NAINE MAJAS! Ajal, mil paljud paistavad sinimustvalget jäätist nosides marssimas patriarhaalsete põlisväärtuste juurde, on taas muutunud päevakajaliseks naisõiguslus ning naiste rolli avamine meie kultuuriruumis. Karin Paulus räägib Eesti Arhitektuurimuuseumi näitusest „Oma ruum. Feministi küsimused arhitektuurile“.
Sel hooajal on lisaks Tartu Kunstimuuseumile ka Eesti Arhitektuurimuuseum puhtalt feminismi ja naissoost autorite päralt ning kuraator Ingrid Ruudi esitab feministina julgeid küsimusi naiste kavandatud ehitiste kohta.
Uuritakse ilma häbenemata ja laskmata end teooriatest kammitseda, kas naiste tehtud arhitektuur on kuidagi teistsugune. Näiteks vaadeldakse, kas naiste loodu on meeste projektidest tundlikum ning kas naised on looduslähedasemad, osates kuidagi eriti hästi käsitleda taimi ja pinnavorme ehk siis olles osavad maastikuarhitektid.
Enesekehtestuse okkaline jalgrada
Statistika, mida kuraator avab, on üsna julm. Kuigi naissoost arhitekte on arvukalt, on arhitektide liidu juhtide seas olnud vaid kaks naist – 2004–2005 sõnakas Margit Mutso ja praegu rahumeelne, metoodiline Katrin Koov.
Premeeritute-esiletõstetute hulgas on seis veelgi täbaram. Ordenile on seni kvalifitseerunud vaid kuus naist 18 mehe kõrval. Kõrgeim aumärk riigile osutatud teenete eest ehk Riigivapi III klassi teenete eest on saanud arhitektina mitte just tugev, enam poliitikuna silma paistnud Ignar Fjuk. Suurnäitused on seni meil aga muuseumis olnud ainult kahest daamist – Erika Nõvast ja Valve Pormeistrist.
Naised pole ka tihti juhtivad õppejõud, vaid pigem tublid tööloomad väiksemapalgalisematel töökohtadel. Neile antakse harvem võimalusi esineda, nendest kirjutatakse harvem raamatutes, nende loome leiab harvem tunnustamist. Näitust saatvates intervjuudeski seletavad paljud, et enese kehtestamisega on tulnud palju vaeva näha ja pole harvad juhused, kus soostereotüüpidega põrkutakse ka töökoosolekutel.
Hinge kriipiv on Heili Volbergi pahameel selle üle, et Allan Murdmaa peamiselt Heili ja tema abikaasa Augusti kavandatud kirjanike maja puhul ennast esikohale seadis, kuigi ta vaid projekti juures lühidalt kaasa töötas. Sama on ilmnenud ka teiste hoonete juures – ikka kiputakse kõnelema Raine Karbi linnahallist, mis sest, et Riina Altmäe ka seda projekteeris. Meenub, et suure furooriga toimunud hoone sodimisel ei võtnud hoone reostajad temalt allkirjagi.
Vabariigi algusaegadest peaks arhitektidest kindlasti teadma Erika Nõvat, kes tegi koos Alar Kotliga tänase Tallinna Ülikooli uhke hoone, aga ka saja-aastaseks elanud Paula Delacherie-Ilvest, kellelt pärines Konstantin Pätsi Vabaõhukooli esmane idee.
Olukord muutus kardinaalselt pärast teist ilmasõda
Nõukogude perioodil võis naine saada mitte ainult traktoristiks ja ehitajaks, vaid ka tunnustatud arhitektiks.
Erinevalt lääne kolleegidest õppisid naised stereotüüpselt „mehelikeks“ peetud eriala ning naasid väga tihti ka pärast laste sündi tööpõllule. Mõned nõukogude naised tegid küll mikromaju ja „perelist“ ehituskunsti, kuid kavandasid ka väga suuri hooneid. Ell Väärtnõu on teinud tohutusuuri haiglaid, Irina Raud ja Inga Orav kriitikarahest hoolimata päris noortena Ugala teatri, Maimu Kaarnaväli Narva Mööblivabriku innovaatilise tootmishoone. Suurtes projektibüroodes olid taolised tellimused igapäevased. Ja naised – näiteks Ines Jaagus, Maimu Palm, Tiiu Argus, Malle Meelak, Irina Raud – kavandasid ka mikrorajoone ja suurpaneelelamutega piirkondi. Soov pidada Jaaguse Kohtla-Järve Idlat eriti hõrguks ja naiselikult tundlikuks keskkonnaks ei ole isegi mitte naljakas. Siiski osutab Ruudi linnaplaneerimise meetodeid iseloomustades, et kohalike kogukondade kaasamise, mis tasahilju on meilgi üsna populistlikul viisil levinud, juured on feministlikus kriitikas, mis paljastas monofunktsionaalsete linnaosade ja valglinnastumise pahupoolt.
Kadunud ehitised
Vähem tuntud taiestest hakkab silma Juta Kruusimägi Järve bensiinijaam (1959), mille amööbjalt looklev varikatus on tänaseks lammutatud. Ka Anna Kaarepi Majaka kalurikolhoosi kalakasvatuse seadmete tsehhi (1987) kumeras esiküljes on ootamatut neofunktsionalistlikku elegantsi.
Praeguseks pea kadunud propagandistlikku tüpoloogiat – pioneerilaagrit – esindab Maie Penjami Valkla asümmeetriliselt vildakate viilkatustega magala (1973). Kaupluste seas on üllatuslikud nii Salme Liiveri ühiskaupluse lahendused 1930ndatest kui ka Maire Haasa diagonaalse puitlaudisega traditsionalismile silma tegevad suvekioskid (1980).
Plaanide puhul on Ruudi efektsel viisil esile tõstnud näiteks Maire Annuse eramute pragmaatilisust – kuidas nõukogude ajal valitsenud pideva puuduse pärast on majal suur kasvuhoone ja keldris mahukad hoidlad juurikate, puuviljade ja hoidiste jaoks, mis kõik tähendas sügishooajal ühtlasi naisele praktiliselt teist töökohta. Teise eramu juures on esile tõstetud kolme lapse ühine mänguruum ning perele koos kasutamiseks mõeldud talveaed; kuraator märgib, et feministlikud ruumiuurijad on väitnud, et kogukondliku suhtluse alalhoidjaks on naised, kes teevad seda sageli näiteks samal ajal ka lastehoiu-, aia- ja koristustöödega tegeledes.
Jätku intriigi!
Omamoodi rosinana on väljapanekul analüüsitud projektidel kujutatut. On lustlik vaadata, kuidas härra teeb meestetöid (või vähemalt valmistub neid tegema), lõõgastub lugedes, suitsetab, läheb magama, naine aga kastab lilli, riputab pesu, kantseldab lapsi, päevitab, ootab meest koju ja pakub talle süüa.
Muidugi on luubi all ka tänaste oluliste naisarhitektide – Siiri Vallneri (Kavakava), Maarja Kase (Salto), Margit Aule ja Margit Arguse (KAOS) – vaimustavad tööd Narva kolledžist Vastseliina palverännakumajani.
Ääretult õnnestunud on Katrin Koovi näitusekujundus, mis on lahendatud eri meeleoludes tubadena. Nii võib tippida justkui mõnes koduaias mööda kive kesk multšist põrmandut. Mõni sein on aga vallatult roosa, teisal õrnkollane (ehk siis mitte just tõsiseltvõetavale arhitektuurinäitusele iseloomulik), teisal on maas hoopis vaip. Eriti leidlik on laga täis panipaiga kasutamine näituselaiendusena – nimelt on sinna justkui kolihunnikus, näiliselt juhuslikult sattunud Vaike Lubja roigasonn, perekond Aru püramiidmaja, imelikud ökoprojektid. „Missuguste meetoditega läheneda arhitektuursele naivismile, traditsioonilisele ehitusele või omaalgatuslikele ümberehitustele?“ küsib autor väga õigesti, sest kas ei kipu meie kriteeriumid olema maskuliinselt piiritletud?
Intriigi jätkub näitusel igatahes nii feministile kui ka šovinistile.
