NAGU KORRALIK PLAHVATUS: Eestit väisava Kim Ki-duki loomingule ja üha popimaks muutuvale kaasaegsele Lõuna-Korea kinomaastikule heidab pilgu filmientusiast ja kino Artis programmijuht Ra Ragnar Novod.
- oktoobri õhtul kogunes kino Artise suurde saali 166 inimest vaatama 35 mm filmilindi pealt 17 aasta tagust filmi „Kevad, suvi, sügis, talv… ja taas kevad” („Spring, Summer, Fall, Winter… and Spring”). Pärast seanssi astus rahva ette 2000-ndate alguse Lõuna-Korea kino üks mõjukamaid ja modernse Aasia kino tähtsamaid režissööre Kim Ki-duk, kes on viimased kuud Eestis viibides oma uue filmi stsenaariumit kirjutanud ja võtteperioodiks ettevalmistusi teinud.
Selle kõige keskel võttis režissöör korraks aja maha, et tulla festivali JAFF raames toimunud seansile ning vastata ka mõnele publikult tulnud küsimusele. Peaaegu välja müüdud eriseansi lõpus esitas Kim Ki-duk enam kui 600 aastat vana Lõuna-Korea rahvalaulu „Arirang“, mida tal on komme esitada kõikidel festivalidel, kus ta vähegi auhindu võidab ja neid on tal olnud palju. Režissööri Eestis viibimine tuli paljudele üllatusena ning muidugi on viimastel kuudel tihti Artist külastanud Kimi tekitatud filmifännide elevus täiesti mõistetav.
Lõuna-Korea parimad palad
Kim Ki-duk on Bong Joon-ho kõrval üks auhinnatumaid Lõuna-Korea režissööre. Talle kuuluvad Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi ja Hõbelõvi, Berliini filmifestivali Hõbekaru ja Cannes’i filmifestivali Prix Un Certain Regard. Tema kõige tuntumat filmi „Kevad, suvi, sügis, talv… ja taas kevad” nimetas legendaarne filmikriitik Roger Ebert üheks kõigi aegade parimaks, BBC kriitikute küsitluse tulemusel paigutati see 100 parima 2000. aastate filmi hulka ning The Guardian nimetas filmi Lõuna-Korea filmiajaloo parimaks.
Kimi 2012. aasta „Pieta”, millega režissöör ütles lahti oma varasemast stiilist, mida esindavad „Tühi maja“ („Empty House”, 2004), „Samaaria tüdruk” („Samaritan Girl”, 2004), „Kevad, suvi…” ning „Vibu” („The Bow”, 2005)”, võitis esimese Lõuna-Korea filmina peaauhinnad kõigilt kolmelt põhiliselt Euroopa filmifestivalilt: Veneetsia, Berliin ja Cannes.
Kindlasti avastasid nii väga paljud eestlased kui ka suur osa filmipublikust üle kogu maailma uuesti või siis esimest korda Lõuna-Korea kino tänu Bong Joon-ho eelmise aasta filmile „Parasiit” („Parasite”, 2019), mis tegi Oscarite jagamisel ajalugu. Nimelt korjas see võõrkeelne film neli kuldmehikest: parim film, režissöör, stsenaarium ja rahvusvaheline film. „Parasiit” on ehe Lõuna-Korea film ehk see ei sobitu ühessegi konkreetsesse žanri, mängib ootustega ning naerutab, hirmutab ja paneb mõtlema. Bong Joon-ho on aga üks paljudest 2000-ndate alguses Lõuna-Korea modernse kino maailmakaardile toonud režissööridest.
Vägivald ja lüürika
Kim Ki-duk oli tegus juba 1990. aastatest alates, samal ajal kui paljud teised tegid esimesi samme 90-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses. Kümme ja rohkem aastat tagasi oli Kim sama hinnatud ja kõlapinda vääriv kui näiteks Bong Joon-ho praegu.
Pärast oma esimest filmi, 1995. aastal kriitikute kiidulaulu saatel linastunud „Krokodilli” („Crocodile”), on Kim Ki-duk kirjutanud ja lavastanud üks-kaks filmi aastas. Esialgu paistis režissöör silma madalate eelarvete, lühikeste võtteperioodide ja väga tundlike teemade kajastamise poolest. Ülemaailmne tuntus saabus 2000. aastal filmiga „Saar” („The Isle”), mille Veneetsia filmifestivali pressilinastusel olevat Itaalia ajakirjanik lausa minestanud. Jõhkrus ja vägivald on alati olnud osa tema filmidest. Suurbritannias ei lastud „Saarel” sellel põhjusel kohe linastuda ning Kim Ki-duki 2013. aasta „Moebiust” oli vaja korralikult ümber lõigata, et film üldse Lõuna-Koreas linastuda saaks.
Kim Ki-duki karjääri ei kirjelda aga sugugi mitte ainult vägivald ja karmid teemad, kuigi need saavad kõige rohkem kõlapinda, vaid hoopis poeetilised ja lüürilised teosed inimeseks olemisest, eluringist ja ühiskonnast. Ta on ka sissepoole vaadanud dokumentaalfilmiga „Arirang” (2011), mis pälvis Cannes’i filmifestivalil Un Certain Regardi auhinna. Tegemist on Kimi enda lavastatud dokumentaalfilmiga, mis vaatleb tema karjääri režissöörina.
Üheksa Kim Ki-duki filmi tuleb Eesti publiku ette juba detsembris, kui Artise kinos toimub üritus „Kim Ki-duk 60“. Nimelt saab režissöör 20. detsembril 60-aastaseks ning Lõuna-Koreas on sellel pidupäeval eraldi nimetus Hwangap, millega tähistatakse tegelikult 61-aastaseks saamist ehk 60-aastase tsükli läbimist.
Nende rõõmuks, kes ei mahtunud oktoobri alguses kinosaali, tuleb „Kevad, suvi, sügis, talv … ja taas kevad” taas näitamisele 35 mm filmilindi pealt ja kui hästi läheb, saab nii mõnelgi seansil näha ja kuulda ka režissööri ennast.
2000-ndad avasid ukse Lõuna-Korea kinokunstile
Enne „Parasiidi” suurt edu võis lugeda eelmiseks suuremaks modernse Lõuna-Korea kino tärkamiseks Park Chan-wooki 2003. aasta eriskummalist põnevikku „Vana poiss” („Oldboy”), mis avas maailma jaoks uksed Lõuna-Korea filmikunstile ja paljudele teistele režissööridele, kes 2000. aasta alguses endale nime tegema asusid.
Neist kuuluvad nüüdseks Lõuna-Korea tipprežissööride hulka: Bong Joon-ho („Barking Dogs Never Bite”, „Memories of Murder”, „The Host”); Park Chan-wook („Joint Security Area”, „Sympathy for Mr. Vengeance”, „Lady Vengeance”); Chang-dong Lee („Peppermint Candy”, „Oasis”, „Secret Sunshine”); Kwak Jae-yong („My Sassy Girl”); Lee Jeong-beom („The Man from Nowhere”); Kang Je-kyu („Swiri”, „Tae Guk Gi: The Brotherhood of War”); Hong Sang-soo („Night and Day”); Na Hong-jin („The Chaser”); Jee-woon Kim („A Tale of Two Sisters”, „A Bittersweet Life”)
Ja muidugi neist vahest kõige eripärasem Kim Ki-duk („Empty House“, „Samaritan Girl“, „The Bow“, „Spring, Summer, Fall, Winter … and Spring“)
KIM KI-DUK 60 kinos Artis (16.–22.12)
„Krokodill” („Crocodile”, 1996); „Kevad, suvi, sügis, talv… ja taas kevad” („Spring, Summer, Fall, Winter… And Spring”, 2003); „Samaaria tüdruk” („Samaritan Girl”, 2004); „Tühi maja” („Empty House”, 2004); „Vibu” („The Bow”, 2005); „Aeg” („Time”, 2006); „Arirang” (2011); „Pieta” (2012); „Hajuma” („Dissolve”, 2019)
