PÕLISRAHVAD, TRADITSIOONID JA MAJANDUS: Gaasist ja naftast saadav tulu moodustab üle poole Venemaa eelarvest. Jaak Prozes tutvustab Vladimir Krjažkovi ja Dmitri Hrakka-Zaitsevi mõtteid majanduse ning põlisrahvaste elu seostest.
Viimasel aastakümnel hõlvab Venemaa kiirelt Siberi põhjapoolsemaid ja arktilisi alasid. Eelkõige on see tingitud maailma üha kasvavast energiavajadusest, mis sunnib Venemaad võtma kasutusele aina rohkem uusi gaasi ja nafta leiukohti. Juba praegu moodustab gaasist ja naftast saadav tulu 50–60% kogu Venemaa riigieelarvest.
Paraku elab neil gaasi- ja naftarikastel aladel arvukalt väikesi põlisrahvaid, kes tahaksid jätkata oma esivanemate traditsioonilisi eluviise. Uute leiukohtade kasutuselevõtmine on aga viinud paratamatu konfliktini põlisrahvaste huvidega.
Põlisrahvaste huvide üheks tuntumaks kaitsjaks oli metsaneenetsi kirjanik, luuletaja ja põhjapõdrakasvataja Juri Vella (1948–2013), kelle mälestusele otsustas Fenno-Ugria Asutus pühendada 18. oktoobril hõimupäeva raames toimunud rahvusvahelise konverentsi „Põlisrahvad, traditsioonid ja majandus“.
Põlisrahvad, traditsioonid ja majandus
Konverentsil esinesid teadlased, kes oma ettekannetes andsid ülevaate seadustest, mis reguleerivad Venemaa põlisrahvaste majandus- ja õigusküsimusi. Räägiti ka sellest, millised on enda majandamise ja traditsiooniliste eluviiside jätkamise võimalused muutunud olukorras. Samuti olid kavas ettekanded soome-ugri rahvaste aktivistidelt, kes vahetult puutuvad kokku maavarade kaevandamise ja tööstuse arendamisega, mis põliste väikerahvaste huvidega ei arvesta.
Kuna konverents oli pühendatud Juri Vella mälestusele, pidas pikema ettekande temast Pariisi ida keelte ja kultuuride instituudi Soome uuringute professor Eva Toulouze. Tema sõnum oli, et Juri Vella polnud endasse sulguja ega taganeja, vaid vastupidi – ta püüdis näidata, et tänapäeval on võimalik põhjapõtru kasvatades olla vägagi nüüdisaegne. Vella rajas kooli sõna otseses mõttes metsa ning kasutas ajakohast inforuumi, et korraldada naftatööstuse vastaseid proteste ja oma sõnumit kogu maailmas levitada. Vella oli dialoogi poolt ning leidis, et naftatööstus ja põliselanikud saavad koos toimida.
Teadlastest ehk enim aga äratas konverentsil oma ettekandega tähelepanu Vladimir Krjažkov, kes on Moskva kõrgema majanduskooli professor ning aastakümneid tegelenud põlisrahvaste kaitsmise ja nõustamisega õigusküsimustes. Ta on uurinud põlisrahvaid puudutava õigusruumi kujunemist Venemaa seadusandluses ning tema ettekannet ma siinkohal põgusalt refereeringi.
I etapp, 1990–1993: ilus algus
Krjažkov tõi välja, et Venemaa väikesearvulised põlised põhjarahvad kujutavad endast rahvaste gruppi, mis ühendab 40 rahvast, keda on kokku 280 000 inimest. Neid rahvaid puudutav seadusandlus on kahetasandiline – föderatiivne ja regionaalne. Esimene tasand on prioriteetne, regionaalne aga täiendav ja täpsustav. Viimase 25 aasta jooksul on põlisrahvaid puudutavas seadusandluses jälgitavad kolm etappi.
Esimene etapp kestis 1990-ndate algusest kuni 1993. aastani, mil Vene Föderatsioon sai iseseisvaks ja põhjarahvaid puudutavad probleemid said õigusküsimustes uued lahendused, mille kohaselt neile garanteeriti maa kasutamise ja traditsioonilise majandamise õigus; õigus oma keelele; kindlustati riigi eestkoste kultuurile ja lubati kohalikku omavalitsust, mis arvestab elanikkonna etnilise koosseisu eripärasid. Samuti nähti seadustega ette, et osa põlisrahvaste territooriumidel kaevandatavatest maavaradest saadavatest maksudest kasutatakse põlisrahvaste sotsiaalseks ja majanduslikuks arenguks.
1992. aastal püstitati Vene Föderatsiooni presidendi seadusega ülesanne määrata traditsioonilise looduse kasutamisega territooriumid kui põlisrahvaste omand, mida ei saa võõrandada; anda põlisrahvaste perekondadele tasuta üle põhjapõtrade karjamaad-jahimaad, kalaveed aga anda elanikele eluks ajaks koos pärimisõigusega või rendile. Föderatiivse seadusandlusega paralleelselt hakkas arenema regionaalne seadusandlus. Handi-Mansi autonoomses ringkonnas võeti 1992. aastal vastu Vene Föderatsioonis täiesti pretsedenditu seadus „Suguvõsa maa-alade staatusest“, mis võimaldaski põlisrahvastele tasuta maa eraldamist seal, kus nad traditsiooniliselt elavad ja loodusvarasid kasutavad.
II etapp, 1993–2001: rahvusvahelised normid
Teine etapp oli seotud eelkõige sellega, et võeti vastu Vene Föderatsiooni konstitutsioon, mille § 69 garanteeris põliste väikesearvuliste rahvaste õigused vastavalt üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse normidele ja Vene Föderatsiooni rahvusvahelistele lepingutele. Sellest tulenevalt muutusid põlisrahvaste huve puudutavad seisukohad – sealhulgas hariduse, keelte ja kultuuri vallas – tugevamaks paljudest föderatsiooni- ja regionaalseadustest, näiteks seadus „Vene Föderatsiooni põliste väikerahvaste õiguste garantiidest“, mis võeti vastu 30. aprillil 1999.
Sel etapil arenes eriti tormiliselt regionaalne seadusandlus, näiteks Handi-Mansi, Jamali-Neenetsi ja Neenetsi autonoomsetes ringkondades võeti vastu seadused „Põhjapõdrakasvatusest ja teistest traditsioonilise majanduse valdkondadest“ ja „Põlisrahvaste keeltest, folkloorist ja teistest traditsioonilise kultuuri valdkondadest“. Sellesse perioodi jäi ka üks unikaalne regionaalne 1996. aastal Handi-Mansi autonoomses ringkonnas vastuvõetud ja põlisrahvastele õigusi garanteeriv akt Põhja Põlisrahvaste Assamblee asutamisest ringkonna duuma koosseisus.
III etapp, 2001–…: stagnatsioon ja õigustest ilmajätmine
Kolmas etapp hõlmab ajavahemikku 2000-ndate algusest kuni tänapäevani, iseloomustades seega ka praegust olukorda, mida võib nimetada õiguslikuks stagnatsiooniks ja põlisrahvaste poolt kätte võideldud õigusliku kaitse positsioonide loovutamist. Seda vaatamata asjaolule, et 2007. aastal võttis ÜRO vastu põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni ja Vene Föderatsioonis kinnitati 2009. aastal Põhja, Siberi ja Kaug-Ida väikesearvuliste põlisrahvaste järjepideva arengu kontseptsioon. Sel perioodil on püütud vastu võtta erinevaid põlisrahvaste õigusi kaitsvaid või parandavaid normatiivakte, kuid kõik on jäänud toppama – muu hulgas ka näiteks põhjarahvastele võimaldatav prioriteet jahi- ja kalapüügil või Põhja põlisrahvaste voliniku koht.
Samuti on märgatav seadusandluse muutumine põlisrahvaste õiguste vähendamise suunas. Näiteks praegu pole enam võimalust, et põlisrahvaste esindajad saaksid maavaldusi eluaegseks ja pärandatavaks valduseks või saaks neid kasutada tasuta. Samuti ei saa enam ilma konkurssi välja kuulutamata kasutada jahi- ega kalapüügimaid. Enam ei saa föderatsiooni subjektid kasutada põlisrahvaste maa-aladelt kaevandatavatelt maavaradelt saadavaid makse põlisrahvaste sotsiaalseks ja majanduslikuks arenguks. Eriti halb on aga see, et föderatsiooni seadusest „Eriti kaitstavatest looduslikest territooriumitest“ (28.12.2013) arvati välja põlisrahvastega asustatud alad. Sellega on kasvanud eeldused tööstuse ekspansiooniks Põhja põlisrahvastega asustatud aladel. Kahjuks on siiani puudu ka põlisrahvaste küsimuste juhtimise programm ja praegu tegeleb põlisrahvaste küsimustega kultuuriministeerium.
Kokkuvõtvalt leidis ta, et tervikuna pole Venemaa põlisrahvaste õigused piisavalt kooskõlas asjakohase rahvusvahelise seadusandlusega. Siiski aga on Vene Föderatsiooni konstitutsioonis põlisrahvaste huvid § 69 näol piisavalt kaitstud ning loodab, et põlisrahvaid puudutav riiklik poliitika korrigeerib oma seisukohti põlisrahvaste õigusi puudutavates küsimustes.
Ust-Luga sadam Eesti naabruses
Praktilise poole pealt refereerin eestlastele väga korda mineval teemal rääkinud isuri õiguste aktivisti Dmitri Hrakka-Zaitsevit. Tema ettekande sisuks olid isurite ja vadjalaste võimalused säilitada oma rahvuslikku identiteeti üha arenevas tööstuspiirkonnas. Nimelt on üha enam laienemas Laugasuu (Ust-Luga) sadam, mis omakorda tingib tööstuse kiiret arengut lähikonnas, eriti Šoikkula (Soikino) poolsaarel.
Hrakka-Zaitsev andis ülevaate sellest, kuidas on lähikonnas viimase aja sündmused arenenud. Ühelt poolt on tööstustsoon laienenud ligi 40 000 hektarile, paljud põllumajandusmaad on muudetud tööstusmaadeks, samuti on kohalikele suletud üha rohkem rannaalasid. Teisest küljest on isurid ja vadjalased aktiveerunud, on tekkinud muuseumid ja seltsid. Hakati korraldama keelelaagreid ja tähistama rahvuslikke pühasid. Asutati folklooriansambleid ning ilmusid esimesed trükised. 2013. aastal ühendasid isurid ja vadjalased oma jõud ning astusid üles karbamiiditehase rajamise vastu. Informeeriti avalikkust ja soome-ugri maailma toimuvast. Saadeti konkreetsed kirjad kubernerile ja teistele täitevvõimu organitele.
Reageeringud on olnud erinevad, eelkõige aga ignoreerivad. Põhiargumendid ja -küsimused, mille võimud ja ka võimumeelne ajakirjandus välja toovad, on järgmised. Kas isurid ja vadjalased on üldse olemas? Kas nad on NATO agendid või nagu „viies kolonn“, kes tegutseb Eesti Vabariigi huvides. Miks nad võitlevad Venemaa helge tuleviku vastu? Missugust traditsioonilist põlisrahvast isurid ja vadjalased endast kujutavad, nad ei kasvata ju põhjapõtru. Mida siis Vene riik peaks kaitsma?
Samas aga rahvas selgitab, et loodus kui niisugune on rahvuslik väärtus – kui pole vastavat keskkonda, siis pole ka rahvast. Peab tugevdama niigi hävimisohus rahvaste – vadjalasi on umbes 60 ja isureid umbes 300 inimest – rahvustunnet ja õppima tundma nende ajalugu.
Pinged ühiskonnas ja majanduses
Üldine foon on aga halb, sest ühiskonnas valitsevad pinged, mida lisavad veelgi ettepanekud rahva ümberpaigutamisest mujale, mis toob kohalikele meelde elanikkonna küüditamist aastatel 1937–1955. Käib sisemise vaenlase otsimine ja esineb rahvuslikke solvanguid. Kahjuks ei ole isurite ja vadjalaste maadel erinevalt põhjarahvastest erilist staatust. Aastal 2008, kui vadjalased seda taotlesid, ei tunnistatud nende maa-ala vadjalaste traditsiooniliseks elukohaks.
Samas on aga ka isurid ja vadjalased kompromisside poolt ning soovivad igati dialoogi kohalike võimudega. Kohalik elanikkond taotleb, et kaubasadam areneks juba kehtestatud territooriumidel, mis on piisavalt suured. Soovitakse, et arendataks turismi ning ehitataks sanatooriumeid. Kuna maad on väga viljakad, siis võiks areneda põllumajandus- ja toiduainetetööstus. Piirkonda tuleks luua erilise staatusega rahvuskultuuriline kaitseala.
Seega tuleb tõdeda, et Venemaa põlisrahvad nii kaugel Põhja-Siberis kui ka Läänemere kallastel soovivad igati dialoogi ja kompromisse. Kas aga Venemaal on mõistust ja tahtmist sellest aru saada? Mõista, et tegelik väärtus pole mitte maapõues, mis mõnekümne aastaga tühjaks tehakse, vaid rahvastes, kes kannavad endas kordumatuid väärtusi kogu maailma kultuuris. Mõelgem nende rahvaste väikesearvulisusele ja sellele, miks me ei oska ega taha neid kaitsta.