KODUSED MAASTIKUD: Meil on pikk ja toekas liigirikaste niitude märkamise, tähtsustamise ja uurimise traditsioon. Tallinna Botaanikaaia teadurid Rein Kalamees ja Mari Sild õpetavad, kuidas kodustada muru.
Küllap on paljud kunagi kuulnud õpetlikku lugu sellest, kuidas inglise muru rajatakse. Et tuleb ettevalmistatud maale seeme külvata ja siis niita ja rullida ja rullida ja niita. Kui kõike korralikult teha, ongi saja aasta pärast inglise muru valmis. Umbes samal moel on tekkinud ja arenenud ka Eesti liigirikkad niidud. Need tekkisid sajandite jooksul muu talutöö ja -elu kõrvalt, kariloomi karjatades ja neile talveheina tehes, ikka karjatades ja niites, niites ja karjatades.
Pool-looduslikud niidud
Elurikkuse kadu ja looduskoosluste vaesumine ja hääbumine on tõsine ülemaailmne probleem. Miskipärast arvame ja loodame, et meid siin Eestis see eriti või veel ei puuduta. Eesti on ju hõredalt asustatud ja päris loodusele on siin ruumi. Kooslused ja maastikud on pidevas muutumises sedamööda, kuidas looduslikud protsessid ja inimtegevus neid tüürivad.
Vahel räägitakse, et pole enam ammu looduses kullerkuppe või pääsusilmi näinud. Tee ääres riivab silma värske raiesmik ja sellest korraga tundmatuseni muutunud maastikupilt. Muutuv kliima või vähemalt teistmoodi ilm keerab muutustele kooslustes ja looduses laiemalt veel täiendavalt vinti peale. Tugevad tuuled ja suvine kuivus on uutmoodi katsumuseks ka Eesti liikidele ja kooslustele.
Eesti on tuntud oma liigirikaste niitude poolest. Meil on pikk ja toekas liigirikaste niitude märkamise, tähtsustamise ja uurimise traditsioon. Pool-looduslikud kooslused on tekkinud ja saavad eksisteerida vaid inimmõju toel. Meie laiuskraadil ja kliimas on sellised traditsiooniliselt majandatud pool-looduslikud niidud lausa loomupäraselt liigirikkad. Nad on stabiilsed ja häiringutele vastupidavad, sest koosnevad suurest hulgast pisut erinevate vajadustega liikidest.
Moodiläinud muruniiduk
20–30 aastat tagasi läks muruniitmine mitmete ajalooliste asjaolude koosmõjul korraga moodi ja seda harrastasid paljud, kellele selline võimalus avanes. Varem olid muruniidukid defitsiitsed ja kallid või elektrijuhtme otsas või siis ainult käsitsi lükatavad. Paljudes aedades ja õuedes niideti rohtu või muru vikatiga, mistõttu muruna niidetud maad oli kordades ja kordades vähem kui tänapäeval. Muruniitmine hoogustus aastati ikka enam ja enam, sedamööda, kuidas jõukus kasvas ja rahakott võimaldas korraga kättesaadavaks muutunud muruniidukeid ja -traktoreid soetada. Juhtus ka seda, et uue murutraktoriga niideti üle kõik endiseid õueäärsed karjakoplid, heinamaad ja söödid. Lõuna-Eesti künklikus maastikus nägi mõni piirkond välja nagu kena Teletupsumaa.
Ülearune ja mõõdutundetu muruniitmine oli ja on ühemõtteliselt halb liigi- ja elurikkusele. Paljud lehtrohud sagedat ja madalat niitmist ei talu ja on sellega määratud ruumi tegema kõrrelistele, millel ka sageda niitmise käigus osa lehepinda veel alles jääb. Eesti kuulsad liigirikkad niidud on välja kujunenud ju vaid mõõduka niitmise-karjatamise tingimustes. Valdav enamik niidutaimi ei talu iganädalast niitmist ja kaovad sagedasti ja madalalt niidetavalt maalt varem või hiljem. Heinamaid, karjakopleid, niite ja puisniite, aga ka pargiaasasid võiks nende taimekoosluste liigirikkuse säilitamiseks ja toetamiseks niita vaid vanu tavasid ja traditsioone järgides, kord või paar aastas.
Kultuurmuru
Kultuurmuru on paraja niiskusega viljakat mulda ja head valgust vajav kultuur. Seda on vaja regulaarselt niita ja väetada, vajadusel ka rohida, rullida, õhutada ja remontida. Tihe ja terve muruvaip on oluline selleks, et sinna ei pääseks ega mahuks idanema ja kasvama soovimatud liigid, mis kultuurmurule omast ühetaolisust rikuvad. Kultuurmuruvaip võib koosneda mõnikord lausa ühest kõrreliseliigist, et see ikka võimalikult ühetaoline oleks. Suurtel haljasaladel, pargiaasadel, aga tegelikult ka tänavate ja teede ääres ei ole selline muru ei vajalik ega põhjendatud, eriti kui kõrvutada selle pidamise kulusid ja vaeva ning vastutasuks saadud üheülbalisust ja kasinat elurikkust.
Avalikus ruumis on ühtlane ja umbrohtumata kultuurmuru tänapäeval haruldane nähe. Üsna tavaline on see, et muru liigiline koosseis aastate jooksul muutub, kuni selleni välja, et külvatud liigid on asendunud muude juhuslike taimedega, mis madalalt niitmisele vastu peavad. Muru liigilist koosseisu määrab niitmise sagedus ja kõrgus ja teised hooldusvõtted, mis mõjutavad murutaimede vahelisi suhted. Kuna murukõrreliste seemnetel regulaarse niitmise tõttu valmida ei lasta, saavad murutaimed paljuneda ja levida vaid vegetatiivselt. Liiga madalalt niitmine nõrgestab murukõrrelisi ja teeb murukamara umbrohtude levimisele rohkem vastuvõtlikuks. Eriti soodustab madalalt niitmine juurmise lehekodarikuga umbrohtude (võilill, kirikakar) püsimist ja levimist murus.
Murukõrrelised
Eesti tingimustes on kõige paremateks murukõrrelisteks punane aruhein, aasnurmikas ja harilik kastehein. Keskmise viljakusega parasniisketel muldadel moodustavad need liigid segus kasvades ühtlase ja pikaealise muru.
Punane aruhein on tumeroheline ja kitsaleheline, saab hakkama ka poolvarjus ning liivasemal ja vaesemal mullal.
Aasnurmikas eelistab viljakamat ja niiskemat mulda, liivasemal mullal kipub kiratsema ja kolletuma.
Vähenõudlik harilik kastehein on eriliselt sobiv liivastel ja kuivadel muldadel, kus annab kena kitsalehelise ja helerohelise muru, mis talub ka madalat niitmist ja mõõdukat tallamist. Aasnurmika ja punase aruheina võsundilised vormid või sordid võivad tülikaks osutuda peenarde ja istutusalade äärtes, sest on piirde puudumisel suutelised muruservast hoogsalt viljakasse peenramulda tungima.
Viimastel aegadel nimetatakse korralikult pöetud muru üha sagedamini roheliseks kõrbeks, et anda märku sellest, et sellisena ei paku see toitu ega elu- ja sigimisvõimalusi paljudele muidu heinamaadel-karjamaadel elavatele putukatele, lindudele ja teistele loomadele. Harvemini ja kõrgemalt niites saavad taimed murus võimaluse ka õitseda ja viljuda. Paljud taimed on suutelised õitsema ka “ädalast”, mõnel madalamal liigil on õied madalamal ja need ei saa kõrgelt niites oluliselt kannatada.
Lillemuru
Kui ühel päeval otsustatakse muru enam mitte niita, ei saa sellest elurikast õitsvat lilleniitu, vaid kõigest niitmata muru. Aastaid korralikult niidetud ja hooldatud murust lillemuru või õitsva elurikka muru kujundamine võib olla tõsine väljakutse.
Elurikka muru loomisel tuleks murukoosluse täiendamiseks kasutada kõige tavalisemaid kodumaiseid vähenõudlikke, suhteliselt madalakasvulisi ja rikkalikult õitsvaid niidutaimi. Hea mõte on ümbruskonnas ringi vaadata ja uurida, millised madalad ja õitsvad liigid kohalikul loodusliku rohukamaraga niidul kasvavad või vähemalt teepeenardel, mis on pahatihti viimaseks kohaks, kus loodusliku floora sitkemad liigid veel visalt elutsevad. Nii saate olla enam-vähem kindlad, et valitud liigid arenevad hästi ka teie uues liigirikkas lillemurus.
Õitsvate niidutaimede seemneid on kõige mõistlikum suve lõpul või sügisel loodusest ise koguda. Külvata tasub seemned kohe sügisel, siis saavad need järelvalmida ja talvel mullas läbi teha idanemiseks vajaliku külmaperioodi. Seemnete külvamine murukamara peale ei pruugi head tulemust anda. Kui teie muru on korralik ja tihe, tuleb see enne külvamist võimalikult madalalt maha niita ja murukamarat raudreha või spetsiaalse õhutamisreha abil korralikult lõhkuda, et seemnetele idanemiseks vaba ruumi tekitada. Murukamarast tuleks välja riisuda kogu lahti kraabitud taimne materjal. Mõnes kohas võib murukamara ka laiguti eemaldada ja külvata seemned vabale mullale. Mõistlik on seemneid külvata liiva või niiske saepuruga segatult, siis õnnestub neid ühtlasemalt laotada. Seemnete hulk pinnaühiku kohta ei pruugi olla eriti suur, piisab 1–2 g/m2 kohta.
Lillemuru hooldamisel tuleb liigirikast rohukamarat harvemini ja kõrgemalt niita. Paljud taimed suudavad õitseda ka niidetuna, ädalast, ajades juba mõne nädalaga lehtede vahelt välja uued õitsvad võsud. Madalamad ja tõusva või roomava varrega liigid õitsevad aga võimalusel niigi madalamalt, kui trimmitud kõrgemad konkurendid ei varja valgust ega laiuta ülearu. Väetada pole vaja, sest liigirikas rohukamar on võimalik vaid tingimustes, kus kõik osalised pisut “näljasˮ kasvavad.
Tülikas umbrohi
Tülikate juurumbrohtudega (põldohakas, tuliohakas, longus karuohakas, tõlkjas ehk rakvere raibe, villtakjas, tömbilehine oblikas jt) tuleb ka lillemurus sõdida või hoolitseda vähemalt selle eest, et umbrohuseemned ei valmiks ja levima ei pääseks. Valguslembeste madalakasvuliste ja rosetjate muruumbrohtude (kirikakar, võilill) elu on vähem niites pisut ebamugavam, naabertaimede vari ja vähem kasvuruumi ei lase neil enam vanamoodi vohada.
Paljudele meeldib, kui murus õitseb palju kirikakart, niitjat mailast või mõnda muud invasiivset ja raskestitõrjutavat võõrliiki. Invasiivseid liike oma valdustes kasvatades tuleb olla ettevaatlik ja vastutustundlik ning hoolitseda pidevalt selle eest, et need liigid aiast välja ei pääseks ja naabrusesse ei leviks.
Ärge muretsege, elurikka ja õitsva muru saamine on tegelikult lihtne. Julge pealehakkamine on pool võitu ja kui teha kõike nagu vaja, on hiljemalt saja aasta pärast lillerikas muru valmis…
