STIILNE AJALOOLINE SHOW-OFF: Aega, teadupärast peetakse kõige suuremaks väärtuseks üldse. Tiina Ilsen meenutab ajanäitajate ajalugu ja arutleb, miks käekellad meie digiajastul meile ikka veel olulised on.
Ajaarvestust alustasid vanad egiptlased, kes obeliskide ja püramiidide abil jagasid päeva 12-tunniseks – päikese järgi.
Esimesed kellad
Arvatakse, et esimene kaasaskantav kell leiutati Itaalias umbes 16. sajandi keskel. Ka enne 16. sajandit oli üritatud kellasid valmistada, kuid need olid liiga rasked ning töötasid seinakellale omaste raskuspommidega, mis tegi ajanäitajate kaasa võtmise arusaadavalt ebamugavaks. Lisaks oli kelladel enne 16. sajandit ainult üks seier (tunni) ning nad kippusid pidevalt olema ebatäpsed, vajades üleskeeramist kaks-kolm korda päevas.
16. sajandi lõpul leiutasid šveitslased kellale vedruga mehhanismi, mis andis võimaluse aega arvestada mitte ainult tundides, vaid ka minutites. Kella sihverplaadile lisati minutite arvestamiseks rooma numbrid (tunde märkisid araabia numbrid) ning pandi juurde ka teine seier.
Kelli valmistati väärismetallist (kullast, hõbedast) ning kella sees olevad kuullaagrid vääriskividest, et kellad ikka kaua vastu peaksid. Kellade tootmine oli puhas käsitöö, kuni šveitslased hakkasid 1840. aastal katsetama ka odavamate materjalidega ning leiutasid kelladetailide tegemiseks spetsiaalse masina (Leschot ja Frédéric Japy). Sellest said omakorda innustust ameeriklased, kes kümme aastat hiljem alustasid odavatest materjalidest kellade kokkupanemist, ning seejärel läks kellade masstootmine hooga käima.
Kell kolib kaelast vestitaskusse
17. sajandil kujunes välja kellade kui olulise aksessuaari ja tihti peamise ehte roll (seda eriti meestel). Kelli ehiti vääriskividega, graveeriti ja nikerdati. Kellad olid reeglina kas nn kaelakellad (enamasti silindrikujulised) või taskukellad (ümarad). Taskukellad, muide, leiutati Inglismaal 1675. aastal (enne seda kanti kelli ainult kaelas) ja see on otseselt seotud kuningas Charles II poolt moodi toodud pikkade taskutega vestidega. Sellest ajast hakkasid mehed kandma kelli ainult vestitaskutes (mitte enam kaelas) ja vest sai härrasmehe riietuse juures kohustuslikuks elemendiks.
18. sajandil hakati katsetama ka kellade väliskujuga, tehti näiteks nn tulbikujulisi ja kandilisi mudeleid. Muide, kella sees oleva mehhanismi silindrid valmistati eriti põhjalikult, nii et need peaksid vastu kakssada aastat. Ka sellega tulidesimesena välja inglased. 18. sajandil peetigi inglasi maailma parimateks kellameistriteks.
Ka esimese kronomeetri leiutas inglane John Harrison, kes valmistas kella, millega sai merel olles pikkuskraade arvestada. Kellade vastupidavuse tehnoloogiat arendasid edasi aga juba šveitslased, kes võtsid oma tööd väga tõsiselt, prantslased aga tõusid omakorda esile välimuse kujundamisel. Teerajajaks selles oli Abraham-Louis Breguet, kes asutas omanimelise kellafirma 1775. aastal ja kelle disaine hakkasid kellameistrid üle Euroopa kohe ja massiliselt jäljendama (umbes nagu tänapäeval tehakse Rolexite koopiaid).
Mehaanika ja elektroonika
Esimese käekella leiutas šveitslane Patek Philippe1868. aastal – mõeldud oli see eelkõige ehtena ja eelkõige naistele. Käekellade suurem kasutamine sai aga kummalisel kombel alguse Esimesest maailmasõjast, kui sõduritel oli vaja rünnakute täpsuse huvides õiget aega teatada. Taskutes kohmitsemine oleks võinud lahingu käigus kurvalt lõppeda ja nii kinnitatigi kellad sõduritele rihmaga käele.
Käel kantavate kellade populaarsus kasvas kiiresti ning aastaks 1930 võis käekellade kasutamist võrreldes taskukelladega mõõta juba suhtega 50 : 1. Taskukellade tootmine jätkus kuni Teise maailmasõja lõpuni (1945), kuid pärast sõda kahanes see kiiresti pea olematuks.
1945. aastal võeti ka käekellades kasutusele automaatse üleskeeramise meetod (mille leiutas taskukellade jaoks šveitslane Perrelet). Siis lisati ka kuupäevad ja tehti esimesed veekindlad käekellad ning leiutati kelladele elektroonilised mehhanismid.
1960-ndatel alustasid Aasia riigid kellade tootmist ja odavate kellade masstootmine kasvas miljonitesse. 1970-ndatel saavutasid elektroonilised kellad nii suure populaarsuse, et mehhaaniliselt üles keeratavaid kelli praktiliselt ei kasutatudki. Kuni 1990-ndate alguses tegid šveitslased ja itaallased sellega uuesti algust (mõned arvavad, et puhtalt nostalgia pärast ja soovist taastada nn Vana-Euroopa stiili) ja kellatootjad Blancpain, Rolex, Cartier, Patek Phillippe, Breguet, Audemars Piguet, Jaeger LeCoultre, Lange & Sohne, Vacheron Constantin ning enamik teisi kelladele spetsialiseerunud firmasid valmistavad nüüd peaasjalikult eriti kõrgekvaliteetseid mehhaanilisi käekelli.
Justkui klubi
Aga milleks meile käekellad, kui täna on kõigil mobiilid, mis samamoodi sekundi täpsusega aga näitavad? Käekelli kui selliseid meil ju otseselt vaja ei ole. Nad on tihti kallid, võivad kergesti katki minna ja ära kaduda. Ja ometi müüakse käekelli praegu rohkem kui kunagi varem.
Endiselt peetakse käekella aksessuaariks, mis annab meie isikust ümbritsevatele inimestele teada rohkemgi kui kingad või käekott. „Korralik“, tuntud kellatootja poolt valmistatud kell jutustab oma kandjast kui kvaliteeti ja korrektsust väärtustavast inimesest. Inimesest, kellel pole ükskõik. Kes hindab oma aega ja väljendab austust selle vastu korraliku ajanäitajaga. Sama kellatootja kellade kandjad on justkui klubi liikmed – mõttekaaslased, kes noogutavad üksteisele äratundvalt ka kõige tulisemate läbirääkimiste laua taga.
Ja kellaäri õitseb. Näiteks tõusis Šveitsi kellatööstuse eksport 3,5 miljonilt eurolt 1986. aastal 12 miljoni euroni 2008. Ja seda kõike mobiilide, nutitelefonide ja muude vidinate võidukäigu ajastul.
Milleks meile käekell?
Pole midagi teha, käekell on paratamatu. Riigipeade jaoks on eriti lugupeetav toon üksteisele käekelli kinkida ja kõrgtaseme ärimeestel mitut kella omada. Nii kinkis Silvio Berlusconi Tony Blairile aastate jooksul üle kümne käekella. Ja endine NASDAQ-i juht, ameerika ärimees Bernard Madoff soetas endale 17 erinevat Rolexi kella ja 7 Cartier’ oma.
Miks reklaamivad A-kategooria kuulsused (nii sportlased, lauljad kui ka näitlejad) kelli kõikide suurajakirjade lehekülgedel? Küllap samal põhjusel. Kellad on üks väheseid asju, mille kandmine tõstab mitte ainult enesetunnet, vaid ka enesekindlust ning näitab, et inimene oskab hinnata kvaliteeti. „Oskan hinnata asjatundjaid,“ olevat Neil Armstrong öelnud, kui talle Omega kell kingiti (millega ta muide ka Kuule lendas ja mis on tänini tuntud kui Kuul käinud kellamudel).
Kindlasti on käekell mugavam ja planeetisäästvam moodus oma heale maitsele väikest show off’i teha kui näiteks sportauto. Kell on intelligentne ost ja intelligentne aksessuaar.
