Pikalt Ukraina valitsuse heaks töötanud Jaanika Merilo, kes on ise ka poolukrainlane, aitab mõista Ukraina tõelist olemust. Jaanal ilmus mõni aeg tagasi ka raamat „Minu Ukraina“.
Ukraina on kui vanaema kirju lapitekk, millesse on sisse õmmeldud erinevaid mustreid, lugusid, pärimusi ja katkendeid, mis on sama erinevad, kui erinevad on Ukraina piirkonnad, linnad ja inimesed.
Alustame läänest
Iga suurlinn Ukrainas oma ligi miljoni inimesega on üksteisest täiesti erinev, elades oma kujunenud kultuuri, keele, traditsioonide ja ajalooga. Alustades rongisõitu Lääne-Ukrainast õhtul, võib rahuajal järgmisel päeval leida ennast juba Venemaa piiri äärest Harkivist, mis on täiesti erinev linnast, kus te rongile astusite.
Poola piirist ligi 100 kilomeetri kaugusel asuv Lviv on läbi oma ajaloo olnud alati just osa Euroopast, küll Poola, küll Austria-Ungari osana, mis on vaieldamatult jätnud oma jälje kõigele alates arhitektuurist, lõpetades keele ja kultuuriruumiga. Niinimetatud galiitsia murre on alati äratuntav oma läbipõimunud poolakeelsete sõnade ja hääldusega, millele on jätnud jälje läbi ajaloo vägagi tihe kontakt Poolaga. Täiesti tavaline on rääkidagi teise või kolmanda keelena just poola keelt ja paljude tänavategi nimed kannavad kindlasti mitte Ukraina päritolu kangelaste nimesid.
Rääkimata kohvikukultuurist, sest just selles osas usub Lviv, et on Euroopas „kui tähtsuselt mitte esimene, siis ka mitte teine“ linn. Pühade ajal käivad paljud just kreekakatoliku kirikus ning võšõvankasid ehk Ukraina tikandiga pluuse võib kohata ka tavalistel päevadel, mitte ainult pühade ajal.
Oluline õigeusk
Sõites ligi tuhat kilomeetrit Lvivist Harkivisse, jääb tee peale kindlasti pealinn Kiiev oma kuldsete kuplite ning tuhandeaastase ristiusu ajalooga.
Kuigi just Venemaa peab ennast selle piirkonna kultuuri ja tsivilisatsiooni hälliks, armastavad ukrainlased naljatleda, et „kui Venemaal olid alles sood, olid Ukrainas juba kirikud“, ja tõesti ristiti Kiievi-Rusi aegadel ristiusu „maaletooja“ suurvürst Volodõmõr just Kiievis. Ligi tuhandeaastast ajalugu meenutavad siiani isegi halvema ilmaga kaugele säravad Kiievi-Petsherski kloostri kuplid. Kloostri, mis on jäänud aga siiani Moskva patriarhaadi Vene õigeusu kiriku keskuseks, samas kui üha rohkem usklikke ning vaimulikke läheb üle just Kiievi õigeusu kirikusse, mis alles 2018. aastal tunnistati Konstantinoopoli patriarhaadi määruse ehk tomosega kanooniliseks ja autokefaalseks ehk õigeusu kirikuks, mis ei allu enam poliitiliselt selgelt kallutatud Moskva õigeusu kirikule, vaid kannab nüüd juba iseseisvalt edasi „püha vaimu“.
Kuigi vaid kaks kolmandikku inimestest peab ennast usklikuks ning usklike arv tasapisi väheneb, oli just oma kiriku iseseisvaks ja samas traditsioone edasikandvaks saamine paljudele tähtis sündmus. On ju osa sellest salapärasest „Ukraina vaimust“ ja identiteedist ikkagi otsesemalt või kaudselt seotud ka „millegi suurema ja kõrgemaga“ ning kiriklike traditsioonidega, isegi kui osa järgib neid vaid sümboolselt.
Lõputud päevalillepõllud
Kindlasti kuuluvad selle suure ja salapärase hinge juurde kõik need tunded ja mälestused ning sümbolid, mis on juurdunud sügavale alateadvusesse juba alates lapsepõlvest.
Piiritud päevalillepõllud sinise taeva all, kus kuldsed kerad pööravad ennast kaasa päikese liikumisega ja õhtul langetavad oma pead koos suurte päevalilleseemnetega, mida on nii uskumatult hea pannil praadida või turul müüvatelt vanatädidelt osta. Muidugi ka maisipõllud tõlvikutega, mida keeta ja võiga süüa, ja mahlakad arbuusid, mis veel eelmisel suvelgi Hersonist meieni jõudsid. Me ei suutnud kohutavamates unedeski näha, et ligi aasta hiljem, sellel kevadel, on rahumeelne sadamalinn Herson üheks suuremaks Vene vägede rünnakute objektiks ja just külviajal aprillis käib rahumeelsetel põldudel laastav lahingutegevus.
Dnipro, pikka aega kaitseliin sõjas
Jättes pealinna melu seljataha ja liikudes lääne poole, võib ligi viiesaja kilomeetri pärast jõuda Dniprosse. Linna, mis oli Nõukogude ajal kinnine ja poolsalajane linn, tehastega, kus uudistes räägitu järgi valmistati tramme ja veoautosid, tegelikkuses toodeti seal oluline osa Nõukogude Liidu raketikandjatest.
Vähemalt kümnendik miljonilinnast oli seotud üle Liidu tuntud Južmaši raketitehasega ning linn avanes tavakülastajatele alles Nõukogude Liidu lagunemisega. Samas langes ka kosmosetööstuse finantseerimine ning praeguseks on alles vaid kümnendik tippaegade töötajate arvust ning tööstusmahust. Krimmi ja Donetski ning Luganski annekteerimise alguses muutus Dnepropetrovsk ehk dekommuniseerimise järel Dnipro nime saanud linn üheks suuremaks Ukraina kaitseliiniks, kus just oligarhid varustasid vabatahtlike pataljone, kes läksid tagasi lööma Venemaa pealetungi niinimetatud Novorossija kaardi järgi, kuhu olid juba siis kantud Dnipro, Odessa, Harkiv, Herson ning paljud teised praegugi uudistes kurvalt kajastuvad piirkonnad. Siiani kõrgub Dnipros poollagunenud ning lõpuni ehitamata hiiglaslikul hotellil Parus Ukraina vapp ning mitmekultuuriline Dnipro valmistub taas kaitseks.
Siin on läbisegunenud palju erinevaid rahvaid ja religioone, kuna tsaariajal oli just tollase nimega Jekaterinoslav see piirkond, kuhu võisid veel koguneda juudi kaupmehed ning siiani on see keel ja kultuur oluline osa linna identiteedist. Dnipros asuv juudi seitsmeharulise küünlajala järgi nimetatud kultuurikeskus Menora väidetavalt üks suuremaid Euroopas ja vähe on ilmselt linnasid, kus erinevate pühade ajal võib näha lisaks linna juhtivpoliitikutele ka erinevate kontsessioonide vaimulikke omavahel juttu ajamas ja naljatlemas. Kui kauged need mälestused praegu tunduvad ja kui palju annaks, et need muutuksid jälle mälestustest igapäevaks…
Ei mingeid punaseid nelke
Suundudes edasi jõuame Harkivisse, mida lahutab Vene piirist vaid 40 kilomeetrit ning mis on oma geograafilise asukoha tõttu praegu suurimate lahingute tandriks. Nõukogude ajal oli ligi pooleteise miljoni elanikuga Harkiv mõnda aega Ukraina NSV pealinn ning harkivlased on siiani uhked oma „tähtsuselt mitte esimese, aga ka mitte teise linna üle“.
Tohutud väljakud, pargid ja alleed on praeguseks muutunud kui sõjafilmi lavastuskohaks. Aga kahjuks lavastub seal praegu kaasaja üks suurimaid tragöödiaid lugematute asjatult kaotatud elude ning üle 400 purukspommitatud majaga.
Ka siin tegid Vladimir Putin ning talle ettekandvad teenistused vea, oodates ilmselt punaseid nelke ja nõukanostalgiat. Vaatamata enamasti venekeelsele elanikkonnale, õigeusu kirikutele ja majanduse varasemale tihedale seosele Venemaaga osutus ka Harkiv kangelaslinnaks, mis mitte ainult ei defineeri ennast vankumatu osana Ukrainst, vaid mille elanikud on valmis ka oma maa ja linna eest surema.
See siiani raskelt defineeritav Ukraina vaim on midagi palju enamat kui keel, kultuuriruum või religioon. See on kuuluvus ja taju, mälestused ja tulevik. Need päevalilleväljad ja kuldsed kuplid, võšõvankad ja soojad suveõhtud küpsete pirnide lõhnaga. Lesja Ukrainka luule ja pered, kes lähevad üha rohkem üle ukraina keelele… Just seda defineerimatut vaimu, seda uhket, kangekaelset ja oma maad armastavat Ukraina vaimu on võimatu võita!
Sõja tegelik algus – Krimmi okupeerimine
Jaanika Merilo tuletab meelde hetki, mil Lääs käitus veel nagu kogum sinisilmseid naiivitare.
Maidan ei olnud veel kõik, milleks Ukrainal tuli valmistuda. Venemaa president Putin avas 7. veebruaril 2014 Sotšis taliolümpiamängud. Nagu oli ennustanud rahvasaadik Knjažõtskõi, sulgus tegelik aken, mille kaudu maailmast Venemaad mõjutada, kuigi selleks hetkeks ei olnud maailm isegi veel teadvustanud, kui väga oleks olnud vaja Venemaad survestada. Tundus, et Gruusia, Abhaasia ja Osseetia olid ununenud ja Ukraina pidev õõnestamine oli paljudele „lihtsalt poliitika“. Või nagu tabavalt kirjeldas Tim Marshall: „See oli hind, mida Ukraina Euroopasse pürgimise eest tuli maksta.“
*
Olümpiamängude avamine taastas paljudele venelaste jaoks ilmselt osakese rahvuslikust enesehinnangust ja Putinile sisepoliitilise toetuse, samuti taas kord tegeliku sõltumatuse välisriikide arvamusest. Lõpetades veebruaris 2014 Venemaa julgeolekunõukogu koosolekut, tõdes Putin kokkuvõtvalt, et Krimmi peab „tagastama Venemaale“. Ajalooliselt viitas ta Krimmi üleandmisele Ukraina koosseisu 1954. aastal, kui Nikita Hruštšovi tõusul valitsusjuhiks vahetati poolsaar teiste Venemaa piirkondade vastu (Hruštšovi allkirja muuseas sellel lepingul pole). Poliitiliselt vihjas Venemaa juht aga, et suurriik peab siseprobleemidega võitlemiseks ja tähelepanu kõrvalejuhtimiseks annekteerima teisi riike. Ühes varasemas intervjuus oli Putin maininud, et tema meelest oli Nõukogude Liidu lagunemine suurim geopoliitiline katastroof.
Kõik see meenutas kuulsat Hollywoodi filmi „Saba liputab koera“, kus presidendikampaania tehnoloogid otsustasid, et kõige parem riigisisese toetuse kasvatamise viis on võita üks väike edukas sõda. Teisalt meenutas huvi Krimmi vastu geograafilist tõsiasja, et Venemaa vajas juurdepääsu talvel jäävabale sadamale. Krimm oli paljudele tähtis nii geograafilistel kui ka nostalgilistel põhjustel. Eelkõige paiknes seal (pikendatud lepingu alusel) Venemaa Sevastopoli laevastik ja Krimmist oli juurdepääs Mustale merele. Kuid Krimm oli ka koht, kus paljud käisid perega suvepuhkusel ning meenutasid nostalgiliselt sooje suveöid, merd ja vanu häid aegu. Romantilised laulud ja luuletused, vanemad ja vanavanemad. Soe, südamlik ja tuttav koht. Koht, mille Hruštšov oli kinkinud Ukrainale, mõtlemata, et Nõukogude võim ei kesta igavesti ning kunagi tõuseb Krimmi teema vägagi teravalt üles ja jääb kõiki veel pikaks ajaks painama.
Sellest ajast on Krimmist saanud valus haav Ukraina lähiajaloos. Haav, mida ei osanud ravida ei Ukraina ise ega ka välisriigid, kaasa arvatud USA ja Suurbritannia, kes Budapesti memorandumi allkirjastamisega olid vastutasuks tuumarelvade hävitamise eest lubanud tagada Ukraina territoriaalse terviklikkuse säilimise. Allkirjastajate ringi kuulus ka hilisem okupant Venemaa. Lihtsalt „Ukraina on ennast mitte teostanud riik“, nagu kommenteeris president Vladimir Putin ja kehitas ilmselt õlgu.
*
Kui okupatsiooni alguses, 2014. aastal, lubas Ukraina Maidani järgne ja järjekorras viies president Petro Porošenko oma valimiskampaanias, et sõda lõpetatakse mõne päevaga, siis 2018. aastal vabandas ta oma sõnade eest. Ühegi presidendikandidaadi valimiskampaanias ei ole enam olnud konkreetset plaani, kuidas tuua Krimm tagasi Ukraina koosseisu. Ütleme ausalt, et rohkem plaane ei olnudki, kui loodeti, et välismaailma sanktsioonid hakkavad tööle ja Venemaa ei jõua enam Krimmi toetada või et Venemaa loobub Krimmist vabatahtlikult. Või et lõpuks saab Ukraina nii edukaks riigiks, et Krimm tahab ise tagasi tulla. Või otsustab Putin näiliselt eluaegsest võimust loobuda või ta kukutatakse, mis tundus lühiajaliselt sama ebatõenäoline kui eelmised variandid. Pealegi ei ole isegi opositsioonipoliitikud lubanud selgelt Krimmi tagastamist. „Krimm ei ole võileib, et seda edasi-tagasi anda,“ ütles kunagi intervjuus Aleksei Navalnõi. Venemaa opositsioon ei tähenda automaatselt koalitsiooni Ukrainaga. Maailm ei tunnistanud Krimmi okupeerimist ja oli sügavalt mures, aga toimivat plaani lisaks sanktsioonide pikaajalisele mõjule ei olnud kellelgi.
*
Samas oli Krimm Venemaale vaid esimene katsetus, kui kaugele võib minna. Pärast Abhaasiat, Osseetiat, Gruusiat ja Krimmi selgus, et piir on veel kaugel. Milleks muretseda tulevaste sanktsioonide pärast, kui sisepoliitiliselt toetust tõstev sõda kergitab reitingut siin ja praegu?
Mõned kuud pärast Krimmi okupeerimist algas pealetung Donetskile ja Luganskile ning hakati looma niinimetatud rahvavabariike. Võib palju kirjutada sellest, kuidas kaardile joonistati Novorossija ehk Uus-Venemaa koosseisu ka Odessa ja Dnipro, kuidas maabusid „rohelised mehikesed“ ja kuidas kaitsti Donetski lennujaama, aga see on olnud ja on küllap ka edaspidi paljude raamatute teema. Donetsk ja Lugansk koos oma umbes 5% Ukraina territooriumiga said kohalike klannide ning Venemaa poolt toetatud vabatahtlike ja sõjaväeosade okupeeritud piirkonnaks, kuigi veel üllatavalt kaua käis vaidlus, kas Venemaa on konflikti osaline või ei. Venemaa muidugi eitas kõike. Kuni paljude ümberlükkamatute tõendite saabumiseni oli hulga mugavam uskuda, et tegemist on kohalike klannide isetegevusega. Kindel teadmine tähendab ju kohustust reageerida, aga see omakorda tähendab otsuseid ja tegusid, mis võivad olla ebamugavad, aga ka ebapopulaarsed. Isetegevust muidugi ei olnud. Tasapisi hakkas usutavatest ja uskumatutest allikatest kogunema fakte Vene riigi ja regulaarvägede osalusest sõjas, mida Venemaa ise nii innukalt eitas. Aga inimfaktori ennustamatust on raske ülehinnata ja seekord oli inimfaktori nimeks Artjom.
*
- juunil 2014 nähti Donetski territooriumil Vene tankikolonne. Kuigi Ukraina sõjaväel ei olnud selliseid tanke ega varustust, eitas Venemaa oma osalust. Kuni hommikul saabus tööpostile Vene piirivalvur Artjom. Artjom oli, oh õnnetust, aktiivne Instagrami kasutaja. Noor piirivalvur tuli kaastöötajatele külla ja nägi piiriületuspunktis Vene tanke. Kuigi Vene vägedele ja piirivalvuritele oli kindlasti antud korraldus kõike eitada, olid juhised Artjomist ilmselt vaba päeva tõttu mööda läinud. „Täna on kaks aastat, kui olen siin töötanud. Mida iganes, aga sellist pilti ma tollipunkti tulles küll ei oodanud,“ kirjutas noor piiri valvur, lisades foto tankidega piiriületuspunktis.
„Tänan, Artjom!“ ohkasid õnnelikult kogu Ukraina poliitikaväli ja ajakirjandus, salvestades kiiresti tõendid Vene sõjavarustuse seismisest Ukraina piiriületuspunktis. Kuigi noormehele tehti ilmselt kähku selgeks, et ta eksis, ja ta sulges Instagrami, hakkas foto elama oma elu. Sellest sai esimene fotograafiline tõend, et sõjatehnika tuli just Venemaalt.
Augustis 2014 tuvastati juba 80 märgistamata tanki ja militaarsõiduki piiriületus. Augustis 2015 kinnitas ka OSCE, et Venemaa sõnul humanitaarmissioonide sildi all viidi Ukrainast ära teatud seadmeid ja hukkunud Vene sõjaväelaste surnukehi ning toodi sisse sõjaväevarustust Vene palgasõduritele ja regulaararmeele. Oktoobris 2015 tunnistas juba ka Venemaa, et eriüksused on kohal Donetskis ja Luganskis.