MULDA PISTETUD MILJON PUUD: Kristi Parro Riigimetsa Keskusest jutustab meie metsade ajaloost ning usub, et me oskame täna oma hindamatut vara üha rohkem väärtustada. Mets on eestlastele alati oluline olnud. Sealt on saadud materjal kodu ehitamiseks, toit lauale ja leitud rahututel aegadel varju. Seda, et mets on endiselt tähtis, näitab seegi, et tähtsate sündmuste jäädvustamiseks istutatakse puid, mis koduaedades ja parkides tähistavad lapse sündi, abiellumist või olümpiavõitu. Nii pandi kümme aastat tagasi kasvama ka Euroopa Liiduga liitumist tähistavad metsad ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks kasvatatakse juba praegu tammesid, millest mõne aasta pärast rajada parke ja tammealleesid. Metsast põlluks, põllust metsaks Metsa ei ole Eestis olnud kunagi nii palju kui praegu: 20. sajandi alguses kattis mets vaid viiendiku, praegu juba enam kui pool Eestimaast. Metsa majandamise oskusliku tulemusena on ka metsas kasvava puidu kogus viimase sajandiga kasvanud neli korda. Tee siiani on olnud aga pikk ja konarlik. Nii tänase metsarohkuse kui ka kunagise metsade nappuse taga on inimtegevus. Surve metsadele avaldus juba 17. sajandil, kui metsade pindala oli lähedane praegusele, kuid suur osa asulate läheduses asuvaid metsi muudeti järjest enam aletamise teel põllumaaks ja peamise kütte- ja ehitusmaterjali järele oli suur nõudlus. Metsade kahanemisele aitas kaasa ka 18. sajandil mõisatele peamiseks sissetulekuallikaks kujunenud viinapõletamine, mis oli isegi kaks korda tulusam kui vilja müük. Mets taandus aina enam põllumajanduseks sobimatutele aladele. Metsamaa kahanemisega ja rahvastiku kasvuga sai üha olulisemaks metsade kaardistamine ja metsaressursi mõõtmine. Nii jaotasid Vene kindralstaabi ohvitserid Saaremaa geograafia- ja statistikaalases ülevaatetöös metsad ehitus- ja tarbepuitu andvateks metsadeks, mida võib lugeda katseks hinnata okas- ja lehtpuumetsade rohkust. 1923. aastal võeti aga riigikogus vastu „Puulaevade ehituse toetuse seadus“, mille eesmärgiks oli reguleerida laevaehituseks sobivate metsade ja riigimaal kasvavate tammede kasutamist väljaveoteede ja laevaehituspiirkondade läheduses. Saematerjal osutus eriti oluliseks ekspordiartikliks 20. sajandi alguses pärast Esimest maailmasõda, mil end kiiresti kogunud metsatööstusel oli oluline roll Eesti riigi ülesehitamisel. Samal ajal kasvas ka nõudlus puidu järele paberi- ja tselluloositööstuses, kus seda hakati kasutama toorainena kaltsude asemel. 1930. aastateks oli Eestis saeveskeid ligi 300. Survet metsadele kui küttepuidu allikale vähendas põlevkivi kasutuselevõtt 1916. aastal ja ka puidu järjest tõhusam kasutamine. Metsade pindala järsu suurenemise 1990-ndatel põhjustas sööti jäänud põldude metsastamine. Mets kasvab koos inimesega Uue metsa rajamist on tähtsaks peetud juba sajandeid. Nii kirjutas 17. sajandil Eesti aladele laienenud Rootsi metsaseadus ette, et iga maharaiutud viljakandva puu asemele tuleb istutada kaks samast liigist noort puud. Seejuures seati eesmärgiks põhjendamatu raadamise takistamist ja ka näiteks tammede ebaseadusliku raie piiramist. Esmased teated metsakultuuride rajamisest pärinevad aga Saaremaalt Kärlast 17.–18. sajandi vahetusest, kus tuiskliivade kinnistamiseks külvati männiseemet. Liivad matsid seal enda alla põllu-, heina- ja karjamaid ning ka Kärla kiriku juures oleva allika ja oja, mistõttu asutigi liivikuid metsastama. Kuigi 20. sajandi alguses tekkis suur osa metsi endiselt looduslikul teel ümberkaudsete puude seemnetest, olid ka metsa külvamine ja istutamine saanud juba tavaliseks. Enam tähelepanu hakati pöörama metsakultuuride rajamise kõrval juba kasvama hakanud puude säilimise kindlustamisele. Nii reguleeriti karjatamist metsas, vältimaks loomade maiustamist puudega ning teisalt soodustati loomadele lisatoidu kogumist heina lõikamise teel, et kõrge rohi ei takistaks puutaimede kasvu. Järjest enam muutus oluliseks metsade majandamisel pikaajaline planeerimine, mis pidi tagama metsade olemasolu ka tulevastele põlvedele. Mets vajab tarka peremeest Kuigi uue metsa loomine võib tunduda lihtsa ettevõtmisena – puu tuleb vaid istutada maasse kaevatud auku, on elujõulise puistu rajamine ettevõtmine, mis vajab rohkesti teadmisi ja planeerimist. Nii on ka Eesti metsades siiani leitavad valede otsuste ja oskamatuse märgid. Teadmine, et terve mets kasvab kohalikust seemnest, levis juba 18. sajandil, mil see oli sisse kirjutatud Balti kubermangude ametlikes korraldustes. Riigimõisate talupojad olid kohustatud koguma metsarikastest piirkondadest männi- ja kuuseseemet, mis oli aga aeganõudev ettevõtmine ja väheste teadmiste tõttu ei andnud soovitud tulemusi. Metsaseemet ei jätkunud piisavalt ja osutus mugavamaks ja odavamaks osta seemet sisse mujalt. Lihtsama vastupanu teed minek maksis aga kätte, kui Saksa seemneäride vahendusel jõudis Eestisse kohalikele tingimustele sobimatu männiseeme, millest kasvatati nn Darmstadti männikud. 20. sajandi alguseks oli neist männikutest raiutud juba kaks kolmandikku, sest lõunapoolses kliimas hästi kasvav mänd jäi Eesti tingimustes kasvus kängu ja kiduraks. Tõenäoliselt on veel tänagi Eesti männikute genofond mõjutatud Darmstadti seemnest kasvanud mändide tolmlemisest. Terav seemnepuudus takistas piisavas koguses metsakultuuride rajamist veel ka esimese Eesti Vabariigi algusaastail, mil varem loodud taristu oli lagunenud ja taimlad metsistunud. Samuti oli metsandusse jäänud vähe asjatundlikke inimesi, kes metsa uuendamisega hästi hakkama said ja tööd tundsid. Ometi suudeti 1923. aastal tõsta metsakultuuride maht nelja tuhande hektarini, mis püsis sel tasemel ka järgmised 20 aastat. 1920-ndate alguses hakati
Kirjanik Teet Kallas, veidi laisaks muutunud noor huligaan
detsember 20, 2016