ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 18. osa. Armastus on noorte, sõjaväelaste või sportlaste jaoks, kuulutas Dovlatov.
Sergei Dovlatov kirjeldab jutustuses „Võõramaa naine“ üksikasjalikult oma vääramatu vihkamise objekti ehk õnnelikku perekonda. Dovlatov ei põlanud õnnelikke perekondi mitte üksnes seepärast, et tema vanemate perekonnaelu lõppes krahhiga, et tema enda esimene abielu oli traagiline ja õnnetu, et ka teises abielus oli nii mõndagi keerulist ja et tema sõprade kooselud ei olnud just väga õnnestunud, vaid ka seetõttu, et tema meelest kehastasid need labasust, väikekodanlikku nürimeelsust, talumatut rumalust ja soovi elada paikapandud normide kohaselt.
(Sergei Dovlatov jutustas mulle korra ühest kirjastuses töötavast erakordselt armsast, targast ja intelligentsest naisest. Ja lisas jalamaid teatava hirmu ja vastumeelsusega: „Aga ta kuulub nende hulka, kellele meeldib, et külas käiakse kogu perekonnaga, et sõbrustatakse terve suguvõsaga, et naised arutavad turuhindu, mehed aga räägivad sellal poliitikast, ja et kõik on üksteisega väga rahul.“)
Mitte armastus, vaid saatus
Esimesena ütles õnnelike perekondade kohta halvasti muidugi Lev Tolstoi – „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased…“ –, kuid seejärel kirjeldas ta ise tervet sarja õnnelikke abielupesakesi, mis ei olnud mitte põrmugi üksteise sarnased. Ainsaks ühiseks tunnuseks oli neil see, et õnne ja kooskõlani viinud tee oli pikk ning selleks, et osata rahu ja täisväärtusliku abieluühenduse hellust tõeliselt hinnata, pidid kangelased eelnevalt taluma kannatusi ja elama läbi väära ja petliku armastuse. Et leida ehedat õnne Pierre Bezuhhoviga oli Nataša Rostoval „Sõjast ja rahust“ vaja reeta Andrei Bolkonski, olla sisse võetud tühisest Anatole Kuraginist ja kogeda hulganisti pettumusi. Kitty Štšerbatskaja „Anna Kareninast“ pidi elama üle armumise Aleksei Vronskisse ja tolle reetlikkuse, et osata alles seejärel tõeliselt hinnata Konstantin Levinit.
Lev Tolstoiga on Sergei Dovlatov päri ainult õige piskus. Oma teisest ja viimasest perekonnast kirjutas ta: „Armastus on noorte jaoks. Sõjaväelaste ja sportlaste jaoks. Meil on asi keerulisem. See pole enam armastus, see on saatus…“
Kuna Dovlatovi elulugu ei ole sisuliselt võimalik lahutada tema elust loomingus, siis tohib seda tsitaati vaadelda kui kirjanduslikku kingitust tõeliselt lähedastele inimestele. Just nimelt nemad oskasid näha väljapaistvas kirjanikus peamist – oskasid näha tema annet, mis heitis valgust tema isiksuse kõikidele muudele avaldumisviisidele ja sundis koduseid leppima paratamatute komplikatsioonidega, mida tõi endaga kaasa elu koos inimesega, kes vajas lõviosa oma elust üksnes selleks, et seda kirjanduseks ümber valada.
Kes ei kannata, see ei olegi inimene
Sergei Dovlatov pidas loomingut kannatamise vormiks. Ta ei uskunud, et on võimalik olla elus õnnelik ja edukas ning kirjutada sealjuures ka veel väärtuslikke kirjandusteoseid. Seetõttu oli õnn tema jaoks andetuse ja grafomaanliku elu üheks vormiks. Lora ja Fima pere „Võõramaa naisest“ on selliste inimeste perekond, kes on jäetud ilma võimest tunda, kaasa elada, piinelda, kahelda, hulluks minna ja nördimust väljendada. See on vetikate perekond. „Lora ja Fima olid õnnelik noorpaar. Õnn oli nende jaoks midagi loomulikku ja orgaanilist nagu tervis. Neile näis, et igasugused ebameeldivused on haigete inimeste saatuseks. Lora ja Fima olid kuulnud, et mõnede emigrantide elu on halb. Arvatavasti olid nad siis haiged ja näruse iseloomuga inimesed.“
Lora ja Fima õnn on niivõrd täiuslik, et nad koguni mõtlevad endale meelega välja väikesi ebameeldivusi.
„Juhtus, et Fima tuli koju, süüdlase nägu peas.
„Sa oled närvis,“ ütles Lora. „Mis juhtus?“
„Ega sa pahaseks ei saa?“
„Räägi ära, muidu ma hakkan nutma.“
„Tõota, et sa ei saa pahaseks.“
„Räägi ära!“
„Ära ainult pahanda. Ma ostsin sulle Itaalia kingad.“
„Sa oled peast segane! Me ju leppisime kokku, et ei kuluta asjata raha. Näita…“
„Mulle tuli kange tahtmine peale. Värv on ka originaalne… Sihuke pruun…“„
Miks tekitab see paarikese armas dialoog meis niivõrd ängistava vastikustunde, et näib, nagu me oleksime söönud riknenud toitu? Lora ja Fima ei teinud kellelegi halba ja võtsid liiatigi meelsasti oma hoolitsetud koju elama jutustuse peategelase, lõbusa ja kergemeelse Marusja. Marusja elas kunagi Nõukogude Liidus jõukalt ja edukalt ning kinkis vaesele sugulasele Lorale oma kantud riideid, nüüd on nad aga Ameerikas kohad vahetanud – Lorast lausa õhkub heaolu ja Marusja vajab toetamist. Ja Lora räägib mehele:
„„Elagu meil. Jäägu siia nii kauaks, kui tahab… Ma ei taha talle noorusaja solvangute eest kätte maksta. Ei taha demonstreerida oma üleolekut… Oleme sellest üle. Vastame kurjale heaga… Või mida sina arvad?“
„Mina arvan, et kui hea see on, et mul oled sina!“
„Ja minul oled jälle sina!“„
Ning meil läheb sellest kahekõnest, sellest üles näidatud õilsusest ja armulikkusest süda pahaks. Milles on siis asi? Sergei Dovlatov näitas seda inimtõugu, keda ta vihkas, kõige paremast küljest, näitas neid heasüdamlike, armsate, toredate ja vastutulelike inimestena ning tegi avalikuks kõik, mis võis nende kasuks rääkida. Kuid seda silmanähtavamalt paljastusid ka nende mõtlemise banaalsus, standardsus ja tardumus, nende suutmatus hinnata ja näha kas või mingeidki asju iseseisvalt, nende allumine reeglitele ja see norm, mis surub alla isikupära, võtab inimeselt individuaalsuse ning muudab ta etteennustatava käitumisega robotiks ja sotsiaalse süsteemi kruvikeseks.
Kruvike leiab õnne jaoks alati mingisuguse kohakese isegi kokkuvarisevas maailmas ja ta jääb alati pidama kannatusi viirushaiguseks. Kannatustest pääsemiseks on olemas vaktsiin õnne ja vastastikuse armastuse näol. Realistist Dovlatovi Lermontovile kohane kategooriline romantism ilmutas ennast just nimelt selles tunnete peenes mateerias – seal, kus armastus on vastastikune, võidutsevad rumalus ja labasus.
„Miks ta moonutab fakte?“
Oma kõige õnnetumat ja terve elu kestnud (nii on deklareeritud teostes) armastust kirjeldas Dovlatov mitmes raamatus, kuid kõige lootusetum, kõige üksildasem ja kõige meeleheitlikum karje armastuse järele läbib vist tema romaani „Filiaal“.
„Lävel seisis minu naine. Täpsemini endine naine. Ja isegi mitte naine, vaid – kuidas seda paremini väljendada – esimene armastus.
Lühidalt öeldes ma nägin kujuteldamatus kollases rüüs Taskat.“
Ma mainin siinkohal, et Sergei Dovlatovi esimene abikaasa Asja Pekurovskaja kirjutas pärast Sergei surma, kui too oli juba saanud klassikuks, väga veidra raamatu „Kui S. D. ja mina juhtusime laulma“. Raamatu veidrus seisnes asjaolus, et autor võrdleb kirjandust pidevalt eluga ja heidab Dovlatovile ette seda, et too moonutab oma teostes paljusid reaalses elus aset leidnud fakte. Et tegelikult ei kõnelnud tema, Asja, mitte seda, vaid teist, ega toiminud mitte nii, vaid teisiti. Et Dovlatov ei mõelnud sugugi mitte kõike ise välja, vaid võttis paljud süžeed sõprade ja tuttavate elust.
Ehk seega esitab kutseline filoloog Asja Pekurovskaja kirjandusele nõudeid, mida on võimalik esitada ainult elule endale. Ühesõnaga simuleeris Dovlatov elu jäljendamist niivõrd vapustavalt hästi, et tema tegelaskujud olid isegi nende enda meelest täielikult elust võetud ja teise pakendisse – kunsti – ümber tõstetud. Veider ei olnud mitte üksnes raamat, vaid veider oli ka Asja Pekurovskaja käitumine, sest ta sünnitas juba pärast lahutust ja siis, kui Dovlatovil oli uus perekond, talle tütre, aga ei rääkinud lapsele kuni Sergei surmani, kes on tema isa. Ta kõneles sellest Dovlatovi matuste päeval, pannes neiu säärase teadaandega jahmuma – tema lihane isa elas siinsamas Ameerikas, kuid kuulda sai ta sellest alles siis, kui oli isast ilma jäänud.
Proosa kibedast kurbusest
Nõnda siis kohtub „Filiaali“ kangelane oma esimese armastusega kolmkümmend aastat pärast loo algust. Lausa romaan „Kolmkümmend aastat hiljem“. Lahku läksid nad kahekümne aasta eest ega ole teineteist viisteist aastat näinud. Naine on armunud kellessegi Vanjasse ja kellestki Ljovast rasedaks jäänud. Kangelane ise on abielus ning oma kaasale ja kahele lapsele truu, kuid armukadedusest ja alandusest, valest ja etteennustamatusest vaevatud armastus, mis on sandistanud nooruse ja inimese piinlema mõistnud, ei lähe kunagi lõplikult üle, vaid võib alati naasta ja oma õigusi nõuelda. Ja tuleb välja, et inimene on tema ees sama jõuetu kui enesetaputerroristi ees.
On rindevõitlejaid, kes peavad sõda parimaks ja tähelepanuväärseimaks perioodiks oma elus ning tunnevad rahuaja elus puudust püssipaukudest, plahvatustest ja surmaohust.
Niisamuti on ka õnnetult armunutega – ahistatud, piinatud ja hüljatud inimestega –, kes igavlevad truude ja heasüdamlike abikaasade embuses. Nad tahavad tormi, kannatusi ja õnnetuste enesetapjalikku luksust.
Viktor Šklovski ütles kunagi, et on Elsa Triolet’ armastust taotledes niivõrd palju kannatanud, et nüüd on ta võimeline kogema ainult õnnelikku armastust. Dovlatov aga oli aldis jooma armupiinu klaaside kaupa, sest kibedast kurbusest kasvaski välja see proosa, mille nimel ta siin ilmas elas.
Hümn valelikele naistele
„Filiaali“ kangelane loeb üles kõik need hädad, mis sadasid talle kaela seetõttu, et ta Tasjat armastas. Tasja pärast tuli ta ära ülikoolist ja tema pärast sattus sõjaväkke. Tasja pettis teda ja oleks ta peaaegu enesetapuni viinud. Tasja oli julm, enesekeskne ja hoolimatu. Ja äkki järgneb ootamatu ülestunnistus: „Nii see kõik oli. Millest on siis tulnud see minu süütunne tema ees? Mida halba olen ma sellele valelikule, halastamatule naisele teinud?“
Vastus on minu arvates silmanähtav – ta tegi Tasjast kirjanduse nii, nagu tegi seda ka kogu oma elust. Nende viimane kahekõne võib võistelda parimate lühidialoogidega Hemingwaylt, keda Dovlatov oli tema enda väitel püüdnud noorpõlves jäljendada.
„„No olgu,“ ütlen ma, „hüvasti.“
„Hüvasti… Millal me siis teineteist jälle näeme?“
„Ei tea,“ räägin ma, „aga mis siis? Kunagi ikka… Helista.“
„Ja ka sina helista.“
„Kuhu?“
„Ma ei tea.“
„Tasja!“
„Mida? No mis on?“
„Kas sa suudad,“ räägin ma, „keskenduda?“
„Oletagem.“
„Kuule. Ma armastan sind.“
„Ma tean.“
„Kas see on sinu meelest normaalne?“
„Enam-vähem… No nüüd on kõik. Mine. Muidu ma võin nutma hakata.“
Just nagu polekski ta alles äsja südantlõhestavalt nutnud.“
See finaal osutub võltsiks. Olles lüürilisuse kõrgpunkti viinud, õiendab Dovlatov temaga arved ja madaldab ta olmesatiirini. Kangelane seisab juba uksel, kui lõpuks keskendunud Tasja palub, et too teda rahaga varustaks. Kangelane annabki Tasjale mingisuguse summa, tema aga räägib, et lootis rohkem saada…
Selle koha peal lähevad nad lahku. Aga see on jälle altvedamine. Sootuks romaani lõpus väljub kangelane hotellist, kus see salapärane ja piinav kohtumine aset leidis, ja näeb ootamatult uuesti Tasjat.
„Korraga ma nägin Tasjat. Tal hoidis käe alt kinni üsna morn türklane. Türklase pea oli kaetud lambivarjuga, mis osutus üksikasjalikumal vaatlusel fessiks. Tasja läks mööda, ilma et oleks ringi vaadanud. Ma panin suitsu ette ja astusin võõrastemajast vihmasaju kätte.“
Need sõnad on pandud kirja 1987. aastal ehk kolm aastat enne kirjaniku surma. Ning kolm aastat enne rabavat populaarsust ja kuulsust, mis jõudsid temani pärast surma. Ta küll unistas nendest, kuid elus osutusid need saavutamatuks ja tuli surra, et neid kätte saada… Viimasel aastal soetas ta endale suveresidentsiks tillukese majakese linna lähedal maal ning seadis selle elamise rõõmu ja mõnuga korda. Ta kasvatas tütart ja poega ning ütles ühes intervjuus, et elu uuesti otsast alates ta võib-olla ei pühendakski seda kirjandusele.
On raske kujutleda, et ta oleks muutunud oma jutustuse „Võõramaa naine“ Fima sarnaseks ja nõustunud niivõrd lihtsakoelise ja tavalise õnnega. Kes teab… Kui tema elu rumalalt ja võikalt katkes nagu paljud muudki asjad tema saatuses, oli ta kõigest nelikümmend üheksa aastat vana.
Ennast üllameelselt petta
Dovlatov elas traagiliselt ja andekalt, arutult ja riskantselt. Ta elas nii, nagu seda nõudis tema anne. Ning see ebavõrdsus armastuses, mille puhul sina armastad meeletult, sinu jumaldamise objekt aga kõigest võtab sinu tunde üleoleva armulikkusega vastu nagu kingituse, oli tema meelest kohustuslik.
Tema jutustatud armastuslugu puudutab meid kõiki. Kõik inimesed on kas või kordki olnud valmis oma elu ükskõikse ebajumala jalgade ette asetama. Tähtis on üksnes see, millise õppetunni säärane vastamata jäänud tunne meile annab. Kõik kirjanikud maksavad oma nurjumiste eest kätte tekstidega, kuid üksnes pilkav, sapine ja paljastav Sergei Dovlatov, kes muutis oma vaenlased ja tagakiusajad karikatuurideks, ei kirjutanud ainsatki karmi sõna naisest, kes teda kannatama õpetas. Dovlatov vastas talle helluse ja armastusega.
Nii tahaksime ideaalis toimida ju meie kõik sellal, kui magusad kahetsuspisarad meie nägu üle ujutavad. Ainult et meil ei tule see välja. Kõige vähem, mida me tahame, on see, et me oma solvajaid enam ei näeks ega kuuleks. Hingepõhjas aga soovime – ja see on meie tahtmiste maksimum – neile elus täielikku läbikukkumist.
Seepärast me Dovlatovi armastuslugu nii ahnelt loemegi ja siis uuesti üle loeme, et kangelasega kohad vahetada ja ennast üllameelselt petta…
välja
Dovlatovi sõprade kooselud ei olnud just väga õnnestunud, tema meelest kehastasid need labasust, nürimeelsust, rumalust ja soovi elada paikapandud normide kohaselt.
Dovlatov elas traagiliselt ja andekalt, arutult ja riskantselt. Ta elas nii, nagu seda nõudis tema anne.
