VIIKINGITE KATSE PIRAATLUSES: Islandi giid ja tõlkija Askur Alas analüüsib, miks varem 43% toetust omanud ja seetõttu maailma meedia tähelepanu keskpunktis olnud Islandi Piraadipartei parlamendivalimistel põrus, saades vaid 14,5% häältest.
Islandi piraatide suhtes olid 29. oktoobril toimunud valimiste eel ootused kõrgel. Maailma juhtivad väljaanded pasundasid: Islandist saab esimene riik maailmas, kus Piraadipartei mitte ainult satub valitsusse, vaid kus piraadist peaminister tüürib riigi helgesse tulevikku. Reaalsus oli kainestav. Sellist pretsedenti ei loodud. Tõenäoliselt jäävad piraadid üldse valitsusest kõrvale. Võimalik, et jätkab uue partneriga senine koalitsioon, mille vastu protestides praegused erakorralised valimised üldse toimusidki.
Samas võib alles eelmiste valimiste eel asutatud Piraadipartei tulemust sellegipoolest pidada edukaks, sest praegu on neil 63-kohalises Altingis kolm saadikut, nüüd aga 10. See on siiski pretsedent, kuigi mitte selline, nagu loodeti.
Pinnas, kust võrsusid piraadid
Ameerika ja Euroopa vahel üksikul saarel asuv 330 000 elanikuga väikeriik Island on nagu katsepolügoon, kus nii kriisid kui ka reformid, mis võivad teistele riikidele näiteks olla, jõuavad pinnale kiiremini, pulbitsevad ägedamalt ja leiavad kohe ka mingi lahenduse… või siis ei vii kuhugi.
Selleks, et aru saada, mis Islandis üleüldse toimub, tuleb meenutada ülemaailmset finantskriisi 2008. aastal, mis Islandi peaaegu pankrotti ajas, tuues kaasa ka erakorralised valimised pärast seda, kui vihased islandlased mitu kuud korra nädalas Altingi hoone ees potte ja panne protesti märgiks kokku tagusid.
Toona selgus, et rühm vastutustundetuid pankureid ja ärimehi, kelle sõbrad Iseseisvuspartei ja Progressipartei valitsuses ja selle asutustes lasid neil kontrollimatult tegutseda, on riigi sügavasse kriisi viinud, kasvatades muu hulgas keelatud tehingutega ja off-shore-firmade abil pankade võlad riigi SKP-st kümme korda suuremaks. Pangad, kus olid peaaegu kõigi islandlaste hoiused, rääkimata inglastest ja hollandlastest, kuhu „uue aja viikingid“ olid laienenud, läksid pauguga lõhki.
Riigi kriisi juhtinud parteide asemel asusid seda juhtima vasak-rohelised ja sotsiaaldemokraadid. Pangad riigistati, alustati erakorralist juurdlust, mille tagajärjel pandi mitmed pankuritest kurjategijad vangi. Just siis kutsuti kokku ligi 1000 juhuslikult valitud islandlast, et panna paika uue põhiseaduse alustalad, mille ekspertide rühm vormis uueks konstitutsiooniks. Rahvusvahelise Valuutafondi abil kehtestati range kapitalikontroll, et raha ei viidaks riigist välja ja Islandi kroon püsiks. Näis, nagu oleks see uus algus.
Jamade jätkumine
Kuid rahva mälu on lühike. 2013. aasta valimistel said pukki uuesti Iseseisvuspartei ja Progressipartei, kes olid riigi kriisi viinud ja jamad hakkasid otsast peale. Uus põhiseadus pandi sahtlisse. Eurokõnelused katkestati, kuigi rahvale oli valimistel lubatud referendumit. Tervishoiusüsteem lasti käest, nii et arstid põgenesid hordides teistesse Põhjamaadesse ja Kanadasse. Vahepeal kalamagnaatidele – Iseseisvuspartei sponsoritele ja riigi rikkaimatele inimestele – pandud finantskohustusi kärbiti oluliselt. Seadused tehti ümber nii, et pankuritest valgekraed-kurjategijad saaksid varem vanglast vabaks.
Ent kirsiks tordi peal sai selle aasta kevadel nn Panama paberite paljastus, et Progressiivse partei peaministril Sigmundur Davíð Gunnlaugssonil (nagu ka veel 600 islandlasel) oli osalus off-shore-firmas. Enne võimule saamist vedas Sigmundur Davíð rahvaalgatust In Defence of Iceland, lubades kaitsta riiki sepavasaraga „raisakotkaste“ eest, kes tahavad Islandi pankadest raha välismaale välja tõmmata. Tuli välja, et samal ajal kantis ta ise off-shore-firma Wintris abil riigist raha välja. Wintrisel olid miljonites dollarites nõuded Islandi pankade vastu ehk siis tegu oli samasuguse „raisakotkaga“.
Rahvas tuli taas tänavatele protestima, toimus Islandi ajaloo suurim meeleavaldus, kus osales 22 000 inimest, ja peaminister oli sunnitud tagasi astuma, jätkates parlamendis, kuid koalitsioon ei muutunud. Kuigi nõuti kogu valitsuse tagasiastumist ja erakorralisi valimisi, otsustas võimueliit, et uued valimised toimuvad poole aasta pärast – nüüd. Pole ka ime, et valimisi kohe ei korraldatud, sest siis oli koalitsiooniparteide toetus rekordiliselt madal: Progressiparteil 8% ja Iseseisvusparteil 22%.
Tol hetkel oli Piraadipartei toetus rekordiliselt kõrge – 43%. Poole aasta jooksul, kuni valimisteni, see järk-järgult langes, kuid isegi vahetult enne valimisi toimunud küsitluse andmeil oli see 22,6% ning piraadid edastasid teisel kohal olnud Iseseisvusparteid pooleteist protsendi võrra. BBC, New York Times, Guardian ja sajad teised väljaanded pasundasid kooris: Piraadipartei hakkab Islandit valitsema. Mis siis juhtus, et valimiste ajaks kuhtus see 14,5% peale, piraadid jäid kolmandaks ja praeguse seisuga ei osale isegi koalitsioonikõnelustel, rääkimata nende juhtimisest?
Protestivaim ei tähenda hääli
Veteranpoliitik, endine Islandi sotsiaaldemokraatide juht, välis- ja rahandusminister Jón Baldvin Hannibalsson, kelle eestvõttel tunnustas Island 1991. aasta augustis esimesena Eesti iseseisvust, ütleb, et piraatide toetus oli tegelikult suuresti protest võimuloleva kliki vastu.
„See oli nagu Panama paberite paljastustele järgnev Islandi suurim meeleavaldus, millele järgnes peaministri tagasiastumine. Meil polnud enam usaldust parlamendi ega valitsuse vastu. See oli protest status quo vastu. Protestiti ära, aga see ei tähendanud tingimata, et need inimesed hääletanuks valimispäeval Piraadipartei poolt,“ ütles Jón Baldvin KesKus’ile.
Islandi ajakirjaniku ja analüütiku Alda Sigmundsdóttiri sõnul oli see osaliselt kindlasti nii, kuid see ei seleta siiski, miks toetus langes eriti palju just valimiste eel.
„Raske öelda, miks see nii oli. Võib-olla sellepärast, et vahetult enne valimisi tahtsid nad luua vasakpoolse valimisliidu ja inimestele see ei meeldinud,“ ütles Alda. Ta on Iseseisvuspartei võidust nördinud, sest tema sõnul iseloomustab seda parteid ringkäendus, ohjeldamatu onupojapoliitika ja korruptsioon.
„Piraatide toetus näitas, et rahvast ajas nende poliitika öökima,“ ütles Alda.
Kes on üldse Islandi piraadid ja nende toetajad? Toetajad on Jón Baldvini sõnul „enamasti noored, IT-generatsioon“, mida näitab ka see, et piraadid tegid SMS-kampaania üleskutsega valima tulla just alla 30-aastastele. Piraatide seas on häkkereid, ühiskondlikke aktiviste, aga ka lihtsalt neid, kes liitusid kasvava parteiga, et sellest isiklikku kasu saada.
Võitjad ja kaotajad
Jón Baldvini sõnul võitis valimised establishment – seni võimul olnud konservatiivne Iseseisvuspartei sai lisaks kaks kohta parlamendis (millega neil on nüüd 21 kohta) ja selle juht Bjarni Benediktsson presidendilt volitused valitsuse moodustamiseks. Seega jääb valitsust juhtima praegugi võimul olev partei. Tõsi, senine koalitsioonipartner Progressipartei kaotas 11 kohta ja neil on nüüd vaid 8 kohta, seetõttu peab Iseseisvuspartei otsima teisi võimukaaslasi, kaks vana ronti enam valitseda ei saa. 63-kohalises parlamendis on koalitsioonil vaja vähemalt 32 häält.
Tõeline võitja oli Jón Baldvini sõnul Reformierakond, Iseseisvusparteist enne valimisi lahku löönud seltskond, kes sai uustulnukana parlamenti 7 kohta; tõeline kaotaja aga senise 9 koha asemel vaid 3 kohta saanud Sotsiaaldemokraatlik erakond, mis oleks peaaegu täielikult hävinud. „Kui nad oleks saanud ühes ringkonnas 40 häält vähem, siis poleks nad esmakordselt 100 aasta jooksul üldse valimiskünnist ületanud,“ ütles Jón Baldvin.
Ta seletas seda sellega, et pärast 2008. aasta finantskrahhi valitsuse üle võtnud ja 2009–2013 võimul olnud sotsid (kelle toetus oli siis 30%) ja vasak-rohelised pidid tegema hulga ebapopulaarseid otsuseid, et „konservatiivide kokkukeeratud jama ära klaarida“.
Loo trükkimineku ajal ei olnud koalitsioonikõnelused veel kuhugi jõudnud, kuid piraatidel on kõige vähem lootust.
Vähemalt on Islandil nüüd „maailma kõige võrdsem parlament“, nagu nad ise ütlevad – naiste osakaal on seal nüüd 48%. Kui naised ühineksid uude parteisse ja võtaks paar meest juurde, saaksid nad valitsuse moodustada.
Valimistulemused ja seletav sõnastik
Iseseisvuspartei – klassikaline parempoolne partei, mis kaitseb suurärimeeste, eriti kalandussektori huvisid.
Vasak-rohelised – vasakpoolsete ja roheliste ühendus.
Piraadipartei – koondab n-ö süsteemivastaseid, pigem vasakpoolne.
Progressipartei – konservatiivne paremtsentristlik partei, mis kaitseb farmerite subsiidiume jm huve. Tavaliselt valitsuses koos Iseseisvusparteiga.
Reformipartei – enne valimisi Iseseisvusparteist lahku löönud tiib, mis on liberaalsem, toetades näiteks EL-iga liitumist.
Helge Tulevik – näitleja Jón Gnarri protestiliikumisest Kõige Parem Partei välja kasvanud vasaktsentristlik võsu.
Sotsiaaldemokraadid – klassikalised vasakpoolsed.
Koalitsiooni moodustamise probleem
Vaja on 32+ kohta 63-st. Samas on Helge Tulevik ja Reformipartei teinud omavahel diili, et leivad on ühes kapis. Reformipartei, Piraadipartei ja vasak-rohelised on öelnud, et ei tee koostööd Iseseisvusparteiga – kellele president usaldas valitsuse moodustamise. Luuserist Progressiparteiga ei taha keegi koostööd teha.
Iseseisvuspartei + Reformipartei + Helge Tulevik = 32 kohta (enamus on ülinapp).
1. variant + vasak-rohelised = 42 kohta (parempoolsel Iseseisvuspartei ja vasak-rohelistel on raske ühisosa leida).
1. variant + Progressipartei = 40 kohta (patuoina kaasamine tooks kaasa rahva pahameele).
Vasak-rohelised + Piraadid + Reformipartei + Helge Tulevik + sotsid = 34 kohta (välja on jäänud Iseseisvuspartei, kellel on mandaat valitsuse moodustamiseks).
Piraatide juured
Piraatide liikumine algas Rootsis 2006. aastal ja keskendus autorikaitse seaduse muutmisele, et info, sealhulgas muusika jagamine oleks internetis vaba. Hiljem hakkas agenda hõlmama internetivabadust, privaatsuse, isikuandmete ja kodanikuõiguste kaitset, läbipaistvamat riigivalitsemist, otsedemokraatia edendamist jpm. Islandi Piraadipartei asutati 2013. aastal ja selle juht on endine Wikileaksi ja selle juhi Julian Assange’i lähedane kaastöötaja ja varasem Altingi liige Birgitta Jónsdóttir. Tema eestvõttel sai Islandi piraatide olemuseks vastandumine korruptsiooniskandaalidest läbiimbunud valitsevale klikile.
Selles ongi Jón Baldvini sõnul piraatide õhumulli lõhkemise olemus. „Nad ei räägi asjast, vaid meetodist nagu läbipaistvam riigivalitsemine. Kui neilt küsiti, kuidas lahendada põllumajandus- või kalandusprobleeme, ei ole vastused paljudele veenvad. Ja valitsuserakonnad andsid vastulöögi, näidates neid poisikestena, kes ei tea, mida teha,“ nentis ta.
Samas selles ehk piraatide olemus peitubki – anda otsustus interneti vahenditega otsedemokraatlikult rahvale – ja siis ei saagi kindlat poliitikat olla. See on ühtviisi nii piraatide nõrkus kui ka tugevus.
Politoloog Oddný Helgadóttiri sõnul jäävad rohkem kõlama Piraatide ettepanek anda NSA dokumente lekitanud ja jälgimisühiskonda paljastanud vilepuhuja Edward Snowdenile asüüli ja kodakondsus, või teha Islandist „digiandmete Šveits“, aga vähem nende demokraatia reformimise ideed. Muuseas, flaami analüütik ja luuletaja David Van Reybrouck väidab, et Trumpi-suguste ekstreemsuste esilekerkimise taga ongi demokraatia kriis, võõrandamine rahvast vaid valimiskastideni, mis lõpuks viib anarhiani.
Birgitta Jónsdóttir on meediale valimistulemusi kommenteerides öelnud, et Piraadiparteil läks erakordselt hästi – senise kolme koha asemel on parlamendis kümme.
Alda Sigmundsdóttiri sõnul on see siiski positiivne meediaspinn. „Piraatide põrumine pole Islandil praegu teemaks – kõik räägivad sellest, milliseks saab uus koalitsioon, sest ollakse erakordselt keerulises seisus,“ ütles Alda.
