VENEMAA KOLLASEKS VÄRVIMISE RASKETEST ASPEKTIDEST: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel küsib, miks Hiina piir Põhja-Jäämereni ei liigu, ehkki pealtnäha oleks sellele palju võimalusi ning arvukalt põhjusi. Asi on selles, et ressursid on võimalik kätte saada ka igikeltsa vallutamata.
„On vaid aja küsimus, millal hiinakad Siberi võtavad,“ kirjutas üks kodanik mitte väga ammu Raivo Vare näoraamatu lehel kommentaariks. Kusjuures, kodanik ei väljendanud teab mis originaalset mõtet. Spekulatsioonid sel teemal, millal ja kuidas võtab Hiina üle Venemaa Kaug-Ida ja laiemas mõttes Siberi, käivad täistuuril aastast 2014, eriti sellest hetkest, mil 2014. aasta maikuus kirjutati alla Vene-Hiina gaasijuhtme Siberi Jõud lepingule.
75% territooriumist justkui ootaks sissetungi
Spekuleeritakse kusjuures rahvusvaheliselt, Eesti on siin väike tegija. On ilmunud sadu artikleid ja kümneid kaarte, mis tõestavad asjakohase teesi õigsust. Niisiis, küsimus ei ole mitte „kas?“, vaid „millal ja kuidas?“. Tõestust sellele teesile näib olevat lademes. Peale gaasijuhtme lepingu on Venemaal antud väga sümboolse hinna eest hiinlastele rendile sadu hektareid maad, oli olemas plaan anda hiinlastele soodusrežiimil töölubasid, hiina ettevõtted on oma tegevust üle terve Venemaa, eriti aga Siberis intensiivistanud, Venemaa migratsiooniameti andmeil suureneb hiina turistide arv pidevalt. Ning Hiina esindaja lubas 2014. aastal Peterburi majandusfoorumil aidata Venemaad Siberi hõivamisel.
Üldiselt paistab et pole mingit põhjust, miks ei peaks seda praktiliselt tühjalt seisvat territooriumi, mis moodustab 75% Vene Föderatsiooni pindalast, alla neelatama.
Tegelikult on aga ka hulgaliselt põhjusi, mis väidavad selle – pealtnäha vältimatu – annektsiooni vastu.
Konkreetsed põhjused
Põhjus number üks on Vene Föderatsioon ise. Venemaa suisa religioossne kiindumus igasse ruutmillimeetrisse maasse, mida kunagi on suudetud riigi külge liita, teeb iga maatüki vabatahtliku äraandmise mis tahes riigile praktiliselt võimatuks, eriti kui tegemist on olulise osaga riigi territooriumist. Võib paista, et sellest saavad hiinlased kuidagi üle või ümber. Kuid on veel hulgaliselt muid ja palju mõjuvamaid põhjusi, miks Hiina piir kunagi Põhja-Jäämereni ei liigu.
Peamine probleem just Kaug-Ida Hiinaks saamise teooriate kirjeldajate puhul on see, et keegi neist pole eales oma jalga sellesse regiooni tõstnud. Või kui, siis vaid väga lühikeseks ajaks ühte-kahte suuremasse linna.
On olemas väga tugevad asjaolud, miks Uurali-tagusel territooriumil on demograafiaga lood nihu. Lühidalt: 75% Vene Föderatsiooni territooriumil elab umbes 18% riigi rahvastikust. Ja sellel on oma väga konkreetne põhjus: enamik sellest territooriumist on suuremaks inimasustuseks kõlbmatu. Põhjapoolne osa Kaug-Idast on tundra, siis tuleb mõnisada kilomeetrit soist hõredat metsa (seda kutsutakse metsatundraks) ja siis taiga.
Talv kestab sellel alal keskeltläbi kaheksa kuud, kusjuures kõikjal – välja arvatud Vaikse ookeani kallas – läheb temperatuur pisut alla viiekümne miinuse. Suvel on enamik seda maa-ala kaetud sääse- ja kihulastepilvedega, mille mastaapsusest saab aru ainult inimene, kes on seda omal nahal kogenud.
Dotatsioonid musta auku
Tõsiasi, et umbes 70% Siberist seisab igikeltsal, teeb igasuguse ehitamise küll väga kangelaslikuks, ent üliraskeks ettevõtmiseks. Infrastruktuur on Uurali taga nõrgalt arenenud, kui seda üldse eksisteerib. Riigi seda osa hoiab koos vaid Vaikset ookeani Uurali-tagusega ühendav suhteliselt logisevalt töötav raudtee, toosama BAM, ja vaid üks maantee, mis tuhandete kilomeetrite ulatuses on tegelikult auguline kruusakattega trass, mis vihmadega sõna otseses mõttes uputab enda sisse veoautod, väiksematest sõidukitest rääkimata.
Kogu kant on üle külvatud väikeste asulatega, mis on maailmast sisuliselt isoleeritud ja millega on võimalus olla ühenduses vaid lennuki- või laevaliikluse abil. Mõlemad aga sõltuvad ilmast, navigatsiooniaega on aastas mõned nädalad, lennuliikluse võib nädalateks seisma panna ootamatu purgaa. Sellistes oludes on vähegi suurem inimasustus võimalik vaid riiklike dotatsioonide abil, kusjuures suur osa dotatsioone ei too midagi tagasi, sest mitteproduktiivse rahvastiku osa on Siberis ja Kaug-Idas ikka väga suur.
Kogu Mendelejevi tabel
Siberi hõivamine on üks Nõukogude Liidu kangelaslikke narratiive ja see kujund on siiamaani kasutusel, sest rahvaarv kahaneb nii arvuliselt kui ka regionaalselt – suur osa sealkandi rahvast elab või on liikumas linnadesse, jättes linnatagused tühjaks.
Oli kommunistidel kunagi selline plaan: hävitada kõik sääsed Uurali mägedest kuni Vaikse ookeanini, sest need pisikesed vereimejad tegid progressi leviku kohati suisa võimatuks. Kommunism kadus, sääsed on seal aga siiamaani.
Stalini ajal rajati Siberis GULAG-i vangilaagrite võrk eesmärgiga praktiliselt tasuta tööjõuga Siberis tsivilisatsiooni levitada. Majanduslikus mõttes osutus ettevõtmine aga sügavalt ebarentaabliks, GULAG oli omadega pidevas kahjumis.
1950-ndail ja 1960-ndail hakkas Siberi industrialiseerimine. Keset taigat kerkisid uued linnad, vaimustunud komsomolilööktöölised kaevasid labidaga igikeltsa sisse vundamendiauke ja tulevik terendas heledalt. Kusagil 1970-ndail hakkasid aga vähegi adekvaatsed nõukogude majandusteadlased omavahel sosinal rääkima sellest, et kogu ettevõtmine on mitu korda kallim kui kogu tulu. Hoolimata sellest, et Siberi maapõues on – venelaste uhkuseks – „kogu Mendelejevi tabel“ ja praktiliselt kõik nafta, gaasi, kulla ja teemantide varasalved, ei katnud nende ekspluateerimine suureks paisunud elanikkonna doteerimise kulusid.
Üldiselt oli nõukaaja lõpuks tekkinud selline seis: karmis kliimas oli ühe töötava inimese tööviljakus umbes kümnendik sellest mis Venemaa Euroopa-osas, üks selline lisaväärtuse tootja pidas aga keskeltläbi üleval üheksat mittetootjat – alates omaenda lastest kuni nende õpetajani välja. Seda, et kõik pole kuld, mis hiilgab, demonstreeris suurepäraselt Tšukotka kullakaevanduste massipankrot 200l. aastal. Kulla tootmiskulud Kaug-Idas olid nii metsikult kõrged, et endised nõukogudeaegsed suurettevõtted lõpetasid oma tegevuse pooles regioonis.
Vaid jäätunud maa
Esimene asi, millega hiinlased oma piiri nihutamisel kokku puutuvad, on miljonite ülalpeetavate küsimus. Siberi rahvaarv kasvas pärastsõjaaegsel perioodil võrreldes revolutsioonieelsega oma kümme korda. Nüüd on ülalpeetavate armeega ühinenud endised kolhoosnikud, endiste suurettevõtete töölised, nende pered ja vanemad. Mitmed venelaste katsed vähendada seda rahvamassi ja suurendada tootvat elanikkonda kukuvad regulaarselt läbi. Olles aga territooriumi omanikud, peaks Hiina vähemalt miinimumtasandil kindlustama nendele inimestele enam-vähem talutava äraelamise.
Kes vähegi huvi tunneb, teab, et Vene riigi üks suuremaid väljaminekuid on sotsiaalsed maksed – pensionitest kuni meditsiini doteerimiseni. Ka pole hiinlastel midagi peale hakata miljonite ruutkilomeetrite jäätunud maaga. Põlluharimine on Siberis kasulik vaid lühikesel ribal mööda Hiina piiri ning seal on hiinlased ennast juba sisse seadnud.
Hästi töötav lüpsiskeem
Hiinlasi huvitavad Siberis ressursid. Need saab aga kätte ka ilma piiri nihutamiseta. Parim näide on gaasitoru Siberi Jõud, mille venelased ehitavad oma raha eest, et siis hiinlastele gaasi müüa (erinevatel andmetel) alla omahinna või omahinnaga.
Kindlasti sepitsetakse tulevikus ka skeemid, kuidas ammutada odavat Siberi naftat. Praegu on see logistiliselt keeruline, sest enne tuleks ehitada vastav infrastruktuur. Valdkond, millega hiinlased praegu korralikult raha teenivad, on ehitamine.
Tegemist on hästi töötava lüpsiskeemiga, mida hiinlased kasutavad arengumaades: hiinlastelt tellitakse objekti ehitus, selle elluviimiseks võetakse Hiina pankadest krediiti (ühed kallimad laenud maailmas!) ning siis tulevad hiinlased oma töölistega ja teevad asja ära. Kasu vähemalt kolmekordne! Sellisel tegevusel pole aga heategevusega mingit pistmist.
Parim näide on Leena jõe silla saaga viimane etapp. Silda plaaniti juba ammu. Siis kui ehitus pidi algama, võeti ära Krimm ja suunati ehitusraha sinna. Edasi leiti uus raha ja ehitama pidid hiinlased. Viimasel hetkel tõmbas Vene pool oma raha välja ja soovitas hiinlastel leida erainvestorid, mille peale hiinlased ütlesid viisakalt „Head aega!“.
Lõpetuseks: on hiinlased, mis nad on, aga lollid nad ei ole. Hiina majanduslikku ekspansiooni analüüsides on tegemist üllatavalt pragmaatilise ettevõtmisega. Seega leitakse palju odavamaid ja kasumlikumaid meetodeid Venemaalt ressursside ja raha väljapumpamiseks, kui seda on otsene territooriumi ülevõtmine – millega selle teema ekspluateerimine peaks olema ka lõpetatud.