LAULEV KOMÖÖDIA: 3. detsembril esietendub Eesti Noorsooteatris Mikk Jürjensi kirjutatud ja lavastatud laulev komöödia „Frideberta”, mille muusika on loonud Mari Jürjens ning seaded Vaiko Eplik. Sooja huumorit tulvil lavastus kõneleb hirmudest, muredest ning sellest, kuidas neist kõige kiuste võitu saada. Eha Ahi ja Helena Läks vestlesid lavastaja Mikk Jürjensiga lavastuse sünni- ja kujunemisloost ning teatri vääramatust võlust.
Peagi Noorsooteatris publiku ette jõudev lavastus „Frideberta” kõneleb hirmudest, muredest ja sellest, kuidas nendega toime tulla. Miks otsustasid käsitleda just neid teemasid? Miks just nüüd?
Minu arust elame praegu väga äreval ajal. Infomüra on meeletu, hirmutav ja ahistav. Sõjad ja epideemiad laastavad meid ja meie lapsi nii füüsiliselt kui vaimselt – nagu kusagil ulmefilmis. Mõnikord mõtlen ajale, mis oli, ütleme, nii kümme aastat tagasi, ega suuda ära imestada, kui teistsugune oli kogu maailm, minu taju ümbritseva ja iseenda suhtes.
Niisiis on „Frideberta” kõige üldisemas mõttes katse teha meie ajale üks väike rahustav pai. Me ei räägi sellest kõigest ei otse ega ka vihjates, vaid tegeleme oma lookesega, aga kirjutades ja lavastades on minu esmane impulss tulnud just ärevast maailmast, kus leian end ja enda lapsi elavat. See jutt on tumedates toonides – mis parata –, aga püüan sellele vaatamata siiski näha ja ka teistele näidata üht valguskiirt, mis teeks päevad heledamaks.
„Fridebertas” on iseäranis oluline koht huumoril ja muusikal. Kuidas jõudsid arusaamani, et lavastus peab jõudma publikuni laulva komöödia vormis?
Lihtsustades võib öelda, et ma poleks osanud seda mitte mingil muul moel kirjutada ega lavastada. Huumor ja muusika annavad „Fridebertale” kerguse ja mängulisuse, millest kumavad teemadena läbi hirmud ja kartused, ärevus ja muretsemine. Huumor on minu arust suurepärane viis rääkida vägagi otse tõsistest asjadest, kusjuures ka näiteks armastusest ja sõprusest.
Ma olen endamisi mõelnud, et sellest loost peaks iga vaatajani jõudma hele ja hell toon, mille ta loodetavasti endaga kaasa viib. Mängime seda lugu ju aasta kõige ärevamal kuul, detsembris, ja siis on seda rahulikku ja heledat olemist ehk eriti vaja meelde tuletada.
Kui raatsid, räägi veidi lavastuse visuaalsest poolest, mis on kuuldavasti samuti väga omanäoline.
Meie lavastus on nii vormilt kui ka visuaalse poole pealt rõhutatult teatraalne. Tegelased saavad grimmikunstnik Kelli Neitsovi käe all omapärased näod, mis – nagu lavastuse ülejäänud visuaalne pool – on kerge kummardus 1920.–30. aastate tummfilmidele. Sama joont on kunstnik Kristjan Suits järginud ka kostüümis ja lavaruumis.
Tegevustik leiab aset suures mahajäetud kolikambris, kuhu kogemata astuvad sisse sõbrad Frideberta ja Julius. Maailma, kus need tegelased elavad, olen ma ise nimetanud ärailmaks või omailmaks. Nimelt juhtuvad seal asjad, mis ehk meie maailmas juhtuda ei saa, ja kehtib loogika, mis meie omast veidi erineb.
Kuidas on kulgenud „Frideberta” lavastusprotsess Eesti Noorsooteatris? Kas loomiselevuse kõrval oled lavastajana pidanud rinda pistma ka mõne hirmu või murega?
Olen lavastusprotsessi nautinud kogu südamest. Minu suur kummardus ja tänumeel kuulub nii kõigile näitlejatele, kes nii suure rõõmu ja entusiasmiga paati hüppasid, kui ka kõigile neile, kes aitavad lavastust ette valmistada.
Kui vahepeal proovideks valmistudes väsimust tundsin, viis lavastuse kunstnik Kristjan Suits mind maja peale rändama ja pean tunnistama, et olin tohutult liigutatud, nähes, kuidas eri osakonnad aitavad seni vaid minu peas eksisteerinud maailma ellu äratada. „Frideberta” on tegelikult lihtne ja väike lugu, aga tehniliselt väga keerukas, mõneti isegi ambitsioonikas lavastus, mis tähendab, et selle sünni heaks annavad oma panuse ja südame väga-väga paljud inimesed.
Mida tahab „Frideberta” oma vaatajale öelda? Mis mõtted võiks publik ideaalis etenduselt kaasa võtta? Kas muuhulgas annab etendus mõne hea nipi, kuidas nii paljusid vaevava ärevusega toime tulla?
Kõige rohkem tahaksin seda, et vaataja saaks sealt kaasa mingisuguse rahutunde. Tegelased, kes laval kohtuvad, näivad ühelt poolt oma murede ja hädadega lausa koomilised, aga see ei vähenda nende murede ja hädade kaalu. Nii tuleks minu hinnangul suhtuda ka meie endi tunnetesse, millega on raske hakkama saada. Neile tuleb lihtsalt anda aega ja ruumi. Seda on muidugi lihtsam öelda kui teha…
Arvan, et saame ehk isegi mõne nipi kaasa anda: kui mitte muud, siis kindlasti paar kummitama jäävat laulusalmi.
Mida tähendab teater sinu jaoks? Kas on asju või teemasid, millega teater sinu meelest kindlasti tegelema peaks? Kas on neid, millega ei peaks?
Olin vahepeal mõned aastad teatrist justkui mõtteliselt eemal, kahtlesin endas näitlejana ja kaalusin võimalust vahetada elukutset. Olles nüüd teinud järjepanu kaasa väga inspireerivates protsessides, olen taas leidnud teatrilumma. Võimalus teatris lavastada on ühe suure unistuse täitumine, mis tuli minu jaoks täpselt õigel ajal.
Teater võlub mind oma kohaloluga. Igal õhtul kohtuvad näitlejad tegelaskujudena laval esimest korda, publik näeb neid tegelasi ja seda lugu, neid sündmusi ja kohtumisi esimest ja tõenäoliselt ka ainsamat korda. Igas seesuguses hetkes on meeletu potentsiaal ja see ei tohiks olla paaniline või ärev, vaid just rahulik: nii hea, et see hetk on ja et me siin oleme. Tegelaste, näitlejate, vaatajate või kellena iganes. Sellist kohalolu ja kohtumist, hetkelise ime sündi pakub minu arust ainult teater. Ja see võlub mind.
Kas sul on sõnastatud ka oma lavastajakreedo?
Ma olen küll teinud töid režissöörina ja kirjutanud üksjagu tekste, aga teatris lavastan esmakordselt ja suhtun sellesse ametisse väga aupaklikult.
Mu ainus veendumus on see, et tuleb armastada ja austada näitlejaid ehk inimesi, kes jäävad seda lugu mängima ka pärast esietendust. Olen ju ise näitlejaks õppinud ja see on mu igapäevane töö. Nii et ainus selgelt sõnastatud mõte igal hommikul enne proovi on soov korraldada protsess nõnda, et näitlejad seda naudiksid.
Milliseid tegemisi toob sulle lähitulevik?
Kui „Frideberta” hakkab oma elu elama, naasen oma põhitöö juurde näitlejana. Mul algavad Linnateatris proovid Markus Ilvesega, kes lavastab Ionesco kuulsat absurdikomöödiat „Kiilaspäine lauljanna”. Mind võlus näitemäng väga ja kokku on pandud vägev trupp, nii et ootan seda protsessi suure huviga.
Kuna aga olen viimased kaks aastat järjest väga intensiivselt kõiksugu loomingulisi töid teinud, loodan nii jõuludel kui ka kevadel pärast esietendust kogu südamest ja süütunnet tundmata puhata ehk molutada, lösutada, magada, lugeda, passida, mängida, pikutada, unustada ja unistada. Neid asju pole ma juba ammu teha saanud. Töö ja elumöll ja loominguline eneseteostus on kõik väga olulised, aga ühte ma tunnen: peab õppima puhkama sama kirglikult kui töötama!
Foto: Siim Vahur, Frideberta proov.
