SEISUNDIDRAAMA: VAT Teatri repertuaar on nagu kosmiline lototron – kettal on kõige eriilmelisemad valikud ja kellele juba loosiõnn naeratab, sellele enam üleliigseid küsimusi ei esitada. Nii ka kunstnik-lavastaja Joel Väli puhul. Noor looja ütles, et soovib teha kurbnaljakat seisundidraamat korteris elamisest, leinast, loodusest ja üksikust inimesest kaose keskel. Ja VAT vastas: “Okei!” Mihkel Seeder pani kirja.
Teatri dramaturg Mihkel Seeder püüdis pragudest piiludes mõista, mis asja Väli ja tema usaldusväärne bande kokku küpsetavad ning tegi sellest täiesti omamoodi järeldused. Põlise korteriasukana sai ta nähtust lausa nii palju indu, et leidis – nüüd on tarvis pisut manifesteerida!
Sinu korter ei kuulu sulle.
Ei, ma ei pea silmas panka või su põdurat vanatädi, kellelt sissemaksuks vajaliku finantsi said. Ma ei pea silmas ka su abikaasat, elukaaslast, endist klassivenda või Beach Grindil trehvatud võhivõõrast, kellega otsustasite kaasomandi kasuks (sest kuskil peab ju elama ja üürimine teeb eestlase kiirelt närviliseks – ma saan ju aru küll). Ma räägin millestki muust.
Eestlased on end alati pigem majainimesteks pidanud. “Oma tuba, oma luba”-mentaliteedist ajendatuna on püütud iga majandusbuumi laineharjal kõik luhad ja niidud autonoomseid uue aja talusid ning saunamaju täis ehitada. Ent see ei muuda tõsiasja, et määrav osa eestlastest elab korterites. Ja veelgi täpsemalt – paneelmajades. Tallinna mägedel, kolmes sotsialistlikus arhitektuuripärlis, elab pool kogu pealinna elanikkonnast. Nautides vaadet oma rõdult Mustamäe vaheldusrikkale maastikule, tegi mu vend kiired kalkulatsioonid ja teatas siis oma Tapalt pärit elukaaslasele, et ainuüksi meie ees ilutsevas pisikeses mikrorajoonis elab sama palju inimesi kui Tapa linnas kokku. See siin meie silme all on mikro-Tapa. Aga miks ka mitte mega-Tapa – keskkond, kus kõik elu aspektid on ruumipuuduse tõttu kontsentreeritud ja sellevõrra võimsamad?
Nii see on. Ja tulevikus see vaid süveneb. Eestis võib seda pimesikumängu ju veel edendada ja igal nädalavahetusel rabamatkale pageda, kuid see ei muuda asjade kulgu. Meie planeet täitub meeletu kiirusega ning inimesed peavad leppima üha väiksema ruumiga. Me kolime üksteise kõrvale, peale ja alla. Varsti on terve maakera üks suur korteriühistu ja selles valguses edendavad paneelmajaelanikud juba täna tõelist tulevikumentaliteeti.
Ja kui sa juba elad säärases arhitektuurilis-sotsiaalses struktuuris, siis sa tead, et anonüümsus korteris on rohkem mõtteviis kui reaalsus. Jah, sa ei pruugi teada oma naabreid nimepidi ja tõenäoliselt pole sa isegi kindel, kes millises korteris pesitseb, kuid ometi saad sa nende elust osa. Sind hakkavad mõjutama sinu naabrite muusikaeelistused, päevarütmid ja traditsioonid. Ma ei räägi pelgalt su aknast mööda tuhisevast jõulukuusest ega aknast sisse vupsavast suitsukonist. Või sellestki, et just see laminaatparkett maandus su põrandale vaid tänu naabrile, kes sind möödunud jaanipäeval uputusega kostitas. Ega sellestki, et kõrvalkorterisse satub elama kirglik tromboonimängija või death metal bändi ninamees. Sellised olukorrad on juba põhimõtteliselt standardiks muutunud. Mina räägin suurest pildist – sinu naabrid mõjutavad sind absoluutselt kõiges ja kõigega.
Isegi nende tervislikul seisundil on sinu igapäevale otsene mõju. Kannatab keegi näiteks uneapnoe käes, siis tõenäoliselt veedad sa nii mõnegi unetu öö oma voodis väherdes, et seinataguse elukaaslase ellujäämisvõitlusele kaasa elada. Kolib su alla näiteks vietnamlastest perekond, siis täitub sinugi köök (ja vahel kogunisti vannituba) autentsete idamaiste vürtsiaroomidega. Meeldib su naabrile näiteks oma laste peale karjuda, siis tekib sinulgi võimalus olla osaline järjekordse traumeeritud tuleviku tippjuhi saamisloos.
Vahel muutub osa saamine aga juba ekstreemselt intiimseks. Rõdul istudes oled tunnistajaks oma naabri emotsionaalsele telefonaadile. Sa kuuled igat viimsetki sõna ning kohati tundub sulle, nagu sa osaleksidki selles vestluses – küll vaikiva osapoolena, ent sellegipoolest! Sa oleksid võinud juba ammu oma teejoomise tuppa kolida, kuid millegipärast jäid sa paigale, kikitasid kõrvu ning said teada, et naaber on valedele inimestele liiga palju raha võlgu, ei usu holokausti ja näeb viimasel ajal pidevalt oma esivanemaid unes. Sa saad osaks tema igapäevast. Ja lõpuks ka elusaatusest. Paratamatult hakkavad su naabrid suunama ja kogunisti kujundama sinu mõtlemist. Nende “asjast” saab salamisi sinu “asi”.
Ja kui sina arvad, et sa oled pelgalt nähtamatu osapool, kärbes seinal, siis selle naiivsuse võid kohe prügikasti heita! Kui kuuled sina oma naabreid, siis kuulevad nemad sindki. Ja saavad osa sinu elust. Sinu madalseisudest ja õnnehetkedest. Su väiklusest. Su hobidest. Su hirmudestki. Sinu korteril on küll seinad ja aknad ja muukimiskindel uks, kuid siiski ei suuda need ülejäänud maja eemal hoida. Sinu korter täitub teiste lugudega. Täpselt samamoodi lekib sinu lugu teiste korteritesse ja peadessegi. See on möödapääsmatu.
Elu korteris ei pruugi olla mugav, ent see on aus. Pole mõtet end petta kuskil metsatukka peidetud öko-onnis fantaseerides, nagu oleksid sa universumis ihuüksi. Sa ei ole mitte kunagi üksi. Mitte kuskil. Ei füüsiliselt ega vaimselt. Alati on kuskil keegi, kes mõtleb täpselt samu mõtteid ja tunneb identseid tundeid. Ma garanteerin seda sulle! Sa. Ei. Ole. Üksi. Korteris tunned sa seda pidevalt. Korteris elamine on nagu teatris käimine – kaasteeliste teod mõjutavad su kogemust. Ja kui sa tahad end hästi ja mugavalt tunda, siis tuleb sul arvestada teistega. Nii lihtne see ongi.
Jajah, nüüd tuleb kohe vastuargument, et korterelamud ja linn üleüldse pole maarahvast eestlastele loomuomased. Urbanistlik keskkond pole loomulik. Näen selles mõtteviisis selget ohtu. Terve põlvkond inimesi kolis Mustamäele “lootuses”, et sellest linnaosast saab vaid ajutine etapp nende eluteel, enne kui nad jälle “tagasi metsa” rändavad. Ajutistest on aga märkamatult saanud püsiv. Mustamäe on hetkel Tallinna kõige kõrgema keskmise vanusega linnaosa. Hulk inimesi on siin mööda saatnud terve oma pika elukaare, paneelmajades on välja kujunenud põlvkondlikkus. Ja tembeldada see ebaloomulikuks – mis eesmärgil?
Nojah… hoopis teine küsimus on muidugi tasakaalu ja loomulikkuse tabamine oma hinges. Rahutegemine sellega, mis tundub võõras või ebaõiglane. Ja umbes-täpselt sellest (vist) räägib Joel Väli ja Andreas Kübara visuaalne lavalugu “Ballaad loomulikkusest”. Ega ma kindel pole, sest need kutid töötavad mitmel tasandil korraga. Seda võin kinnitada, et lavalugu leiab aset paneelmaja korteris ja peategelane on kaotanud just oma parima sõbra, koer Nöpsiku. Ja nüüd püüab ta kaotusevaluga kuidagimoodi toime tulla. Ta hakkab väntama loodusfilmi. Selles samas paneelmaja korteris. Ja ennäe imet, metsik loodus tõstabki sealsamas pead!
Muide, see on päriselt võimalik – ma ütleks kogunisti, et see on üsna levinud korterirahva strateegia tasakaalu leidmiseks. Mõned korterid pistetakse servast-servani täis potitaimi. Teistesse rajatakse aukartustäratavad miniloomaaiad. Mõnel aknaplekil toidetakse oravaid ja kajakaid. Mõnele lodžale ehitatakse linnuvaatlusjaam. Otsitakse kontakti teise reaalsusega. Lavastuse dramaturg Andreas Kübar pakub aga tasakaalu saavutamiseks välja ühe minu jaoks äärmiselt sümpaatse strateegia (mida olen tõtt-öelda ka isiklikult läbi oma elu harrastanud):
„Lapsena ma olin krabi. Mäletan, et isa istus paremal, ema vasakul ja ka mina olin diivanil. Poole oma lapsepõlvest sügasin tagumikku. Elutoast kööki, köögist magamistuppa, magamistoast vetsu krabikõnnakul. Suurest elutoaaknast langes mu punasele nahale soojendavat päikest. Mind visati keevasse vette. Isa ja ema hoidsid õnnelikult kätest kinni.
Teekannud vilisesid nagu porrid ja puukoristajad. Keskkütte geisritest purskas elutuppa tulikuuma veeauru. Kõrvalkorteris pesitsesid rähnid. Vanaema viis neile sügiseti süüa. Vahelae ülal kuulsime ninasarviku rasket norskamist ning alati, kui sarvik kõhuli viskus, klirisesid kööginõud ja aknaklaasid. Vannitoa boiler kogus vett nagu kaamel ja rippus seinanurgas kui magav koaala. Tilk, tilk, tilk, polnud korteris ühtki töötavat põit.”
Võib ka nii loomulikkust püüda. Päris tõsiselt. Peaasi, et sa ei jääks oma kurbusesse või üksindusse kudema. Peaasi, et sa ei jääks üksinda. Ja korteris seda ohtu tõepoolest pole.
VAT Teatri lavastus
BALLAAD LOOMULIKKUSEST
Kunstnik-lavastaja: Joel Väli
Dramaturg: Andreas Kübar
Helikujundaja: Áki Sebastian Frostason (Island)
Valgus- ja videokunstnik: Léon Augustin Allik (Theatrum)
Osades: Markus Truup, Liisbeth Kala, Karolin Jürise, Tanel Saar
Esietendus: 6. novembril 2023 Sakala 3 Teatrimaja Suures saalis
Foto_ Ballaad_VAT_Kairi Joasaar
