OTETAAN PAUKKU: Soome kultusrokkar Michael Monroe üllitas hiljuti järjekordse albumi „Horns and Halos“ ja väisas selle puhul ka esimest korda Eestit. Pärast marulist kontserti Rock Cafés sai Dr Alimentado võimaluse maestroga rääkida.
Eesti publik on kummaline, nentisin ma järjekordselt tühja Rock Caféd seirates. Nurkades ulus tuul, tühjus laiutas ja sadakond kuulajat istus üle saali pukkide peal. Pühapäevaõhtu, muidugi on korralikul pürjelil asisemaidki tegemisi, kui tulla kuulama meest, keda võib pidada rokkmuusika üheks alustalaks. Ja ühtlasi rokkmuusikas kõige kõrgemale roninud ja enim teisi mõjutanud soomlaseks.
The best place to be
Seitsmekümnendate lõpus moodustas noor väikelinna rokkar Matti „Makke“ Fagerholm ansambli Hanoi Rocks. Mattit ehk hilisemat Monroed vaimustasid sel ajal underground-bändid, ennekõike üks esimesi ameerika (glämm)punkbände New York Dolls, aga ka Alice Cooper. Pärast mõningaid vangerdusi Hanoi Rocksi koosseisus tõmmati bändi Pelle Miljoona grupist kitarrist ja bassist ning nii moodustus klassikaline koosseis – Andy McCoy, Sam Yaffa ja Monroe ise. Mängiti minimalistlikku ja energilist rokkmuusikat, seda, mille kohta öeldakse stripped down rock’n’roll. Põhimõtteliselt oli Hanoi Rocksi näol tegemist punkrokiga, millele lisati hard- ja glam-roki elemente. Sama oluline kui muusika, oli bändi puhul lava-show. Sedasama kuulsat ja kompromissitut lava-show’d demonstreeris Monroe ka Tallinnas. Täislaks. Kõik see bänd silkas mööda lava ja ronis monitoride otsa nagu ühele tõelisele rokkbändile kohane. Mõne loo pärast tilkusid nad silmnähtavalt higist.
See kompromissitu energia viis Hanoi Rocksi ka suhteliselt ruttu maailma. Juba 1980-ndate esimesel poolel olid Monroe ja kompanii kuulsad nii Suurbritannias kui ka USA-s, elasid New Yorgis koos oma iidolitega New York Dollsist ja esinesid tele-show’des, millel oli 500 miljonit vaatajat. Vahepeal hääletasid USA mitmed rokiajakirjad Monroe aasta seksikamaks lauljaks. Monroe ja Hanoi Rocksi jaoks on show ja image alati olnud osa bändi olemusest. Pikad lehvivad juuksed, glämm make up, kitsad nahkpüksid ja sinna juurde sügavasisulised tekstid: Michael Monroe on üks neist, kes annab rock’n’roll’ile mõtte. Pole ka ime, et terve rida prominentseid muusikuid ja bände nimetab Hanoi Rocksi ja eriti Michael Monroed oma peamiseks mõjutajaks. Nimekirja kuuluvad näiteks Dave Grohl (Nirvana, Foo Fighters) ja enamik Guns’n’Rosesest. Monroe elu on olnud metsik rock’n’roll-tsirkus, ent ta on osanud ka õigel hetkel pidurit tõmmata: nagu ta oma elulooraamatus ise tunnistab, pole ta kunagi olnud liiga suur alkoholi ja narkootikumide sõber, mistõttu USA-s elatud aastad on temale jätnud vähem jälgi kui teistele Hanoi Rocksi liikmetele (1980-ndail oli New York tormiline ja narkootikume täis rokimeka.

Lihtsad lood geniaalsetel käikudel
Pärast Hanoi Rocksi laialiminekut 1985 on Monroe sooloartistina pidevalt plaate teinud, esinenud koos Slashi ja muude tähtsate rokkmuusikutega ning ei jäta muljet, nagu tahaks ta aja maha võtta. Ta on tõeliste rokkfännide seas omajagu kultusartist – muusikaajakirjad tema tegemisi ei kajasta, ent tema plaatidel ja kontsertidel on minekut ning Hanoi Rocksi kuulsus ei taha fännide seas välja surra. Nüüd on ta jälle koopereerunud vanade Hanoi Rocksi muusikutega ja saanud kampa ka ühe hilisema New York Dollsi mehe… et mängida Tallinnas pooltühjale majale! Bänd aga ei lasknud end lõdvaks: show tehti nii, nagu mängiks nad festivalil, rahvas tõmmati kaasa ja süstiti täis lavalt kiirgavat energiat. Ausalt, see oli üks paremaid rokkkontserte mu elus, võib olla isegi parim punkkontsert, mida ma olen näinud.
Michael Monroe muusika firmamärgiks on lihtsad lood kohutavalt geniaalsetel käikudel. Et selliseid lugusid kirjutada, selleks peab hingega žanris sees olema. Iga lugu on teisest erinev ja kordumatu, ent sobib bändi stiili. Sinna juurde saksi piinav laulja, ennastunustavalt trumme lõhkuv trummar ja tõelised jalg-monitoril-kitarristid. Kokku: ajatu, terviklik, rokenroll!

Kui sell soome keelele ümber lülitada
Pärast backstage’is tuli mul koos Arvi Tapveriga oodata mõnda aega, kuni vanahärra plaate signeeris ja muidu asju ajas.
Järgnes üks veidramatest intervjuudest minu elus.
Monroe võbeles närviliselt ringi ja kekutas nagu tüdruk. Ta ignoreeris täie rauaga meie katseid soome keeles suhelda ja vastas pikalt, segaselt ning filosofeerivalt inglise keeles. „Ok, miks on teie plaadil palju reggae-käike?” – “Reggae on protestimuusika. Paljud punkbändid nagu The Clash või The Ruts lisasid reggae’t oma muusikasse. Reggae’s on see jõud…” ja edasi tuli selline filosofeerimine, mille avaldamise eest ma KesKus’ilt kohe kinga saaks.
Järgmine küsimus „Mille poolest erineb tänapäevane muusika sellest, mis oli 1970-ndate lõpus?” sai vastuse: “Me olime teistmoodi. Me olime ohtlikud. Ma hakkasin juukseid pikaks kasvatama, käisin kõrgetel kontsadel ja kandsin kitsaid pükse.”
Ning edasi tuli pikk ennastimetlev tiraad Monroe imidži nüanssidest.
Huvitav muutus keskustellu tuli siis, kui Arvi suutis Michael Monroe ikkagi soome keelele ümber lülitada. Ühtäkki oli mees jumala normaalne, istus ühel kohal paigal ja ajas väga asjalikku ning loogilist juttu. Meie küsimusele, et miks ta soome keeles ei laula, vastas Monroe: „Soomekeelsed bändid olid tol ajal nürid. Popeda või Pelle Miljoona, absoluutselt igavad, maakad, mõttetud tüübid. Ma pole kunagi tahtnud olla osa sellest seltskonnast!“ Tuli välja, et Monroel on väga selge arusaam oma kohast rokkmuusikas ja ka sellest, mida ta tahab. „Raha pole mulle kunagi olnud nii oluline kui muusikategemine. Teha muusikat nii, et selles on mõte ja nii, et tekstid fänne kõnetaks.“ Seda juttu ajab iga muusik. Ent hetk tagasi pooltühjale saalile mängides ja endast 150% andes kinnitas Monroe neid sõnu.
Seda, et Monroe tegelikult üritab kontrollida nii endaga kui enda ümber toimuvat, tõestas ka meie improviseeritud fotosessioon. Kõigepealt lõi ta ennast korralikult üles, poseeris erinevates asendites… ning siis vaatasime me koos pildid läbi ja maestro valis välja ühe, SELLE sobiva, mida ta lubas mul edaspidi kasutada. Teiste piltide puhul pidin andma ausõna, et ma nad kustutan.

Huvitav muutus keskustellu tuli siis, kui Arvi suutis Michael Monroe ikkagi soome keelele ümber lülitada. Ühtäkki oli mees jumala no