METSIKU EESTI LOOD: Andrus Kivirähal on lugu, kuidas kohalikud taadid, kes on maa tagasi saanud, müüvad kõigepealt soo ja metsa Soome. Keskmine eestlane arvab, et suurim metsavaenlane on riik ja selle käepikendus RMK. Kairi Keso Saaremaa metsadest otsis üles Rainer Laigu ja Kristi Parro – kaks metsameest – ning kolmekesi muugitakse lahti inimese, ühiskonna ja metsa tänast suhet, kus üks telefoniklõps annab rohkem tooni kui mahukas teadustöö.
Enne kohtumist lahvatab algul sotsiaalmeedias ja kohe takkaotsa ka ametlikus ajakirjanduses järjekordne tuline diskussioon: metsakülastajad on postitanud pilte, kus raielangil vedelevad oksad, kõik on segamini, mets ei ole „ilus“ ega „korras“; kostavad hüüatused, et „kas te tahaksite, et teie tuba selline välja näeks?“ Ning üle mere sõitnud rahateenijate suust õpetussõnad: „Soomes küll nii ei tehta!“
Kairi Keso (K.K): Kuidas soomlased siis teevad?
Rainer Laigu (R.L): Nemad ei jäta midagi maha, kammivad ja riisuvad ära. Et kõik ilus oleks. Kui käid mööda Soome lanke, siis selliseid asju, mida meie nimetame säilikpuuks, ei näe. Me jätame tüükaid ja roikaid, sest see on tegelikult bioloogilisele mitmekesisusele hea. Elurikkuse kohalt ongi mõistlik jätta.
K.K: Miks soomlased ei jäta, kas inimesed hakkavad karjuma, et mets on koledaks tehtud?
R.L: Neil on traditsioonid lihtsalt teistsugused. Meie tavad tulid 1990-ndatel, kui sõitis sisse ökopuude buum. Ja nende mets on umbes selline, nagu seda on näha Võrumaal või Põlvamaal – sellised kuivemad ja viljakamad männikud, palumetsad. Neil ei ole eriti sellist metsa, nagu meil on näiteks salu- ja soovikumetsad, mis on hästi viljakad.
Kristi Parro (K.P): Neil on pinnas kivisem, seal ei vohagi midagi. Meil on võsa, isegi kui sa istutad, kasvab istikutele taim vahele. Puupõldu on Eestis väga raske leida.
R.L: Eestis ei ole puhtaid puupõlde. Käisin Prantsusmaal, kus tehakse metsa niimoodi, et raiutakse maha iga 40 aasta tagant, seejärel juuritakse kännud välja, siis küntakse pinnas, seejärel väetatakse ning istutatakse hästi tihedalt uued männid. Iga aasta tagant niidetakse vahepealt rohttaimed ja võsa ära. See tundus mulle puupõlluna, käis tõsine vaheltharimine. Aga meil sirget rida pinnase ja raiesmikule jäänud ökopuude tõttu kätte ei saagi, pigem näeb asi küllalt looduslik välja.
K.K: Aga ega ei olegi vaja, et istutatud puurivid sirged välja näeks.
K.P: Vahe on muidugi selles, et võsasaemeestel, kes istutatud puude vahelt võsa ja umbrohtu lõikavad, on sirgema rea pealt kergem väike puu üles leida, et mitte teda koos võsaga kogemata maha lõigata.
R.L: Jah, lihtsam hooldada, aga ega puul pole vahet, kas ta on rivis või ei. See on inimeste esteetika pigem, mis soovib rohkem „korrastatud metsa“ näha. Puul on täiesti ükskõik.
K.K: Vabas looduses ei kasvagi ju sirgelt.
R.L: Vanad heinamaad istutati nõukogude ajal niimoodi täis, et traktor kündis sirged vaod ja läks puuke järele vakku. Aga kui sa lähed praegu raiesmikku istutama, siis ei suuda sirget vagu teha, ikka on sinkavonka sees.
K.K: Talvine igapäev on aga vaatajale ebaesteetiline ja kahjustab ju pinnast ka. Kui masinad peale lähevad, siis künnavad õudseks mülkaks.
R.L: Meediapilti jõuab muidugi, et kõik üks suur mülgas ongi, muud mitte. Kõigil meil on telefon taskus. Aga see ei vasta päris reaalsusele: kui oleme metsapinnase ära lõhkunud – ja seda juhtub paratamatult – oleme meeletult kurvad. Sa pead hästi tegema seda tööd, kvaliteetselt. Südamega. Oskusliku masinaoperaatori ja hea masinaga, sest siis on võimalik ikka neid hulle roopaid ära hoida. Meil on hankenõuetes juba aastaid sees, millised masinad peavad olema. Näiteks lintide laiuse kohustus – see toob kaasa selle, et erisurve pinnasele on võrdlemisi väike. Okei, päris soo peale ei saa niikuinii minna vihmase ilmaga. Aga ütleme, et pehmetele lankidele saab minna ilma pehmet pinnast ohustamata.
K.K: Kui on selline talv, kus miinust ei kipugi tulema, on asi ju keeruline?
K.P: Nagu Ülesoo Toots käis kolleegist mõisavalitsejalt ilusa kõliseva talveilmaga maja ehitamiseks palke küsimas? Kui kliimakõverat vaadata, on neid talvesid kogu aeg igasuguseid, aga eks paksu lumega kaunis metsategemistalv kõlab ikka kirjanduslikumalt!
R.L: Vanasti tehti talvel metsa sellepärast, et muul ajal polnud aega teha. Ja talvine puu rikneb vähem. Tänapäeva tehnoloogiad suudavad saeveskites puu juba nii kiirelt ära kuivatada, et pole suurt vahet, et peaks talvel tegema. Aga kui on selline talv, kus temperatuur miinusesse ei langegi, ega siis olegi nendes kohtades võimalik raiuda, kus peaks talvel raiuma.
K.P: Väljaveo koha pealt ka: üks asi, mida ette heidetakse, on see, et te raiusite metsa maha, aga sodi jätsite metsa alla. Aga peabki jätma. Need oksad moodustavad masina alla liikumispadja ja kaitsevad pinnast, ent pärast jäävad loodusesse. See on sadadele liikidele koduks.
R.L: Vanasti oligi saemeestel raske. Saagisid puu, laasisid ära, siis tassiti kokkuveotee peale oksad kokku. Harvester on selles mõtte hea masin, et tõmbab puu enda ette, laasib oksad ära ja sõidab mööda enda laasitud oksapatja. Harvester läheb ja tallab selle esimese kokkuveotee ära ja kui on 5–10 kraadi miinust, siis forvarder veab puud kokku ja välja, 25–30 tonni korraga, ning ei juhtu seal mitte midagi. Palju suurema riskiga võib olla see, kui me oktoobris-novembris raiume kõva tüki peal ja siis tuleb lausvihm peale ja maa läheb pehmeks.
Vanasti põletati oksad ära, aga siin on kaks häda: sa ei tee endale n-ö kokkuveoteed alla ja sitikad-satikad ei saa süüa. Nõukogude ajal oli selge traditsioon, et oksad ja „sodi“ tuleb ära põletada, mets peab nägema „ilus“ välja, et oleks hea jalutada.
K.K: Kui me vaatame seda talve, siis väga terav on arutlus, et mets on songermaa – ja inimesed on selle pärast kurjad. See on ju ometi keskkonnakahju. Kas seda üldse on võimalik vältida?
R.L: Mingisugune kahjustus – kui inimene sekkub loodusesse – tuleb nii või naa, on tulnud alepõllundusest alates. Küsimus on aga selles, kui suur kahju ja kuidas seda ära hoida või vähendada. Asi ei ole ju selles, et sel aastal oleks talv kehv! Asi on selles, et suvi oli kehv, sügis oli kehv ja talve algus oli ka kehv. Ülivihmased kõik, igal pool üle Eesti uputas. Keskmine sajuhulk augustis oli 104%, septembris 137%, oktoobris 158%, novembris 107% ja detsembris 146% normist. Aga näiteks 2016. aastal olid suvi ja sügis väga head. August, september… Kuni oktoobri lõpuni oli väga, väga kuiv. Siis sai majandada ja raiuda selliseid metsi, mida tihti majandatakse ja raiutaksegi talvel. Aga sel aastal kuulutasid lätlased eriolukorra välja ja Eesti erametsaliit (EEML) ning Eesti metsa- ja puidutööstuse liit (EMPL) rääkisid sama juttu: olukord on jama. Lihtsalt meil pole sellist eriolukorra väljakuulutamise seadusandlikku võimalust.
Aga samas saab ennast ka lohutada: kui sa ilmakaarti vaatad, siis Eestis on ikka päris hea, võrreldes sellega, kui peaks näiteks Leedus metsa majandama. Seal on veel soojem ning miinuskraadidega ilmad talvel veelgi harvemad kui meil.
K.K: Kas keegi teab ka, miks seda ei ole?
K.P: Ei tea. See süst peaks ehk tulema Keskkonnaministeeriumist või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist riigikokku, kus tehtaks seadusemuudatus või -parandus.
R.L: Iseenesest ju mets ja metsamajandamine on Eesti majanduse kõige suurem alustala. Nagu soomlased ütlevad, et Soome majandus seisab puujalgadel, ka eestlased võiks samamoodi öelda. Nagu on öelnud klassikud: Eesti majanduse kolm jalga on puit, toit ja põlevkivi. Tihtilugu vaadataksegi, et see on Keskkonnaministeeriumi probleem, vaadaku ise, kuidas oma metsaga hakkama saavad. Aga ligi 800 miljonit eurot maksutulu tuleb riigi eelarvesse metsa- ja puidutööstuse kaudu ning ligikaudu 40 000 inimest saavad tööd selles sektoris. Lisaks veel üle 100 000 metsaomaniku. Seega, neid peresid, kes on metsaga seotud, on Eestis väga palju.
K.K: RMK saab ju tellimuse, kui palju on vaja metsa maha võtta.
K.P: RMK osa riigieelarvesse on küllaltki pisike, võrreldes kogu sektori maksutulu panusega. 700–800 miljonit on kogu see maksutulu, mis sellest väärtusahelast tuleb – sellest puidust, mis RMK ja teised metsaomanikud raiuvad, tuleb see raha, mitte vaid otsesed dividendid RMK-st riigieelarvesse. Võtmesõnad on lisandväärtus ja töökohad. Eestlastena, ka meie poliitikud, peaksime ehk rohkemgi selle peale mõtlema.
R.L: Tihti öeldakse, et RMK kasu on nii väike, et selle võiks ära jätta. Aga ühe tihumeetri puidu eest teenib riik 70 eurot maksutulu. 2016 raiuti (2017 andmed pole veel koos) natuke üle 10 miljoni tihumeetri: 10 mln tm x 70 €/tm = 700 miljonit. Kogu maksutulude riigieelarves ligikaudu 7 miljardit – see on ikka väga suur summa. RMK raiutud puidust tuleb riigieelarvesse ligikaudu 300 miljonit eurot.
K.K: Veel üks asi, miks kodanikud möirgavad. Iga inimene, kes kuskilt mööda sõidab, saab teha moblaga pildi raielangist ja see on väga emotsionaalne teema. Mis on täiesti arusaadav – kui sa FB-s ringi vaatad, siis tekibki selline tunne, et metsa pole. Kõik on maha parseldatud.
R.L: Seda ei saa küll kellelegi ette heita! Samas peab mäletama, et meie – inimeste – eluring või tsükkel on natuke lühem kui metsa oma. Me tihtipeale ei suuda seda ette kujutada, et ühel hetkel kuskil ongi raieküps mets, mis tuleb maha raiuda. Me mõtleme, et mets on nagu piltpostkaart. Teed pildi ära ja mets jääbki selliseks. Aga mets on elav organism, kes sünnib, kasvab, areneb ja sureb. Metsamajandus ei ole mitte midagi muud kui veidi kiirendatud protsess selles pikas looduslikus eluringis. Me püüame loomulikku surma ennetada, metsa enne ära raiuda ja siis uuendada. Me püüame loodust mõjutada ja sellest inimkonnana kasu lõigata. Paneme sobiva puuliigi asemele ja natuke kopeerime loodust. Teeme selle 200–300-aastase tsükli ära 70 aastaga. Tegelikult on see kõigile kodanikele kasulik – ehkki jah, emotsionaalseks minnakse ka.
K.P: Ega puitu seepärast raiuta, et meil on igav. Me ise inimestena oleme ju selle tarbijad. Kui otsustame, et me enam ei raiu ja et 10 miljonit aastas on liiga palju… Rohelised näiteks arvavad, et see number peaks olema 8. Kokkuleppe küsimus, aga siis jääb palju raieküpset metsa lihtsalt surema ja meie kõigi elukvaliteet kusagilt otsast toetuseta.
R.L: Mina olen ikka öelnud, et kui te tahate, et metsa raiumist oleks vähem, siis propageerige, et ärge ostke puittooteid. Käige ringi ja korrake: ärge ostke puitu, ärge ostke puitu! Põletagem põlevkivi ja naftat. Kaevakem killustikku ja tehkem betooni. Kasutagem plasti ja metalli. Pole mõtet reguleerida sellega, et te ei tohi, ei saa, ei või. Muutus saab sündida vaid harjumuste muutmisega. Siis peaks kogu puidust asjade turu kinni panema. Seda boikottima. Siis pole võimalik metsa müüa ega ka raiuda. Mis siis muidugi keskkonnast saab, see on iseküsimus. Aga vähemalt metsi ei raiuta enam.
K.P: Intrigeerivalt küll öeldud, aga ikka, RMK-l on selles mõttes valikuvõimalus: meil on raieküpseid metsi oluliselt rohkem, kui me aastas raiume. RMK võiks korralikult raiemahtu suurendada, kui me hakkaksime kõiki küpseid metsi raiuma. Me võiksime u 50% rohkem raiuda, aga praegu me seda ei tee. Me lükkame oma raiemahtu tulevasse perioodi. Et metsal oleks ühtlasem kasutus. Me ei raiu kogu aeg maksimumpiiri peal. Ning veel: kui suur osa ühiskonnast tahab, et metsade raiumine lõpetataks, siis peab see käima poliitika kaudu.
K.K: Filosofeerime natuke: miks on RMK maine kuidagi eriti halvaks läinud. Või vähemalt näoraamatut lugedes tundub nii. Kui palju on raiemaht suurenenud ja mis sa ise arvad, miks inimesed seal ohtu näevad?
R.L: RMK raiemaht oli 2017. aastal natuke väiksem kui 2016, aga on sarnase taseme, 4 miljoni tihumeetri juures. Miks inimestel selline arvamus on tekkinud? Inimesed on erinevad. See grupp, kes praegu väga kõva häält teeb, on küllaltki väike. Ja võibolla usaldavad nad liiga palju telefonipilti, teadmata tegelikult kogu asjast suurt midagi.
K.P: Eks me püüa ka kaasata: tule istutama, sulle räägitakse, miks ja kuidas. Ja kui tõesti tundub, et raiumisega on mindud liiale, siis saab selle sinu valitud inimeste kaudu ära muuta. Raiete vastastega on nii, et kui sa ei jäta tegemata seda, mida nemad käsivad sul tegemata jätta, oledki riigivaenlane. Selline vastandamine kahjuks toimub, kompromissi eriti ei otsitagi.
R.L: 2018. aastal jätkame sarnaste plaanidega. Suures pildis on maht sarnane. Muuseas, õnneks poliitikud ei ole raiemahtudesse sekkunud. Raiemahud on tarkade teadlaste välja arvutatud suurus, mille puhul on teada, kus on piirid. Jätkusuutliku raiemahu tagab arvestuslank – raiesuutlikud arvestuslangid kehtestatakse igal aastal uued.
