LINNAARHIIVI SUUR LUGU: Heidame pilgu Tallinna veinijoomise ajaloole. Ilmselt olid välismaised viinamarjaveinid 17. sajandi teise poole Rootsi-aegses Tallinnas mõnevõrra odavamad kui keskaegses Tallinnas, kuid igapäevaseks tarbimiseks jäid need ikkagi liiga kalliks ning vein ei jõudnud sel ajal veel ka arvukatesse eeslinnakõrtsidesse, kus joodi õlut ja viina.
Nagu keskajalgi, oli veinimüük rae range kontrolli all, veini müüdi eeskätt raekoja ja Suurgildi maja keldritest. Sajandi lõpupoole tohtisid oma majja venikeldri asutada kõik kaupmehed, kes venikaubandust olid õppinud, ja nii veini müüjate kui ka joojate ring avardus.
Veini müügihinna määrasid kindlaks kaks raehärrade hulgast valitud nn veinihärrat pärast selle kvaliteedi kontrollimist. Põhiliselt jäi vein siiski Tallinna kõrgema seltskonna – aadlike, rae ja Suurgildi liikmete (kaupmehed ja nn gilditütardega abiellunud literaadid ja vaimulikud) pidupäevajoogiks. Suurematel jootudel mõõdeti ärajoodud õlut tünnides, veini aga toopides. Sissetoodud joogid, eelkõige veinid, moodustasid 1620. aastatel umbes ühe viiendiku Tallinna koguimpordi väärtusest.
Millised margid olid?
Vaatame, milliseid veinimarke toodi Tallinnasse ja joodi 1670. aastate alguses. Selleks uurime Tallinna veinikaupmehe Heinrich Stuhlmacheri veinimüügi aruannet 1673. aasta aprillist kuni 30. veebruarini 1675 ja tema igakuiseid veinimüügi ülevaateid raekeldrist jaanuaris 1673.
Stuhlmacher on Tallinna kaupmehe Hans Ohmi sell ja ehk ka äripartner ning hiljem väimees. Ta esineb küll Tallinna Mustpeade vennaskonna liikmena 1664. ja 1666. aastal, kuid Tallinna kodanikeraamatus tema nime ei leidu. Oom oli samuti veinikaupmees. Ohm tähendab saksa keeles ka aami, mis oli Tallinnas kõige levinum veinimõõdu ühik. Pärast Oomi surma 1671. aastal võttis Stuhlmacher Oomi veiniäri üle. See tõi kaasa tüli Hans Oomi lese ja pärijatega ning tollasele ajale üpris iseloomuliku paarkümmend aastat väldanud kohtuvaidluse.
Praegu ei huvita meid aga see tüli, vaid kohtule esitatud dokumentides kajastuv Tallinnasse imporditavate veinide sortiment. Mõlemas dokumendis on veinide järjestus ühesugune. Kui Hans Ohm oli rentinud Suurgildi maja veinikeldrit, siis Stuhlmacher kasutas raekeldrit. Tuleb veel märkida, et Stuhlmacheri veiniäri maht oli ilmselt suhteliselt tagasihoidlik, mitte üle 10% Tallinna veiniimpordist või ei hõlma aruanne kogu tema tegevust veinikaupmehena.
Reinveinid
Reini jõe piirkonnast pärit veinid olid Tallinna kõige levinum ja üks armastatumaid veine juba keskajal. Tollal eelistatigi vähemalt siinmail magusaid veine. Saksamaa viinamarjakasvatuse parimad ajad jäid XVI sajandisse. Käsitletaval XVII sajandil algas Euroopas kliima jahenemine (väike jääaeg), mis tõi kaasa Saksamaa veinitoodangu vähenemise. Ühe riigitaalri eest sai osta umbes 2,3 liitrit veini (tänapäeval umbes 3 tavapudelit). Reinveini turustamine oli hollandlaste käes.
Hispaania vein
Hispaania veini eksporditi Tallinnasse üldiselt vähem kui reinveini, kuid näiteks 1623. aastal ka rohkem. Narvas oli aga suhe vastupidine: Hispaania vein oli samas hinnas reinveiniga. On võimalik, et keskajal Tallinnas hästi tuntud romenii, mida 17. sajandil enam ei nimetata, oli samuti Hispaania vein laiemas tähenduses.
Sekt
Sekt on saksakeelne mõiste mõnedele vahuveinidele, mis tänapäeval on küll täpsemalt reglementeeritud kui 17. sajandil. Kuigi siis võeti kasutusele veinipudelid, näib, et sekti transporditi ikkagi (härja)aamides. Sekti hind oli sama kui kahel eelmisel veinimargil.
Alicante vein
Seda veini eristati muude Hispaania veinide hulgast. 16. ja 17. sajand oli Alicante veinipiirkonna kuldaeg. See vein oli väga menukas Inglismaal, Hollandis ja Rootsis ning seda eksporditi suures koguses. Alicante vein kuulus tollal kallimate veinide hulka. Ühe riigitaalri eest sai umbes 1,8 liitrit Alicante veini.
Prantsuse viin (Branntwein ehk otseselt põletatud vein)
Viina toodeti sellel ajal juba ka Eesti alal, eriti linnades. Tallinnas tohtisid viina valmistada ainult Suurgildi liikmed. 17. sajandil laienes viinaajamisõigus apteekritele, gildide vaestele ja nende leskedele. 1645. aastal keelati talupoegadel viina ajada. Näib, et Prantsuse viin oli pigem mingi brändi-taoline jook. See oli ligi neli korda kallim reinveinist ja üldse kalleim alkohol, mida raekoja keldris müüdi. Ühe riigitaalri eest sai umbes pool toopi (umbes 0,6 liitrit).
Reini viin
- aastal oli seda raekoja keldris harva ja vähe, Reini viin oli nn Prantsuse viinast poole odavam, kuid siiski veinist kallim.
Frontignak
Frontignan on asula Prantsusmaal Vahemere ääres Languedoc-Roussilloni piirkonnas. Frontignak (Muscat de Frontignan) oli 1670. aastatel kõige kallim vein Tallinnas, mida eksporditi ka väga väheses koguses. 1 riigitaalri eest sai umbes 1,3 liitrit. Tänapäeval on Frontignan Midi magus kangestatud muskaatvein.
Haancki muskaatvein
Pole õnnestunud tuvastada, kust see vein pärit oli. Hinna järgi otsustades näib, et tegemist võis olla mõne odava Prantsusmaa veiniga. Teiste Prantsuse veinide hulgas oli see küll kalleim – riigitaalri eest sai kolm toopi ja pisut ülegi. Võimalik, et Haancki puhul on silmas peetud Prantsuse kohta Hanches, kuid neid on Prantsusmaal mitu.
Hohlandi vein
Ilmselt mingi Prantsuse vein hinnaga umbes 12 ööri toop.
Laguuna (laguuni) vein
Ilmselt Itaalia vein Lombardiast või Veneetsiast. Eelmisega umbes samas hinnas.
Prantsuse vein
Reinveini järel oli see enim eksporditud veine, kuid reinveinist umbes kolm korda odavam. Odavus ei tulenenud ilmselt veini viletsast kvaliteedist, vaid pigem väiksematest tootmiskuludest Saksamaaga võrreldes.
Klarett
Selle veini toop maksis 15 ööri. Vaevalt sai see keskaja hinnatud vürtsvein, mis oli 1532. aastal reinveinist kolm korda kallim, muutuda 1670. aastaks reinveinist kolm korda odavamaks. Selle joogi odavust ja kogust (raekeldrist müüdavatest veinidest 1673. aasta jaanuaris teisel kohal) silmas pidades võib arvata, et tegu on Bordeaux’ veiniga – nii nimetati teatud sorti Bordeaux’ veini.
Muudest veinidest, mida 1670. aastatel raekoja või Suurgildi maja veinikeldrist leida võib, saab nimetada ka nn kibedat, magusat ja punast Bordeaux’ veini ning vaarikaveini ja veinikeldritest sai osta ka veiniäädikat. Toop äädikat maksis 7–8 ööri.
Puuviljaveinidest
Puuviljaveinidest eksporditi Tallinnasse kirsi- ja sidruniveini, mille hind oli võrdne Prantsuse veiniga.
Mõõtühikud
- sajandil sai Vana-Liivimaal õõnesmõõdu mõõtühikuks Riia toop, mis oli Riia linna ametlik mõõt. Riia toop mahutas 1,087 liitrit. Suurema veinimõõdu ühtse ühikuna kasutati Stuhlmacheri aruannetes 120 toopi mahutavat aami (130,4 liitrit). Muidu mõõdeti aga Hispaania veini 360 toopi mahutavates piipudes ning Prantsuse veini ja tavaliselt ka viina 180 toopi mahutavates härja-aamides. Õlle suurimaks mahuühikuks oli last, mis vedelikumõõduna mahutas 1380 toopi.
Hinnad
Veini hind on märgitud riigitaalrites. Riigitaaler sisaldas 1664. aastal 52 ja 1681. aastal 64 ööri. Siinjuures ei püüa me anda terviklikumat ülevaadet Rootsi ülimalt komplitseetritud rahasüsteemist, mille kõrval esinesid veel Tallinna kohalikud arvestusühikud.
Mõningaid hindu võrdluseks.
Üks nisu ja rukkijahust küpsetatud kahenaelane leib maksis 1619. aastal ühe ööri.
Liha hinnad: 1640. aastal maksis 1 nael (425 grammi) head loomaliha hooajast olenevalt 1¼ kuni 2 ½ riigitaalrit.
Nael suhkrut maksis 1632. aastal 8 riigitaalrit.
1 aam (umbes 130 liitrit) õlut maksis 1621.–1646. aastal 4 kuni 12 riigitaalrit; toop õlut maksis 1 kuni 8 ööri. 1670. aasta vääringus 3–13 ööri.
t.