LÕBUSAD ÕLLEPRUULIJAD: Madli Vanamölder väisas Tartus A. Le Coqi tehases kuldaväärt näitust, mis pajatab eestlaste ühe lemmikrüüpe, õlle loost. Juttu tuleb ka tootmisest õlleta – õllest alkoholita.
Viimaste aastate alkoholipoliitika on võtnud selge suuna ja sõnumi: eestlased joovad liiga palju[1], alkohol on ohtlik ja juba üks naps võib tuua kaasa pöördumatud tervisekahjud – alkoholi tarbijat ähvardab seitse eri tüüpi vähki[2] ja aju hallaine märkimisväärne vähenemine[3].
Liberaalsetele noortele propageeritakse üha enam sünteetilisi narkootikume kui head ja järjest turvalisemat alternatiivi.[4] Need, kes aga droogidest kuuldagi ei taha ja lõõgastuseks endiselt alkoholi eelistavad, vaatavad pigem väikepruulikodade poole – IPA, APA, rabarberi ja himaalaja soolaga Imperial Gose, piimašokolaadine kaneeli ja nelkpipraga porter, gluteenivaba veganõlu…[5]
Selles valguses tundub A. Le Coqi õlletehase 2022. aasta aprillis avatud Õllemaailm ühelt poolt eluterve, teisalt mõneti konservatiivse ettevõtmisena.
Karamell-linnaste hüva mekk
Õllenäituse külastajale on juba esimesest pilgust selge, et tegemist on ilusa, kalli ja väärikalt vormistatud näitusega. Punased vaibad põrandal näivad puhtad, moodsalt mustaks võõbatud seinu ei ehi rasvased näpujäljed, sügavad kriimud ega muud tüüpilised kulumisjäljed. Miski ei lõhna tolmu ega kopituse järele, miski pole võidunud, miski ei kleebi, miski ei logise. Näituse ehitusel on kasutatud puitu, betooni, mustaks värvitud metalli, tsingitud resttreppe, kõikjal lisaks sekka originaalsed punased tellised. Üldmulje on hubane, ka vanad metalltrumlid on võõbatud meeldivaks piparmündiroheliseks.
Uudsena mõjub näitus neile, kes pole varem õllenäitusi külastanud. Kes on sellesarnaseid külastanud mujalgi, märkab mitmeid tuttavaid lahendusi – proovida saab eri maitsega linnaseid, mida presenteeritakse suurtes läbipaistvates klaasanumates, pudelisildid on ajastute kaupa tahvliteks lamineeritud, seinal on steampunk’ilik tootmisliini mudel, mis koosneb peamiselt erikujulistest vasekarva kateldest, ilmestuseks arvukad mutrid, poldid, hammasrattad ja kõverad destilleerimistorud.
Kõik see on tuttav juba vähemalt 2015. aastal Riia lähistel avatud Aldarise õllemuuseumist.[6] Korduvad motiivid ei tähenda automaatselt halba disaini või originaalsete ideede puudumist, vastupidi – neid võib vaadata kui teatavat kvaliteedi ja turvalisuse märki. Karamellimaitselised linnased mekivad ühtmoodi hästi nii Tartus kui ka Riias.
Tootmisliinil vuhisevad pudelid
Näitusel on kasutatud mitmeid kaasaegseid (et mitte öelda peaaegu kohustuslikke) hands on lahendusi – saab vajutada nuppe, sõrmega mööda ekraani vedada, nuusutada, maitsta, pigistada ja tõsta. Varjukujudena liikuvad 20. sajandi alguse vabrikutöölised ja baarimelu kehatud hääled jätavad mulje, et külastaja pole näitusesaalides üksinda.
Traditsioonilisem muuseumikülastaja, kes eelistab saada infot eksponaatide ja teema kohta eelkõige lugedes, võib mõnevõrra nõutult ringi vaatama jääda – teksti on näitusel pigem vähe kui palju. Peamiselt saab infot erinevatest filmiklippidest. Küll kvaliteetselt valmistatud, ei mõju nende visuaalne keel kuigi uudsena – Peer Gynti “Hommikumeeleolu” helide saatel voogavad avakaadrid ümbritsevast rohelusest ja päikesetõusust tehase katuselt punalipu kõrvalt vaadatuna või “Mäekuninga koopas” saatel tootmisliinil vuhisevad pudelid on tuttavad juba nõukogude aja propagandafilmikestest.
Samu visuaalmotiive on kasutatud nii 1963. aasta klipis Tallinna Piimakombinaadi tootmisliinide võimekusest[7] kui ka 1965. aastal Narva elektrijaamast[8] ning ilmselt võiks neid loetlema jäädagi. Samas ei saa seda pidada vaid nõukogude aja visuaalseks keeleks, sest teisedki nüüdisaegsed kaadrid tehaste tööst markeerivad suurt tootlikkust just sel samal, ammu tuttaval viisil.[9]
Salakomponent: hing
Kuigi järjest enam pruulijaid lisab oma toodete valikusse alkoholivabu õllesid, on õlu teadupärast traditsiooniliselt alkohoolne jook. Mida aga kogu näituse informatiivse osa juures välditakse, on alkoholi mainimine nii sõna kui ka keemilise ühendina. Vaid tootmisliini mudel, mis näitlikustab õlle valmistamise erinevaid etappe alates hoolikast tooraine valimisest villimiseni, tõdeb, et lisades virdele õllepärmi, algab käärimine, mille käigus tekib alkohol.
Samuti on paaril korral mainitud õlle kangust, mida küll eesti keele seletava sõnaraamatu järgi[10] ei pea sugugi mõistma alkoholi suure sisaldusena joogis. Läbivalt on jutt ikka sellest, et õlu koosneb neljast komponendist – veest, linnastest, humalast ja pärmist. Viienda, salakomponendina mainitakse paaril korral ka hinge (kas A. Le Coqi toodangus on tõepoolest äratuntav “hing”, jäägu igaühe enda otsustada).
Paratamatult tekib küsimus, kas õlle alkoholisisaldusest vaikimine on näituse meeskonna teadlik valik, mingit liiki enesetsensuur või jäi see täiesti kogemata suures tootmisliinide vaimustuses märkamata näituse tegijatelegi.
Vanad seadeldised
Kogu näitus on ood tootmisliinidele ja masinatele. Räägitakse uhkusega, kui võimas oli tehas selle rajamisel 19. sajandi lõpul (tehas valmis 1896), milline meeletu progress on saatnud pruulimist läbi sajandite ning kui palju suudab tehas toota ja eestlased tarbida tänapäeval.
Näeme kauneid kaadreid tohututest terastõrtest, milles toimuvat käärimisprotsessi juhitakse teaduslaboratooriumi laadses juhtimiskeskuses rangeima täpsusega suurtelt arvutiekraanidelt. Saame teada, mitu sekundit kulub üht, teist või kolmandat liiki pakendit täitmiseks sisuga, kui palju mahutab ladu, milliseid koguseid veetakse igapäevaselt edasimüüjatele.
Kuna ekspositsioon paikneb tehase ühes ajaloolises osas, on ruumidesse jäänud vanad seadeldised loomulikult kaasatud väljapanekusse. Võib tutvuda võimsate tsaariaegsete terasest linnasetrumlite ja muu taolise industriaalse vanavaraga, mis kõik kinnistab kontseptsiooni edukast tehasetootmisest.
Sügavalt progressiusku
See, mida toodetakse jääb aga teisejärguliseks. On justkui ilmselge, et kui on õlletehas, siis tooteks on õlu – üks tükk või ühik. Kui tegemist oleks kummikutehasega, oleks lõpp-produktiks kummikupaar, mida toodetakse järjest suuremates kogustes järjest kiiremini. Õlu on õlu on õlu, ütleb A. Le Coqi ekspositsioon.
Siin peitub üks suurimaid dissonantse viimasel ajal tekkinud õllekultuuriga, mida iseloomustab vastupidine hoiak ehk “mahult maitsele”.[11] Taoline dimensioon puudub õllevabriku näituselt pea täiesti. Me ei saa praktiliselt mitte midagi teada sortimendist, erinevate õllede maitseomadustest ja sellest, kuidas firma on reageerinud nn õllerevolutsioonile. Selle asemel kuuleme midagi abstraktsest “eriomasest hingest”, “hoolega valitud humalaist” ja “spetsiaalselt aretatud pärmist”.
Samas teab igaüks, kes vähegi õllekultuuriga kokku puutunud, et iga õllesort vajab spetsiaalset pärmi, linnaseid ja humalaid – ei piisa vaid ühest universaalsest Santa Maria õllemaitseainest.
Tehnitsistlik käsitlus on sügavalt progressiusku, sisendades, et tootmine on läinud järjest võimsamate masinate vedamisel kogu aeg muudkui paremaks ja tõhusamaks. Paljuski see nii muidugi ka puhttehniliselt on, kuid see lihtsustab kontseptsiooni ja tekitab kiusatust kurikavalateks küsimusteks.
Uued võidud ja kõrgused
Kui kogu aeg on tehas muudkui sammunud uljalt uutele kõrgustele ja võitudele, siis miks võime lugeda mälestustes, et Tartu õlletehase toodang oli nõukogude ajal väga kehva kvaliteediga? Kuidas sai õlle sisse hiir ja miks võis kohata “tuukreid” ehk hõljuvat sadet?[12] Miks loeme mälestustest, et “Tartu tehase õlu oli vilets ja oli õnneasi, kas lõi kõhu lahti või mitte.”[13]
Ilmselt oleks saanud neid küsimusi pareerida, tuues ekspositsiooni jõuliselt sisse vabriku sisseseade põhjaliku uuendamise 1990. aastate alguses, mil tänu pastöriseerimisseadmetele jm tehnoloogiale sai võimalikuks uue – n-ö lääne tüüpi laagerõlle tootmine. Lipulaevaks sai Alexander – õlu, mis end ise müüb.[14] Nüansseeritum käsitlus oleks muidugi viinud paratamatu tõdemuseni, et paljuski korrati Tartus seda, mida konkurent Saku mõni aasta varem Originaali näol juba saavutanud oli.[15] See aga ei haakuks kuidagi väljapaneku Sonderweg´iga, kus parimad traditsioonid (“eriline hing”), innovatsioon ja veelgi tõhusam tootmine on alanud juba muistsetel aegadel Londonis, liikudes seejärel meistrilt meistrile katkestusteta edasi tõotatud koju Tartusse.
Postuumne kodustamine
Näituse sissejuhatuses lubatakse käsitleda ka õllekultuuri, mille all suur osa inimesi mõistab ilmselt õlle tarbimisega seonduvaid tavasid, eelarvamusi jms. Tartus kui ülikoolilinnas jaguks ainest kahtlemata ohtralt.
Ju pidas näituse meeskond aga selle termini all silmas midagi sootuks muud, sest tavapärases tähenduses õllekultuuri näitus ei kajasta. Õlle ajalugu viiakse küll lausa Vana-Egiptuse ja Mesopotaamiani välja, maailma õlleajaloo tähtsündmused (mh loomulikult Reinheitsgebot 1516. a) esitatakse ajajoonel paralleelselt muude märgilisemate sündmustega (nt Johannes Gutenbergi ladinakeelne piibel, Tartu ülikooli asutamine, Prantsuse revolutsioon, sisepõlemismootori leiutamine, Covid-19), ei räägita aga kordagi kohalikust õllekultuurist, ajaloost ega traditsioonidest. Vaid kõige muu vahel veidi kohatu ja kontekstivälisena mõjuvad ERM-i kogust laenatud väljapanek puidust õllekannudest, mida rahvasuus õllekappadena teatakse, ja üksikust käsikivist annavad aimu, et tegelikult õlut polegi toodetud vaid suurtes tehastes ja õlletegu Eestis võib ulatuda kaugemalegi kui aastasse 1912.
Samas tasuks tõesti mõtiskleda, mis on ühist pikkadel pimedatel talveõhtutel talutares käsitööna hoolega voolitud ämbrisuurusel õllekannul masstootmisele orienteeritud linnatehasega? Või kuulub “kali” ja selle “kapp” lihtsalt kultuurikaanonisse, milleta pole õllest rääkimine meil võimalik?
Parimaks näiteks on Saku toode Karl Friedrich, mille etiketil kujutatakse saksapärases riietuses ja soengus tehase rajajat krahv Karl Friedrich von Rehbinderit (1764–1841), käes aga pea torsosuurune ohtrate puitnikerdistega kirjatud vahumütsine õllekann.[16] No miks peaks üks baltisakslasest mõisnik taolisest joogimollist jooma, kui ometi on 19. sajandiks ammugi loodud keraamilised või klaasist elegantsed metallkattega kannud? Monströös-rustikaalne õllekann baltisakslase käes kõneleb seega pigem viimase sunniviisilisest postuumsest kodustamisest ja alateadlikust õhkamisest kõige saksapärase järele.
Naine, tavaline palgatööline
Kui A. Le Coqi Õllemaailmast on nüüd kangastunud pilt kui ühekülgsest või suisa igavapoolsest näitusest, siis nii see kindlasti ei ole.
Lõpetuseks tooksin välja veel kaks kiiduväärt aspekti. Esiteks, kuna sõna “õlu” korrektne käänamine käib sageli üle jõu ka suurimatel õllesõpradel, on igati soovitatav näituse külastamine just eesti keele põnevaid lingvistilisi iseärasusi silmas pidades. Keeletoimetaja Hille Saluääre valvas silm on juba eos kõrvaldanud kõik valulikud keeleakrobaatilised püüdlused õllest “õlu-õlu-õlut” või “õlle-õlle-õllet” (või midagi veelgi võikamat) käänata. Kogu näituse juures ei hakka kordagi silma sõna “õlu” vales vormis, mida võib juba omaette saavutuseks pidada.
Teiseks, mõnevõrra ootamatu, kuid igati positiivne avastus on näitusel internaliseeritud argiseksismi puudumine. Kuigi avalik alkoholireklaam ei ole alates 2018. aastast lubatud[17], on kindlasti paljudele mällu sööbinud reklaamid, kus pikad, siledad päikesepruunid jalad, poolkatmata rinnad ning musipruntis huuled olid vähemalt sama tähtsal kohal kui reklaamitav toode ise.[18] Näitusel on mindud õnneks teist teed – vaid ühe WC-kabiini uksel neljast on “vaimukas” Vana-Egiptuse tsitaat õllest ja naistest.
Näitusel kasutatud fotodelt on näha, et tehases ei töötanud sugugi vaid mehed, kuid pole kordagi rõhutatud, kui kaunid ja malbed olid vabrikunaised, kuidas nad meeste argipäeva rõõmu ja tööindu juurde tõid või kuidas just naiselik õrnus ja loomupärane emalik hool on see, mis õllele õige meki annab.
Naist annab täiesti edukalt kujutada ka tavalise palgatöölisena, kelle eesmärk on enda äraelatamine, ilma seejuures rahvuslikust missioonitundest või looduse poolt kaasa saadud vajadusest meestele silmailu pakkuda. Sellest võiks nii mõnigi, ka üsna hiljuti avatud näitus, eeskuju võtta.
Tänuavaldus: tänan sõbralike kommentaaride ja täienduste eest prof Art Leetet.
[1] Eestlane on alkoholilembeline: täiskasvanud jõid 11,1 liitrit absoluutalkoholi inimese kohta. – Postimees, 7.07.2023. https://tervis.postimees.ee/7790076/eestlane-on-alkoholilembeline-taiskasvanud-joid-11-1-liitrit-absoluutalkoholi-inimese-kohta (kasutatud 18.11.2023)
[2] WHO ekspert: tervisele ohutut alkoholikogust ei ole. – Postimees, 16.05.2023. https://tervis.postimees.ee/7775610/who-ekspert-tervisele-ohutut-alkoholikogust-ei-ole (kasutatud 18.11.2023)
[3] Alkoholi tarbimine on ohtlik ka väiksemas koguses. – Postimees, 4.08.2023. https://tervis.postimees.ee/7256626/alkoholi-tarbimine-on-ohtlik-ka-vaiksemas-koguses (kasutatud 18.11.2023).
[4] Mõttus, Mariliis. Turvalisema ööelu ABC. Intervjuu Elise Rohtmetsa ja Mikk Ojaga. – Müürileht, 07.07.2023. https://www.muurileht.ee/turvalisema-ooelu-abc-intervjuu-elise-rohtmetsa-ja-mikk-ojaga/ (Kasutatud 18.11.2023)
Kullerkupp, Nele. Raimond Kaljulaid: narkootikume tarbivale pidutsejale tuleks luua võimalus kontrollida manustatavaid aineid. – Postimees, 17.12.2020. https://leht.postimees.ee/7135187/raimond-kaljulaid-narkootikume-tarbivale-pidutsejale-tuleks-luua-voimalus-kontrollida-manustatavaid-aineid (Kasutatud 18.11.2023);
Mets, Natalie. Päevakommentaar: Narkootikumide testimine on üks võimalik kahjude vähendamise meede, mitte uimastite propageerimine. – Müürileht, 22.12.2020. https://www.muurileht.ee/paevakommentaar-narkootikumide-testimine-on-uks-voimalik-kahjude-vahendamise-meede-mitte-uimastite-propageerimine/ (Kasutatud 18.11.2023)
[5] Eriõlled. Põhjala tehase tootekataloog. https://pohjalabeer.com/et/specials.html (kasutatud 18.11.2023);
Red Zeppelin. Andersoni Pruulikoja e-pood. https://www.andersonscraft.com/pood/olu/lihtne-et/red-zeppelin-2/ (kasutatud 19.11.2023)
[6] Aldaris Beer Museum. http://alusdarbnica.lv/en/ (Kasutatud 18.11.2023)
[7] AK filmikroonika 1958–1991:1. Tallinna piimakombinaat (esmaeeter 30.08.1963) – ERR arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ak-filmikroonika-1958–1991-tallinna-piimakombinaat (Kasutatud 23.11.2023).
[8] AK filmikroonika 1958–1991:1. Narva Elektrijaam (esmaeeter 2.11.1965) – ERR arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ak-filmikroonika-1958–1991-narva-elektrijaam (Kasutatud 23.11.2023)
[9] Vt nt: Tootja kinnitab: Eestis rapsiõli puudust ei tule. – Postimees Majandus, 27.04.2022. https://majandus.postimees.ee/7510145/tootja-kinnitab-eestis-rapsioli-puudust-ei-tule (Kasutatud 19.11.2023);
Raamets, Heli. VIDEO ja FOTOD | Vaata, kuidas valmivad täidisega šokolaadid ja kommid. – Maaleht, 2.10.2017. https://maaleht.delfi.ee/artikkel/79869314/video-ja-fotod-vaata-kuidas-valmivad-taidisega-sokolaadid-ja-kommid (Kasutatud 19.11.2023)
[10] EKSS 2009 s.v. kange – https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kange (Kasutatud 18.11.2023)
[11] Õllenaudi kampaanialause 2019. aastast investeerimiskeskkonnas Fundwise. Vt nt: Õllenaut – Fundwise, 21.06.2019. https://fundwise.me/et/pitch/ollenaut (kasutatud 23.11.2023)
[12] Anonüüme foorumipostitus [stagna]. Õllehinnad. LHV Foorum, 15.12.2018. https://fp.lhv.ee/forum/free/122248?postId=2836322 (Kasutatud 24.11.2023)
Pino, Jüri. Oo, haridus, küll oled sa maitsev! – Jüri Pino mula ehk ponimula, 07.09.2012. https://ponimula.wordpress.com/2012/09/07/oo-haridus-kull-oled-sa-maitsev/ (Kasutatud 23.11.2023)
Eriti spartalik köök: raamatukriitik Ahto Muld õpetab minimalistlikult elama, sest ainult niimoodi saab õndsaks. – KesKus, 31.08.2004. http://kes-kus.ee/eriti-spartalik-kook-raamatukriitik-ahto-muld-opetab-minimalistlikult-elama-sest-ainult-niimoodi-saab-ondsaks/ (Kasutatud 23.11.2023)
[13] Anonüümne foorumipostitus, 2018
[14] Niitra, Nils. Alexander. Õlu, mis müüb ennast ise. – Tartu Postimees, 28.07.2008. https://tartu.postimees.ee/1813913/alexander-olu-mis-muub-ennast-ise/comments (Kasutatud 23.11.2023)
[15] Ibid.
[16] Karl Friedrich. Saku õlletehase tootekataloog. https://saku.ee/et/products/saku/karl-friedrich/ (Kasutatud 23.11.2023)
[17] Pärli, Merilin. Seadusemuudatused viivad alkoholireklaami teleekraanidelt. – ERR, 22.12.2017. https://www.err.ee/650406/seadusemuudatused-viivad-alkoholireklaami-teleekraanidelt (Kasutatud 19.11.2023).
[18] Vt nt illust.: Tuul, Marta. Spetsialist õpetab: kuidas alkoholi- ja reklaamiseadus üle kavaldada. – Eesti Ekspress, 17.01.2018. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/80799673/spetsialist-opetab-kuidas-alkoholi-ja-reklaamiseadus-ule-kavaldada (Kasutatud 19.11.2023);
Filippov, Madis. Alkoholireklaami keelamise eelnõu läbis esimese lugemise. – Postimees, 13.10.2011. https://www.postimees.ee/596676/alkoholireklaami-keelamise-eelnou-labis-esimese-lugemise (Kasutatud 19.11.2023).
Vt ka: Horm, Kädi. Mehe kuvand õllereklaamides Saku Originaali näitel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, filosoofia teaduskond, filosoofia ja semiootika instituut 2013.
