Kirjutan seda artiklit hetkel, mil ilm on läinud soojaks. Ilmselt korraks. Niipea kui Pilvi Kirsi, või kes ta oligi, ütleb riiklikust vihmateatest, et ilm jääbki soojaks, hakkab kohe vihma sadama.
Siiani on teinud kööginurka Karl Martin Sinijärv, üks ütlemata tüseda ja hea olemisega kirjainimene. Kes mõistab ka süüa teha, aga puhkab praegu. Raamatukriitiku menüü, teadagi, on teistsugune. Raamatukriitik ei saa endale lubada inspiratsioonilist aelemist itaalia kastmetes või vene supis, norrakate delikatessvaalast rääkimata. Kriitik olgu eelkõige minimalist, ka köögis.
Minu köögi põhiosaks on olnud juba aastakümneid õlu. Õlu on selline kaval märjuke, mis kustutab janu ja toidab korraga. Oleme seda katsetanud koos isegi Sinijärvega – kui nälg näpistab, aga Karlal käed värisevad, peab avama kaks õlut – üks mulle, teine talle. Heledad. Kohe seejärel tuleb avada kaks tumedat ning peale nende nahkapistmist kaob nälg kuhugi ära. Nõuka ajal, kui õlles veel tuukrid elasid – säherdused valged tükid pudelis – või Tartu õllest aeg-ajalt hiiri leiti, oli käibel vanasõna, et üks õlu on kaks kotletti. Ilmselt vastab see tõele, kes seda veel paremini peaks teadma, kui kotletivaba ajastu inimesed, indiviidid, kel oli au poest perekondlikuks õhtusöögiks omandada kilo seajalgu või kotitäis supikonte. Õllega oli toona sitasti mis sitasti. Juba varahommikul helistas Muld koos teise pensionärist sõbra Rasmus Stirlitchiga Terviserikkujate Ühingu (TRY) peastaabist läbi kõik ABC-tüüpi kauplused. Kui kusagil müüdi, haarasid kaks vanainimest kotid ja – jooksid! Jooksid, nagu oleks neil elu kannul!
Hilisemad tunnid möödusid staabi köögis filosoofilist spetsialistijuttu veeretades ning TRY presidenti põrnitsedes, kelleks oli suur pruun kohver, lukule graveeritud kirjaga “Aktivist 1975”.
Ka sakusmenti valmistati õllega. Proovige järgi, oo vana ja uue kooli inimesed! See on ülim, mida õlut juues kõrvale saab hammustada!
Viilutatagu neli suurt sibulat. Puistatagu sinna soola ja musta pipart. Seejärel valatagu pannile päevalilleõli ja lastagu see kuumaks. Siis pandagu sibulad pannile ja praetagu minuti jagu. Seejärel on käes ülima tõe hetk – pannitäis sibulaid, mis on juba pruunistunud, valatagu üle heledat tüüpi õllega ja lastagu aeglasel tulel minutit viis küpseda. See toit on sümfoonia! Serveerida võib seda kasvõi ajalehelt, midagi ei muutu halvemaks!
Üldse – Muld soovitab kõiki toite õllega teha. Õlles hautatud liha on hea. Õlles praetud kala veelgi parem. Aga kõige parem, kui enamus õlut jääb selleks, milleks ta loodud on – iga pudel markeerima kahte püha kotletti meie patuses organismis.
Õlles on minimalismi ja minimalism muudab inimesed paremaks. Eriti hea minimalismi seisund saabub, kui sellele läheneda elava õllega. Siinkohal soovitan prillidega spetsialistina eelkõige Nigula õlletehases pruulitavaid tooteid, nagu Karksi õlu, Nigula mahu ja Nigula pilsner.
Ülejäänud tehased kahjuks elavat õlut ei tee, mis on tekitanud minimalismi vähenemise vabariigi territooriumil ning seoses sellega ka inimeste tigestumise. Võtame või selle kuradi kunstikriitiku Soansi, kes, selle asemel, et kodus rahulikult teistel homodel peput limpsida, läheb kallale lugupeetud koolidirektorile Märt Sultsile, kelle ainus viga on Soansi arust see, et ta on hetero ja joob elavat õlut.
