KOMMUNIKATSIOONI JA SOTSIAALMEEDIA SABAS: Kuidas me eluke tulevikus veereb? Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere väidab, et universumi ehitus on selline, et teinekord pole asjadele ainsatki vastust. Me oskame küll maailma algosakesteks võtta, ent tervikut kokku panna ei suuda.
Hea teaduse jooned on universaalsed. Need on oskus adekvaatselt interpreteerida määramatusi, mis meie ees seisavad, elegantsed põhjendused, ausalt rääkimine asjadest, mida me kuulda või isegi nimetada ei taha, ja julgus öelda „ei tea“. Samas on teaduse tänane seis võrdlemisi keerukas. Parafraseerides tuntud ütlust: oskame küll maailma algosakesteks lahti võtta, aga terviku kokkupanemise jätame tagasihoidlikult ja jätkusuutlikult järgmistele põlvedele. Vahel oskamatult vabandades: et ka neil midagi teha oleks.
Jeesus Kristus või Lapi Tark?
Vaimsus on üks kategooriatest, mis on kõrgemad kui inimene või see maailm, kus võitja võtab kõik; samas midagi äärmiselt isiklikku. Sest masside vaimsus on olemuslikult kahemõtteline kategooria. Liigume ju kommunikatsiooni ja sotsiaalmeedia sabas just sellise maailma poole. Selles kontekstis on huvitav aduda, kuidas end eestlastena positsioneerime suurte masside ja vaimsuse vahele. Kadunud Hardo Aasmäe armastas öelda: „Massidele jutlustamine toob lõppeks kaasa Jeesus Kristuse saatuse. Ehk siis selle, et sind lüüakse luuserina 33. eluaastal risti. Palju mõistlikum on olla Lapi Tark, valdav osa elust vaikida ja elada õnnelikult kõrge vanuseni.“
See on üldjuhul võimalik ilma lasteta ehk ilma inimese kui liigi tulevikuta.
Religiooni ajaloo kvintessentsi on Ralf Waldo Emerson formuleerinud maksiimina „ühe ajastu religioon on järgmise kirjanduslik meelelahutus“. Mis on sügavalt õige tõdemus selle mineviku kohta, mis paljude virtuaalsete võimaluste seast tegelikkuseks sai. Lihtne on eeldada, et tulevikus on asjad samuti. Või siis retooriliselt küsida, kuidas asjad peaksid tulevikus minema. Vastus ehk tulevik on tavaliselt mitte lihtsalt selline, mida me ei oodanud, vaid ka palju keerukam, kui oleksime osanud arvata. Et selles suhtes aus olla, peame tõdema mitte ainult seda, et me vahel ei tea vastust, vaid et universumi struktuur on selline, et mõnikord vastuseid pole olemaski. Ka seda me enamasti ei tea, millistele küsimustele vastust polegi.
Vajadustele järgnevad vajadused
Kes on öelnud „religioon“, peab ütlema ka „usk“. Kui ütleja on teadlane, peab ta olema valmis, et küsitakse teaduse ja usu suhete kohta. Kui delegeerida see küsimus ingliskeelsena kõiketeadja doktor Google’ile, siis esimesena ilmub ekraanile ansambel The Script. Mida võib tõlkida nii pühakirjaks kui ka programmijupiks (ja too teine võib tulevikus ootamatult sageli mängida esimese rolli). Nende laul „Science and faith“ (2010) on tehniliselt alternatiivrokk või pop-rokk. See pole üldse halb lugu ning minu habemike põlvkonnale päris meeldiv kuulata. Lisaks ütleb see äärmiselt toredaid asju:
Püüdsin armastust teaduseks taandada / puhtast trotsist sündinud teoga / murdsin ta südame. / Kui tirisin tükkideks ta teooriad / kui ta mu silme all rammetuks jäi / rebisin ta raasudeks / raskete vestlustega / me hingede süvakonstellatsioonidest. // Usku ja lootust teleskoobist ei leia. / Südant ja hinge tähtedelt ei saa. / Kõik võib algosakesteks lahutada / aga meie armastust see ära ei seleta (Külliki Steinbergi joonealune tõlge).
Need sõnad peaks meid puudutama rohkem kui religiooni ja vaimsuse suhete analüüs. Need ütlevad, et meil on inimeste, kogukondade, perekondade või ühiskondadena vajadused, mida on raske ette aimata. Pealegi muutuvad need ajas. Kui ühe vajaduste komplekti ära rahuldame, siis ilmtingimata järgnevad uued vajadused. Seda protsessi peegeldab huvitavate vähemuste ilmnemine.
Häälekas vähemus
Vahel kasutame ka hääleka vähemuse mõistet. Vastav seltskond on Eestis jõudnud ennast munsterdada Rail Balticu kritiseerijatest kanafarmide vastasteks. Aga üldse pole naljakas küsimus, kuidas peaks ühiskond toimima mõistlikul moel – ja nii, et võtab arvesse ka hääleka vähemuse arvamuse.
See on tegelikult suhteliselt kergesti lahendatav matemaatiline probleem. Küllap on kõik kuulnud kõneldavat trendidest. Need on lihtne abivahend selliste faktide või arvamuste parve käsitlemisel, mida saame kujutada punktidena mingites koordinaatides. Näiteks ühel teljel vanus ja teisel konservatiivsus. Arvamuste jagunemist natukenegi piklikus parves saame iseloomustada, tõmmates piki seda piklikkust nn regressioonisirge. Kui ühel teljel on aeg, siis räägimegi trendist. See sadu aastaid vana tehnoloogia ei sobi hääleka vähemuse kaasamiseks, sest selle abil saadud lahendus ei meeldi üldse kellelegi. Matemaatikud on välja töötanud märksa paremad tehnoloogiad (nt Theil-Seni meetod, mis sai just 50-aastaseks ja mis kannatab välja kuni kolmandiku eriarvamusi). Need võimaldavad hääleka vähemusega arvestades teha mõistlikke ja adekvaatseid otsuseid.
Kui uskuda küsitlusi, siis Eesti on üpris uskmatu maa. Ligikaudu sama protsent inimesi, kes peab ennast uskmatuks, usaldab aga teadust. Vastav protsent on üks suurimaid arenenud maade seas. Tervelt 91% meist peab teaduse mõju ühiskonnale positiivseks ja 56% on huvitatud teaduse ja tehnoloogia arengutest. Samas on religioonikauguse ja hariduse korrelatsioon maailmas päris tugev.
See tekitab kohe küsimuse, kas teadus on tänapäeval lihtsalt surrogaatreligioon. Sellele küsimusele ei ole head vastust. Pigem on nõnda küsides lihtne viia üks keskmine teadlane vaimse šoki äärele.
Usk ja usaldus
Doktor Google ütleb Vikipeedia suu läbi, et usk on põhimõtteliselt usaldus. Usaldus on mõneti ebatavaline olukord, kus inimene loobub oma õigusest olla maailma keskpunkt ja jultumusest öelda kõigile teistele, eelkõige loodusele, kuidas nemad peaksid käituma. Usaldus on olukord, kus üks inimene on valmis lootma teise, olgu see siis juriidiline või füüsiline isik, tulevikku suunatud tegudele. Sellega seondub veel üks aspekt: loobumine kontrollist selle üle, mida teine teeb.
Marksistlikus filosoofias olid asjad teisiti. Lenin ütles: „Usalda, aga kontrolli.“ Usaldus ja inimese usk, et tehakse seda, mida on oodatud, ilmneb varases lapseeas, esimesel kahel eluaastal. Seetõttu peetakse kalduvust teist usaldada üheks isiksuse tekkimise ja inimeseks olemise tunnuseks.
Kui peaks eksisteerima korrelatsioon uskmatuse ja usalduse puuduse vahel (mida siiski ei pruugi olemas olla), siis oleme teatava formaalse probleemi ees. Usalduse kategooriates on teadus tõepoolest puhas surrogaatreligioon. Selle usaldusväär(t/s)use tagavad selged põhjendused. Mitte maailmavaade, vaid argumendid, eeldused, loogika ja oskused. Nõnda haakub usaldus pigem kindlustundega. See viimane sobib aga märksa paremini kirjeldama pädevust ja kompetentsi. Nii oleme äkitselt silmitsi Eesti ebatavaliselt tugeva uskmatuse mõneti ootamatu interpreteeringuga: tuleb leppida sellega, et teadus religiooni antipoodina on samas üks tugevamaid usaldusloome ehk misjoni mehhanisme.
Teadmiste sügavus ja kitsus
Kaasaja maailmas on teaduse ja religiooni toimimise valdkonnad omavahel vahetunud. Teadus kunagi ühendas, kuid täna lahutab inimesi. Sadakond aastat tagasi teadus ja tehnoloogia pingutasid, et inimesi ühendada. Kui tekkis rongiühendus, sai Euroopa ühest otsast kolme päevaga jõuda teise otsa. Lennuühendus tegi ookeani ületamise vaid ühe hea suigatuse pikkuseks. Inimesed said suhelda nendega, kellega n-ö vanas maailmas poleks olnud mingeid võimalusi kokku saada.
Täna kaasneb teadusega järjest suurem fragmenteerumine. Sellel on omad põhjused. Teadmised teaduse eesliinil on nii sügavad, aga samas nii kitsas valdkonnas, et väga vähesed neid mõistavad. Erast Parmasto teadmisi nahkiseliste seente vallas suutis väidetavalt adekvaatselt mõista vaid üks kolleeg kogu maailmas. Seegi ei suutnud vist tema ladinakeelset monograafiat lugeda. Neist, kes töötavad päris teaduse eesliinil, saavad täpselt aru heal juhul kümmekond kolleegi. Veel mõnikümmend saavad asja mõttele pihta. Eriti teravad on sellest tulenevad kaasefektid meie kitsal teadusmaastikul, kus kõik konkureerivad kõigiga.
Kui fakte on saanud tohutult palju, siis seda rohkem on võimalusi nende interpreteerimiseks. Sellega kasvab ka võimalus libastumiseks interpreteerimisel. Usk aga toimib lihtsate sõnumite kaudu, mis võivad, aga ei pruugi olla tõsi. Lisandub kogukonna, perekonna ja klubide efekt, mis inimesi liidavad. Pluss sellised märksõnad nagu omade hoidmine, sotsiaalne turvavõrgustik, kus kedagi ei jäeta maha; aga ka lihtne võimalus tunda end erilise ja isegi äravalituna. Umbes nii nagu nii mõnedki tippteadlased. Aga ainult väga head teadlased aduvad, kui täpsed on Hamletit parafraseeriva Stan Lee sõnad: „On asju maal ja taevas rohkem veel, kui meie teadus unes näeb.“ [Originaal: „There are more things in heaven and earth, Horatio, Than are dreamt of in your philosophy.“ – Hamlet (1.5.167–8).
Tegemist on akadeemik Tarmo Soomere kommentaariga Von Krahli Akadeemia loengusarja „Elu pärast Google’it“ Ringo Ringvee loengule „Vaimsus ja religioon“ 26. IX. Saade Vikerraadio eetris 13.X.2018.
Loeng ise on järelvaadatav-kuulatav Von Krahli teatri Facebooki lehel: https://www.facebook.com/vonkrahliteater/.
„Elu pärast Google’it“ loengute alusel läheb Vikerraadios eetrisse saatesari „Raadio JAIK“: https://vikerraadio.err.ee/raadio-jaik/885724.
