RASSIPUHTUSE NIMEL, EDASI! Imelike Filmide Festivali pealik Harly Kirspuu peatub Natsi-Saksamaa propagandafilmidel. Ehkki sisult ühenäolised, olid need lindid vaieldamatult pompöössed ning lausa naeruväärsuseni pateetilised. Ning ajasid inimesi karjakaupa ja kiiresti patriootiliselt hulluks.
Propagandafilmid. Kuidagi imeliku maitsega see sõna võib ju olla, sest igasugune propaganda ei paista justkui kaasaegsesse ja vabasse lääne ühiskonda kuuluvatki. Tegelikult muidugi kuulub. Propagandat tehakse kõigil ajastutel kõigi vahenditega, kontsentreerimaks rahvast ja allutamaks kodanikkonda mõnele ideele või kontseptsioonile. Eesti Vabariigis oli 1930-ndatel isegi propagandaministeerium, aga Eestis propagandafilm iseenesest suurt populaarsust ei saavutanud. Enam-vähem ainukene nendest filmidest, mida sinna alla võis liigitada, ja mis on säilinud piisaval määral, et võimaldab aru saada, millest jutt, oli „Noored Kotkad” (1927).
Kino kõigile
Peamiselt kasutati propagandafilmi neis riikides, kus rahva kirjaoskus ja üldine haridustase kippusid olema… no ütleme vähem kui ideaalsed. Mingid ideed ja asjad said selgeks ka inimestele, kes lugemisest ei jaganud ööd ega mütsi ja kelle kriitilise mõtlemise tase oli liiga madal, et nähtud teose sisu kohta üleliigseid küsimusi esitada. Kõige parem näide sellest on mõistagi Nõukogude Liit, kus seltsimees Lenin taipas vast esimesena maailmas, kui kasulik on propaganda tegemiseks kino. Ja filme kukuti vorpima oktoobripöörde esimestest minutitest alates. Eesmärgiks oli saavutada omal kombel Kinograd – justkui Hollywood, aga suurem. Kuna aga Nõukogude propagandafilmindus jaguneb vähemalt nelja perioodi (pluss see poststalinistlik juust, mida praegune putinistlik Venemaa toodab) ja igaühest saaks täiesti oma loo rääkida, siis seekord pajatame hoopis millestki muust. Heidame pilgu Natsi-Saksamaa propagandafilmidele.
Kinopilet ei maksnud 1930-ndate Saksamaal mitte midagi (sest iga natukenegi asjalikum stuudio suutis välja tulistada umbes ühe filmi nädalas) ja inimesed kasutasid seda võimalust hoolega. Igaüks, kes täiesti paadialune ei olnud, suutis ennast ilmselt mingil hetkel kinost leida. Kuigi telekad olid olemas, ehituse poolest isegi nii lihtsad, et tehnikaajakirjades ilmusid nende ehitusjoonised ja igaüks, kes mõistis kruvikeerajat õigetpidi käes hoida, suutnuks endale sellise ehitada, polnud nendega suuremat peale hakata. Eelkõige takistas programmi puudumine – ehkki sõjaeelse Londoni kohalikud raadioamatöörid on suutnud vähemalt korra oma ekraanile manada New Yorgi televisioonipildi –, aga ekraanidki olid imepisikesed ning tegevus seal umbes sama arusaadav kui keskmises supikausis. Seega, kui juba liikuvaid pilte vaadata, siis suurelt!
Aaria naiselikkuse etalon
Kui me võtame Natsi-Saksamaa filmitööstuse, siis ideologiseeritus oli kõrgem kui näiteks Itaalias, kus filmitegijad peaaegu fetišeerisid vaesust ning kus selle otsesel tagajärjel sündis pärast sõda Itaalia filmi uus laine. Lääne-Saksasse jõudis see alles 20 aastat hiljem. Samas oli Saksamaal filmi tegemise jaoks kõige tähtsam võimude soosing.
Näiteks üks esimestest asjadest, mida Goebbels võimule saades tegi, oli see, et kutsus enda juurde Fritz Langi (1890–1874), kes oli küll juut, aga elav kinoklassik „Metropolise“ (1927) pärast, ning kutsus teda juhtima UFA filmistuudiot. Lang aimas aga halba ja põgenes veel samal õhtul Pariisi ning lõpetas üldse Ameerikas. Goebbels jäi tema fänniks elu lõpuni, kuigi keelas kõik tema teosed ära.
Siinkohal ei saa üle, ümber, läbi ega mööda Leni Riefenstahlist, kes oli natsirežiimi ehk kõige kuulsam liitlane ning kes igal võimalikul ja võimatul juhul tahtis näidata Hitlerit ja natsiparteid kui midagi üliinimlikku, ja pilduda vaikseid ähvardusi võimalike territoriaalsete nõudmiste teemadel naaberriikide suunas. Hitleriga sai temaga hästi läbi, sest pidas ise Riefenstahli tõelise aaria naiselikkuse etaloniks.
Mustanahaline rikub Hitleri peo
Esimene võimalus tuli Riefenstahlil kohe 1933. aastal ja tulemus oli tunnipikkune dokumentaal Nürnbergi koosolekust nimega „Der Sieg des Glaubens“ („Usu võit”). Kuna filmis oli suhteliselt prominentsel kohal Ernst Röhm, kes 1934. aasta nn pikkade Nugade öö ajal hukati, käskis Hitler pärast seda kõik filmi teadaolevad koopiad hävitada (sest ebasoosingusse sattunud inimeste kustutamine ajaloost on miski, mida kõik totalitaarsed riigid teevad). Riefenstahl on ise väitnud, et nii ei juhtunud, aga teada on nii palju, et seda filmi peeti kadunuks enne, kui 1980-ndatel üks koopia kuskil Ida-Saksa arhiivis pinnale imbus.
Hitleril Riefenstahli suhtes kaebusi jätkuvalt ei esinenud ja juba järgmisel aastal valmis propagandafilmide legend „Triumph des Willens“ („Tahte triumf“). Ilmselt oli algselt mõeldud natsipropaganda tähtteoseks film „Olympia” (1936), mis pidi näitama valge rassi ülemvõimu, ja Hitler kasutas 1936. aasta Berliini olümpiat jõuliselt reklaami eesmärkidel ära nii palju kui vähegi võimalik, aga kui mustanahaline Jesse Owens seal kuldmedali sai, siis see plaan ei mänginud välja. Meeldetuletuseks niipalju, et neil Berliini olümpiamängudel 1936. aastal võitis Jesse esimese kuldmedali 3. augustil toimunud 100 meetri jooksu finaalis tulemusega 10,3, mis oli ühtlasi olümpiarekord. Järgmisel päeval oli Owens võistlustules kaugushüppes. Tema pearivaal oli Saksamaa au ja uhkus Lutz Long, kellelt loodeti palju. Lõpptulemuseks aga oli: Owens 8.06 ja Long 7.87. 5. augustil võitis Owens 200 meetri jooksu ülivõimsalt uue olümpiarekordiga 20,7. Hõbemedali saanud Matthew Robinson jäi maha 0,4 sekundiga. See oli muidugi täielik korralagedus, et neeger puhta töö tegi ja ei sobinud aaria ülimuslikkuse programmiga sugugi kokku.
Natsi-Saksamaa kalleim mustvalge film
Riefenstahl oli veendunud Hitleri fänn ja tema isiklik sõber ning Natsi-Saksamaa rahade eest tegi ta oma filme seni, kuni see veel võimalik oli. Heaks näiteks on „Tiefland“, mis filmiti 1940–1944 ja on kõigi aegade kalleim natsiajastust pärit mustvalge film, ja kus taustanäitlejatena kasutati (peamiselt mustlastest) sunnitöölisi. Muu hulgas lubati tal Goebbels pikalt saata ja ta tegi filmi valmimiseks eraldi produktsioonifirma (tollal ükskõik kellele teisele mõeldamatu, sest kogu filmindus käis ainult läbi Goebbelsi), osaliselt ka seetõttu, et tegemist ei olnud üldsegi mitte propagandateose, vaid täiesti tavalise mängufilmiga, ja Riefenstahli meelest oleks Goebbels tal lihtsalt jalus olnud.
Kui film oli enam-vähem valmis, oli sõda peaaegu läbi, ning hiljem tuli välja, et kõik taustanäitlejad olid pärast massistseenide lõppu otsejoones Auschwitzi rongile saadetud. „Tiefland“ jäi järeltootlusse kinni ja tuli välja alles Lääne-Saksas 1954.
Sõjaaegse natsipropaganda legendaarsemaid näiteid on ehk „Igavene juut” (1940), mis paneb täiesti rahulikult kogu juudirahva ühele pulgale kahjuritega, ametlik propaganda nimetas filmi kirjeldades juute „parasiitlikuks rassiks” ja see tehti Goebbelsi enda tellimusel. 1940 oli antisemiitliku propaganda haripunkt – kõik filmid, mida tuuakse näideteks natsipropaganda juudivastasuse kohta, on samast aastast.
Tegijad pärast sõda
Üks režissööridest, kes on praeguseks suuremas osas unustatud, oli Veit Harlan (1899–1964), kellele meeldis Hitlerit ja natsirežiimi võrrelda ajalooliste Saksamaa valitsejatega. Näiteks „Der Grosse König“ (1942), mis võrdleb Hitlerit ja Friedrich Suurt. Temalt on ka rajult antisemiitlik „Jud Süss“ (1940), mida Himmler ise käskis SS-i ja politsei töötajatel vaadata. Harlani vaated olid sellised, et temalt võeti pärast sõda isegi Saksamaa kodakondsus ära, peamiselt just selle filmi pärast.
Pärast sõda üritasid kõik ennast oma natsiminevikust distantseerida ja väitsid, et Goebbels oli käskinud neil taolisi filme toota või sellistes teostes osaleda. Kui palju see tõele vastab, pole teada. Harlani viimane abikaasa Kristina Söderbaum (1912–2001), kes sisuliselt kõigis tema filmides kaasa lõi, ei saanud pärast Saksamaa jagamist enam näidelda, sest niipea kui ta kuskil välja ilmus, hakkasid inimesed teda tomatite ja kividega loopima. Harlanil endal oli filmide tegemine 1945–1952 üldse keelatud ja kui tal lubati uuesti töötada, hoidis ta ideoloogiast nii kaugele kui sai.
Kalleim saksa film üldse
Harlani viimane film, mis natsiajal valmis sai, on „Kolberg“ (1945). See on ka Kolmanda Reichi viimane täispikk film üldse. Seekord võrreldi natse nendega, kes võitlesid Saksamaa eest ja Napoleoni vastu. Üritati motiveerida rahvast natsirežiimi aitama, aga sellest eriti midagi välja ei tulnud.
„Kolbergi“ võtete alguseks oli Saksamaal lõpp silmaga näha, millele vihjab ka tõsiasi, et võtted algasid juba 1943, aga kuna majandus oli kinni pigistatud, siis läks lindiga peaaegu kaks aastat aega. Film keskendub – millele siis veel – saksa rahva ülestõusule välisvallutajate (antud juhul Napoleoni) vastu. Filmi tootnud UFA pani oma viimased jõud mängu, et see uhke välja tuleks – tegemist on Natsi-Saksamaa kõige kallima filmiga, kuidagimoodi saadi punti isegi Agfacolor, ja seega see teos on isegi värviline. Originaalraamatu, millel film põhineb, on mõistagi kirjutanud juut (Paul Heyse), aga täiesti mitteüllatuslikult pole teda üldse mainitud.
Esmaesitlus oli 30. jaanuaril 1945 (natsipartei võimulesaamise 12. aastapäev) Berliinis ja näidati ära isegi „Kolbergi“ linnas endas – või selles, mis sellest järel oli, sest liitlased olid linna tolleks ajaks jõudnud juba varemeteks pommitada. Siiski tuli suurteos välja liiga hilja: kuigi alguses leidus huvilisi palju, siis märtsis 1945, 31. näitamispäeval, käis seda Berliinis vaatamas ainult 91 inimest (1000+ kohaga kinos).
Noh aga iseenesest see polegi ju tähtis – kaks kuud hiljem olid nii Hitler kui ka Goebbels Führerbunkeris enesetapu teinud, enamik ülejäänud ladvikust vangi langenud ja mõned üksikud välismaale põgenenud. Oligi kõik, seansi lõpp ja viimased surmakorinad.
