RASKETE AEGADE TABLETT ON NALI: Vägivald maailmas on kõike muud kui naljakas. Ent huumor aitab raskusi üle elada. Jaak Urmet on uurinud huumorit eesti kirjanduses ning vaatab üle mõned põhitõed, mida me pole ehk igapäevaselt märganudki.
Maailma kõige lühem raamat olevat „Saksa huumori ajalugu“. Nii väidab levinud naljatus. Eesti huumori ajaloost saaks vast kõvasti paksema raamatu. Selles mõttes võime endaga rahul olla. Aga rahulolul pole põhjust paisuda ka liiga suureks – kohe, kui tõsta pilk teisele poole Soome lahte, võib näha tõeliselt muigamishimulist rahvast. Vähemalt minule tundub nii.
Sest kohe, kui ma kuulen sõnapaari „soome kirjandus“, meenub mulle esimese asjana Aapeli oivaline „Üle linna Vinski“. Ja kui mul paluda nimetada kolm kõige lõbusamat teost, mida ma olen elu jooksul lugenud, siis trügib esikolmiku suunas ka rida angloameerika teoseid, nagu näiteks Jerome K. Jerome’i „Kolm meest paadis“ või Mark Twaini „Huckleberry Finn“ või „Võhikud võõrsil“. Ja muidugi ei jää maha kuulsad venelased nagu Ilf ja Petrov, Daniil Harms ning Mihhail Zoštšenko.
Paremaid ülevaateid
Niisiis, eeskujuandvalt palju ja hästi on huumorit tehtud soome, inglise ja vene keeles. Kuidas on siis lood eestlastega?
Ma ei tahaks siinkohal hakata andma sel teemal mingeid ülevaateid aegade algusest kuni tänapäevani, nimetan vaid, et huviline leiab eesti huumori ajaloo kohta väärt lugemist näiteks Harald Peebu artiklisarjast „Lehekülgi eesti huumoripärandist“ (ilmunud 1980. aastate teisel poolel Pikris), sama autori esseekogust „Hajamõtteid huumorist“ (raamatuna 1992, ilmus ka artiklisarjana Pikris 1980. aastate keskel) ja monograafiast „Nii et suled lendavad“ (2001), samuti Eduard Laugaste monograafiast „Eesti kirjandus karikatuuris“ (1939). Neis on eesti huumori kaugem minevik üksikasjaliselt kirjas.
Lisan veel, et üks tänapäeva eesti esihumoriste Veiko Märka on juba aastaid kogunud materjali eesti huumori antoloogia jaoks ja on seetõttu kahtlemata adekvaatne isik ka eesti huumori ajaloost soovijale põhjalikku ülevaadet andma. Loodetavasti ka antoloogia ise kunagi ilmub!
Nii et ülevaateid leiab mujalt. Mina tahaksin järgnevalt jääda hoopis hajusamalt mõtisklema selle üle, kas ja kuidas saab eesti kirjanduses nalja.
Luts kui huumori kõrghoone
Huumor eesti kirjanduses – mis mulle siis kõigepealt meenub? Loomulikult Luts, Oskar Luts. Ja loomulikult „Kevade“, „Suvi“, „Tootsi pulm“, „Argipäev“ ja följetonid. Hiljuti lugesin üle ka „Sügise“ mõlemad osad, pärast esmalugemist kuskil 8. klassis, ja pean ütlema, et „Sügise“ esimeses osas läheb asi juba jandiks kätte ja teine osa psühhodraamaks.
Aga need Lutsu teosed, mida eelnevalt nimetasin, kuuluvad mu jaoks küll eesti nalja klassikasse. Eriti just „Suvi“. Mul on selle 1954. aasta väljaanne, suguvõsa reliikvia, sest seda luges ilmselt juba minu vanaema, luges ka minu ema ja siis hakkasin seda lugema mina. Raamat on kulunud, pool sajandit pidevat lehekeeramist on selle täitnud lugematu hulga kõikvõimalike plekkide ja plekikestega, selles on mingeid pastakasirgeldusi – aga just selline peabki olema hea raamat! Mul on harjumus laua taga süües raamatut lugeda, ilma lausa ei saagi, ja sageli võtan, otsides kiiruga „midagi head“, ette ikka sellesama „Suve“. See teos, üldse Lutsu tuntum looming, on täis üldrahvalikult tuntud koode ja paroole. Pangem tähele kas või sedagi, et Kivirähk kasutab oma artiklites ja följetonides teadlikult Lutsu stiili elemente.
Nalja-Vilde periood
Käisin nüüd kapist seda „Suve“ võtmas ja silm sattus peale ei kellelegi muule kui kriitilise realismi suurkujule Eduard Vildele.
Jaa-jaa! „Külmale maale“, „Prohvet Maltsvet“, „Mäeküla piimamees“ ja teised sedalaadi teosed on Vilde rahva teadvusse kinnistanud just nimelt raskepärase sisuga teoste autorina. Aga 19. sajandi lõpul oli Vilde suur lihtrahva naerutaja. Kirjandusloolased nimetavad seda aega Nalja-Vilde perioodiks.
Raamat, millest praegu kõnelen, on „Teoste“ köide, mil pealkirjaks „Jutustused II. Nali ja pilge“, ilmunud 1953. aastal. Kui aus olla, siis tuleks nii Lutsu kui ka Vildet lugeda ikka kas viimases 1930. aastate väljaandes või mõnes tänapäeval avaldatud väljaandes, sest nõukogude ajal tehti ka klassikutele kõvasti tsensuuri, ja aastail 1953–1954, mis praegu asjasse puutuvad, oli ju nõukogude tsensuur oma haripunktis. Aga näiteks jutustused „Suguvend Johannes“ ja „Vigased pruudid“ on naudinguga loetavad ka neist väljaannetest.
„Vigased pruudid“ on hea näide Nalja-Vildest, esmakordselt avaldatud 1888. aastal. Selle ainel tehtud samanimeline ETV telelavastus 1989. aastast, Andrus Vaariku ja Guido Kanguriga nimiosades, on ka puhas eetrikuld. Ja nimetamata ei saa jätta veel Vilde kuulsaimat naljatükki „Pisuhänd“ (1913), millest 1981. aastal samuti õnnestunud telelavastus tehti, peaosades legendaarsed Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov.
Sama duo kehastas sama nauditavalt peaosi ka Vilde kaasaegse Eduard Bornhöhe vaimuka satiiri „Tallinna narrid ja narrikesed“ põhjal tehtud telelavastuses „Kuulsuse narrid“ (1982).
Pildid ja lühemad lood
Tulen nüüd klassikute juurest tänapäevale lähemale. Ajakiri Pikker juba libises jutust läbi. Nüüd teen selle juures pikemalt peatust.
Võtsin mõni aeg tagasi hoolikaks läbilehitsemiseks ette suure paki Pikreid aastatest 1980–1992. Just selle mõttega, et mida seal siis tol ajal õigupoolest kirjutati ja mida siit siis tänapäeval head leida on. Leidsin, et on leida nii mõndagi head.
Esmalt lustisin kõvasti karikatuure vaadates. Need olid selle aja Pikris tipptasemel. Isegi, kui arvestada, et suur osa neist oli ju seotud Eesti NSV igapäevaelu probleemide ja nähtustega, samuti nõukogude poliitikaga, ehkki seda varasemast juba veidi vähem. Aga karikatuur kui selline ongi ühiskonna hetkeseisu ja päevapoliitikaga lahutamatult seotud nähtus. Nii et isegi need lugematud Hugo Hiibuse onu Samid ja tuumapead on praegu muhedad vaadata. Rääkimata tegijatest, kes kunsti suhtes hoopis suuremat pieteeti tundsid nagu Edgar Valter, Juss Piho, Peep Pedmanson, Jüri Aljak, Aarne Vasar, Heiki Ernits, Hillar Mets, Priit Pärn, Rein Lauks, Roman Ohlau, Elle Tikerpäe, Eduard Tüür, Olimar Kallas jpt.
Niisiis, karikatuurid jäid sõelale. Sõelale jäid ka vahvad rubriigid nagu „Verbaarium“, „Käkker“, „Kirju kera“, „Huumori kool“ ja „Mõtle ise“. Aga mida ma kohe üldse ei viitsinud lugeda, olid – pikemad tekstid.
Suuresti tuli Pikril enda kanda võtta tüütu kommunaalsatiiri tiražeerimise kohustus. Igasugustele praagitegijatele ja rahva vara oma taskusse libistajatele häbi-häbi tegemiseks tuli just Pikril oma külgedel ruumi leida. Aga lugema ei tõmmanud eriti ka tekstid, mis pakutud följetonidena. Täiesti ausalt jätan siinkohal lahtiseks võimaluse, et võib-olla oli see minu maitse ja viitsimise küsimus. Pilte on ju huvitavam vaadata!
Aga kui 1980-ndate lõpus hakkas juba Kivirähki nimi vilksatama, siis tema palad lugesin mõnuga läbi, ja Harri Lehiste kodanik Männikese lood on muidugi ka klassika. Küll aga avastasin tolle aja Pikritest huvitavaid esseesid (nt Mati Undilt ja Mati Hindilt), sisukaid memuaare (nt Ralf Parvelt, Lembit Remmelgalt ja Eino Baskinilt), populaarteaduslikku lugemist (nt needsamad Peebu artiklid).
Trapeeži esmatrükk ja Tsäbovõitra
Väga hea, et Pikri teema nüüd jutu kodanik Männikesele viis. Kodanik Männikesest koostas Vladislav Koržets hiljuti ka paksu raamatu, täiesti poodides saadaval.
Harri Lehiste on üks suurepärane humorist. Soovitan ette võtta näiteks just tema hilisloome paremikku koondava „Valitud kaebused“ (1990), kus ka kodanik Männikese seiklused sees – ja need on tõesti lahe lugemine. Kes veel ei tea, siis Männikese, Otu, Liu ja Ilmari prototüübid on vastavalt Vladislav Koržets, Ott Arder, Leo Lapin ja Ilmar Trull.
- aasta juuni alguses, kui Kunstihoones oli Kunstnike Liidu aastapidu, läks mul jutt Lapiniga sellele teemale, kasutasin juhust ja küsisin, kui palju olid need lood otse elust maha kirjutatud. Üsna palju, vastas Leo. „Koržets, kes töötas ka Pikris, rääkis Lehistele meie tempudest, ja see pani ilukirjanduslikult kirja.“ Pikker oli väga hea ajakiri, meenutas Leo. „Esimene ajakiri, mis avaldas Trapeeži!“
Sessamas „Valitud kaebustes“ on siiski veel midagi, mis kodanik Männikesegi üle trumpab. Need on elukutselise pealekaebaja Tsäbovõitra tulised ja truualamlikud märgukirjad „ülevale poole“. Neis parodeerib Lehiste meisterlikult niihästi brežnevliku nõukogudemaa bürokraatlikku dokumendikeelt kui ka ühiskonna „õige“ meelsuse eest valvavate isehakanud entusiastide tõekspidamisi. Tsäbovõitra lood on pöörased ja hullud. Neis ulatavad üksteisele käe sädelev Twain ja lõikav Zoštšenko! Ja mingil juhul ei saa öelda, et need lood oleksid tollesse aega jäänud. Ei, see on kohe kindlasti ajatu huumor.
Kuumad käkid külmas öös
Käisin vahepeal jälle raamatukappi vaatamas, nüüd juba teise. Ei leidnud sealt „Valitud kaebuste“ eksemplari, ju see on kuskil mujal ja vajab pikemat otsimist. Las olla. Küll aga leidsin veel kaks huumoriraamatut, mida tahaksin hea eesti huumorikirjanduse loetelus mainida. Esmalt Priit Aimla „Kahe kuhja vahel“ (1976). Ajakiri Pikker andis välja ka följetoniraamatuid ja karikatuurikogumikke, nende kuhjast Aimla mulle nüüd meelde, silma ja kätte torkaski, ehkki on Pikri väljaannetest eraldiseisev. Tegu on teosega, mis sisaldab nõukogude olmesatiiri absoluutset paremikku ja kus lisaks kõlab suurel määral ka riigikorraüleseid huumorinoote. Vormilt mitmekesine, stiililt elegantne. Soovitan kõigile huumorisõpradele!
Teist raamatut tahan millegipärast lausa kultuslikuks nimetada. See on loomulikult Ilmar Trulli ja Mart Juure „Kuumad käkid külmas öös“ (1991). Sisult vormide ja häälte ühepajatoit, tõeline pilla-palla pillerkaar, hunnitu kogupauk kõigist torudest. Eesti kirjutatud huumori ajaloos on tegu kindlasti olulise teetähisega.
Wremja aeg
Tänapäevaga on nii, et ei taha see huumoritaim praegu mitte sugugi väga õilmitseda. Lühikeseks jäi Pikri reinkarnatsioon aastatuhande vahetuse aegu. Lühikeseks jäi Sirbi huumorilisa Kirp karglemine mõnedki head aastad tagasi.
Eesti Ekspressil, Maalehel, Postimehel, Võrumaa Teatajal (ja vast mõnelgi väljaandel veel) on oma naljanurk, kuhu tänapäeva naljalembid saavad oma annet tänuväärselt suunata. Eks nende nurkade tase on kord helgem, kord hallim, aga üldiselt ikka üsna turvaliselt, oma lugejaskonna keskmist maitset arvestavalt paika loksunud.
Kirjastus Jutulind elustas vahepeal huumoriraamatute sarja traditsiooni, andes välja Jaak Leeri, Veiko Märka ja Mart Juure teoseid, aga siis tuli asi uute heade käsikirjade väljailmumiseni soiku lasta, muidu oleks tulnud samad autorid teisele ringile paluda… Teles rõõmustasid meid kunagi Toomas Kalli ja Gert Kiileri käsikirjadele loodud „Pehmed ja karvased“.
Mida veel kosta? Ah jaa, ikka ja uuesti – Kivirähk, oma följetonide, novellide, stsenaariumite, näidenditega. Ivan Orava, Jumala ja Rehepapiga. Viimase paarikümne aasta parimaid eesti naljaraamatuid on kindlasti Juure ja Kivirähki „Wremja“ I ja II köide.
Hea nali tähendab halbu aegu
Nagu alustasin juttu rahvuslike stereotüüpidega, nii ka lõpetan. Venemaa kohta armastati juba rohkem kui kümme aastat tagasi öelda, et kui seal maal hakkavad anekdoodid liiga heaks minema, siis see olevat ohu märk – ühiskonnas hakkavat asjad seega halvemaks minema.
Võib-olla see oli ka Eestis nii. Jah, kuramus, äkki oligi? Sest näiteks NO teatri Ühtse Eesti Suurkogu projekt viis minu meelest eesti satiiri lausa kvantitatiivselt täiesti uuele tasemele. Nii suurelt polegi Eestis varem nalja tehtud.
