ORNITOLOOGILISELT RASKE SAAK: Aimar Ventsel püüdis kinni Lõuna-Eesti laululinnu. Mari Kalkun räägib oma uuest albumist „Ilmamõtsan“ ning elab samal ajal muudkui vargselt metsatalus edasi.
„Ilmamõtsan“ on Mari Kalkuni uus album. Mari elab metsatalus ja tema enda jutu järgi on see esimene plaat, mille ta ise välja laseb. Samal ajal annab albumi Saksamaal välja aga ka sealne koostööpartner. Plaadi tegemine võttis aega üheksa kuud. „Nagu korralik beebi,“ ütleb Mari. Levisse jõuab album Eestis kohalike levitajate kaudu. Martin Kikas on selle muusikaüllitise heli teinud kohe eriti omapäraseks, ehkki Mari Kalkuni viimaste aastate loomingut ei saa ka just isikupära puudumises süüdistada. Kuna Marit on metsast väga raske kätte saada, pidi KesKus hetke ära kasutama, et uue albumi ilmumise tähistamiseks mõned küsimused esitada.
Sa elad nüüd metsas Võrumaal?
Jah, ma elasin vahepeal Tallinnas ja õppisin Muusikaakadeemias. Siis olin mõnda aega Helsingis. Nüüd kolisin tagasi vanemate tallu.
Lehma ei pea?
Lehma ei pea.
Samakat ei aja?
(Mari naerab ja ütleb kindlalt) Samakat ei aja!
Su albumil on õudselt lahe saund. Kajadega on mõnusalt mängitud. Kitarril ja kandlel on hoopis teine kõla.
See kajade teema on Marin Kikasega koostöös. Tänapäeval saab kodustuudios igasuguseid asju teha. Mu esimesed kaks plaati olid, ütleme, väga põlve otsas tehtud. Iseenesest ma ei tahtnud liiga palju kaugeneda põlve otsas tegemisest. Minu jaoks on tunne tähtsam. Tunne jääb plaadi peale. Liiga muusika ära poleerida – see polegi olnud eesmärk. Ehkki, sisimas olen ma perfektsionist ka. Plaati tehes juhtus jälle täiesti imelisi asju. Näiteks „Linda“ laul. Oled viimast versiooni kuulnud?
Jah, see oli sel lingil, mis mulle saadeti.
Ma tahtsin sinna pasunakoori mängima. Nägin neid lelle matustel. Ja pärast peol. Sellised vanad mehed. Ma leidsin nad üles ja nad tulid stuudiosse ning salvestasime ära. Ja pärast kuulasin, et kurat, üldse elektrioreliga kokku ei lähe. Läksin kodustuudiosse, võtsin harmooniumi ja mängisin elektrioreli partii üle ning kõik klappis ideaalselt!
Oota, harmoonium on mis riistapuu?
See on see, mida sa tallad. Nagu akustiline koduorel. Nad pole nii tuimad nagu elektripillid. Kannel on ka tegelikult mõjutatud hästi palju õhust. Aga siis juhtus veel üks asi. Mõtlesime, et oleks tore, kui Linda ise seal peal laulaks ja ma hakkasin läbi kammima salvestusi, mis mul kodus on. Leidsime ühe salvestuse ja täiesti helistikus. Täpselt! Nii ongi mu tütar plaadi peal.
Mida sina arvad mineviku-kultusest folkmuusikas? Et mida vanem, seda ehedam.
Folk on tõesti oma olemuselt see, kui keegi võtab pilli kätte ja hakkab laulma. Et pole liiga palju üle pingutatud uute tehnoloogiate ja elektroonikaga. Mul on kodus riiul vanaema vinüülidega, sealt leiab ikka väga sürre asju. Seal on absoluutselt kõike, Sven Grünberg, luuletused, Collage, ansambel Laine, ungari rahvamuusika. See on kuidagi teistmoodi. Vist seetõttu, et [tehnilisi] võimalusi oli vähem… Vinüüli saund on teistmoodi. Ka minu plaat on miksitud läbi analoogi, digi poleerib kuidagi ära jah.
Mulle aga meeldib uskuda, et ma loon uut muusikat, see ei ole vana muusika. Vana on ilus ja ma kasutan seda. Vanas on kuidagi mingi hing sees, sinna on kogunenud aastasadade energia.
Kas folkmuusika ei ole natukene nagu katse üles ehitada paralleelset utoopiat? Sellist eluviisi, mida enam ei eksisteeri?
Minu puhul ongi see eesmärk. Selleks ma läksingi tagasi Võrumaale, et elada selles keskkonnas, selles keeleruumis. Võrumaal on külakogukond väga hästi säilinud. Näiteks mehed võtavad talgutega metsa maha. Ühesõnaga, mitmed arhailised võtted on veel elus. No, igaüks teeb hapukapsast, igal mehel on kodus kapsariiv. See pole üldse küsimus, igal mehel on otse loomulikult kapsariiv! Mulle see maailm meeldib, võrreldes digimaailmaga on see väga päris. Mu naabrimees näiteks pole 1990-ndatest saadik Tallinnas käinud. Selles seltskonnas pead sa olema paras juurikas, suhtlema inimestega, et külakogukonnas hakkama saada.
Teine põhjus oli aga loodus. Ma olen kogu aeg unistanud suurte akendega stuudiost. Enamik stuudioid on ju kusagil kinnises ruumis. No ja siis ma ise ehitasin endale sellise stuudio. Vaatad välja, et kuidas loodus muutub ja teed muusikat.
Kujutasid sa omal ajal ette, et sa nii kaugele jõuad? Oled staadionil hümni laulnud, annad välismaal plaate välja, tuuritad Jaapanis?
Muidugi ei kujutanud ma seda ette. Samas, mingisugune järjepidevus on minus kogu aeg olnud. Ma olen kogu aeg laule teinud. Ma teadsin, et ma tahan saada lauljaks. Tegin laule ja tore on, kui nad kellelegi meeldivad. See kõik on aga olnud järjepidev samm-sammult arenemine. Ja ma olen ka tohutult nõudlik enda suhtes. Ega edu ei tulud üleöö, ma olen ju aastaid selles seltskonnas tööd teinud.
Vanasti oli nii, et sa tegid plaate ja promosid neid kontserdil. Kuidas nüüd on? Tiraažid on ju väikesed.
Muusikute puhul on see nii, et arvestus käib ikka plaatide järgi. Vahet pole, kas see on CD-kujul või vinüülis. Sa võid ju anda välja singleid, ent plaat on see, mis kajastab sinu hetkeseisu – seda, kuidas sa maailma tunnetad ja näed. Minu jaoks on plaadiformaat hästi inspireeriv. Mul on peas juba valmis neli järgmist albumit. Plaat on nagu üks tervik, plaat hoiab artisti toonuses. Kui mul ei oleks olnud eesmärki plaati välja anda, siis pooli lugusid poleks võibolla sündinud. Plaaditegemise protsess oli hästi põnev sel korral. Ma pole niimoodi plaati teinud. Pooled lood sündisid lindistamise käigus, osa lindistasin kõik laivis.