LILL KASVAB KEVADELE VASTU: Veebruaris esietendub Eesti Noorsooteatris Mari-Liis Lille lavastus “Tistou, roheliste sõrmedega poiss”, mis põhineb Maurice Druoni samanimelisel lasteraamatul. Dramatiseeringu on loonud Priit Põldma. Uurisime muu seas Mari-Liisilt, miks on just praegu õige aeg see lugu teatrilavale tuua ning miks on osa küsimusi ebamugavamad kui teised. Küsisid Helena Läks ja Sirlen Rekkor.
Jaak Allik on kirjutanud Sirbis, et sinu osalusel loodud lavastused on nagu leksikon meie ühiskonnas eksisteerivatest probleemidest ja muredest. Ka Eesti Noorsooteatris oled varem lavastanud lähisuhtevägivallast kõneleva “Teises toas”, mille autoreiks olete koos Priit Põldmaga. Kuidas valid teemasid, mida teatrilaval käsitleda?
Ma valin teemasid selle järgi, mille pärast mul endal hetkel süda kõige rohkem valutab. Eks neid teemasid ole muidugi rohkem kui need, millest teatrilavastused sünnivad, ja kindlasti ei ole teatrilavastus ainus või vahel isegi mitte parim vorm, kuidas südames olevaid teemasid käsitleda, aga vahel juhtub, et mingi teema hakkab võtma just teatrilavastuse kuju ja siis olen lasknud sellel sündida.
Mis sind Maurice Druoni romaani “Tistou, roheliste sõrmedega poiss” juures köitis? Kust tuli idee see lugu lavale tuua?
See romaan on üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid ja mäletan seda lumma, mida esmakordne lugemine tekitas – olin nii rõõmus, et Tistou esitas sarnaseid küsimusi, mis mul olid oma lühikese elu jooksul tekkinud ja leidsin neile isegi teataval määral vastuseid (Miks kõik haiged ei saa terveks? Miks me paneme inimesi vangi? Miks inimesed sõdivad? jne), et see maailm, kus Tistou toimetas, oli nii kurb ja helge ühekorraga, et raamatu lõpus oli suur saladus, mida mõistatasin päevi ja mingis mõttes mõistatan siiamaani.
Lugesin millalgi seda raamatut ette ka oma lastele ja mõlemad kuulasid huviga. Ning pärast sõja algust Ukrainas olen mõtisklenud (nagu ilmselt paljud lapsevanemad), kuidas rääkida lastega sellest ärevast maailmast, kus me elame nii, et ei lõikaks neid sellest välja, aga ei külvaks ka ärevust juurde. Ja siis meenus mulle uuesti “Tistou”…
Lavastus on mõeldud vaatajale alates 7. eluaastast. Kuivõrd lastele ja täiskasvanutele lavastamine sinu jaoks erinevad?
Ma ei ole kunagi varem lastele lavastanud, nii et ilmselt on õigem teha järeldusi selle kohta pärast esietendust, aga siiani oluliselt ei erine – oluline on aru saada, milleks me seda lugu teeme, millised on konkreetsete tegelaste sisemised tahtmised, mis on stseenis kõige olulisem jne. Vahel küll peatun, et mõelda, kuidas 7-aastane vaataja ühte või teist stseeni mõistab või mida oma elukogemusega sellest üles nopib ja püüan vaadata rohkem oma sisemise lapse silmadega.
Lavastuse nimitegelane esitab ümbritseva maailma toimimise kohta palju küsimusi, näiteks: kui me teame, et sõjas võib kaotada kõik, siis miks me ikkagi sõdime? Millised on need küsimused, mis on sinu enda jaoks praegu kõige rohkem esil?
Eks tänases päevas see küsimus ju ongi – kui me teame, et sõjas võib kaotada kõik, siis miks me ikkagi sõdime? Miks inimesed 21. sajandil endiselt arvavad, et teise inimese pihta tulistamine on sobiv vahend oma eesmärkide saavutamiseks? Sealt edasi küsimus ka meile, kes me sõdu ei algata – selge see, et praegu on geopoliitiline seis selline, et meil ei ole muud varianti, kui suurendada oma kaitsekulutusi ja hankida rohkem relvi ning laskemoona, aga kas kunagi tuleb veel päev, mil me arutame selle üle, et tegelikult on sõja pidamine ebahumaanne ja võib-olla ei peaks oleme meie siht selles suunas, et kaitsekulutusi igavesti võimalikult palju kasvatada, vaid ikkagi selles suunas, et me saaksime elada maailmas, kus inimestel on võimalikult vähe relvi? Idealistlik, ma tean. Aga ilma ideaalideta ka ei saa.
Lastele meeldib väga miks-küsimus, selle kaudu üritavad nad maailmast aru saada. Kohati tundub, et “miks?” vihastab täiskasvanuid, sest see seab kehtivad süsteemid ja mängureeglid kahtluse alla. Miks on “miks?” nii keeruline (võiks isegi öelda, et laetud) küsimus?
Miks-küsimus on täiskasvanutele keeruline seetõttu, et neil ei ole ammendavaid vastuseid. Ja teadmatus on hirmutav tunne. Need on sageli küsimused, mille paljud täiskasvanud on enda jaoks kenasti kuhugi teadvuse tagumistesse soppidesse “ära pakkinud”, et nendega igapäevaselt mitte tegeleda. Et saaks rahulikult elada oma igapäevaelu. Meie lavastuses on üks selline tegelane näiteks Tistou isa, kes ajab oma igapäevast äri ning tagab sellega oma perele ja linnale hea elu, aga ei küsi liiga palju miks-küsimusi, sest need on tihtipeale küsimused, mis äratavad südametunnistuspiinu. Mis valdkonnaga isa tegeleb ja millise hinnaga nende hea elu tuleb – selle ma jätaks juba teatrivaatajatele üllatuseks.
Tistou avastab oma ande tänu Valgevuntsile. Paljud kunstivaldkonnas tegutsevad inimesed viitavad oma noorusele tagasi vaadates kellelegi, kes on nende annet märganud ja seda toetanud. Kes oli sinu suurim tugi loometeed alustades? Milline on hea “meister”?
Ma olen väga tänulik kõikidele oma õpetajatele, kellega ma olen oma pikal kooliteel kokku puutunud. Aga kui rääkida eraldi minu teest teatri juurde, siis selles on olnud oluline roll minu kirjandusõpetajal Tiina Veismannil, kelle julgustamisel me juba põhikoolis tegime trammis luulekava Juhan Viidingu luulest ja lavastasime kooli raamatukogus Tšehhovit. Ja edasi gümnaasiumi ajal kindlasti Maria Petersonil ja Lembit Petersonil, kes näitasid, kuidas kunst võib sündida mitte ainult läbi valu, vaid ka läbi armastuse. Hea meister on see, kes julgustab sind minema kohtadesse, kus sa ei ole varem käinud, aga hoolitseb ka selle eest, et sa sealt tervena tagasi jõuad. Minu elus on olnud palju häid meistreid.
