VABA LAVA SAKSA KALLAKUGA KELDRIS: Juku-Kalle Raid kaevas IRL-i üldkogul lillepotist välja erakonna esimehe (viimaseid päevi!) Margus Tsahkna ning tiris ta saksa stiiliga šnitslipuhvetisse. Vestlus toimus neil hetkedel, mil üldkogu lükkas tagasi Tsahkna tehtud uuenemisettepanekud ja valis stagnatsiooni. Aga meie keldrijutus nuttu ja hala ei järgnenud – ise teavad, kuidas endale lastekühvlitega haud kaevata.
Tegevuskohaks on saksa stiilis keldripuhvet kesklinnas. Arusaadav. Mäletan, kuidas siia on IRL-i „tagatoa“ vennikesed korduvalt kogunenud, eks ikka sakstekambrisse, kus on arutatud olulisi asju, mis parasjagu tulise rauana taguotsa põletavad. Tõnis Paltsu olen siin palju näinud. Sesterit ka. Ning eks Margus Tsahknatki. Nüüdne meeleolu on teistsugune: IRL-i logisevad rattad keeldusid erakonnas midagi muutmast, Margus vilistati välja ning käes on aeg hakata sõlmima kihlvedusid, millise tõenäosusega IRL järgmine kord parlamendi ukse taha jääb. Margus on siiski heatujuline, viskab nalja ja narrib partei kinnijooksnud tiiba.
Margus Tsahkna (M.T): (Haarab härjal sarvist) Mart Laar on tegelikult süüdi selles, et ma Isamaaliidu poliitikasse üldse tulin.
Juku-Kalle Raid: (J-K.R): (Ivo Linna tuntud laulu parafraseerides) Aasta oli siis? La-la-la-laa…
M.T: (Mõtleb) Oota, 2000. Ma olen, eks ole, 1977 sündinud, Tartus. (Muigab) Muuseas, vähesed teavad, et tegelikult tegin ma enne poliitikat igasuguseid muid asju ka, et inkubaatorist välja ei vupsanud. Ent jah, kutsuti tegema Res Publica erakonda, aastal 2000. Ja ma absoluutselt ei uskunud, et sattun poliitikasse nii kauaks.
J-K.R: Valimas ikka käisid?
M.T: Jaa, ma valisin Isamaaliitu. Kuna Laar oli peaminister, siis oli vaja reageerida Laarile, sest mu suguvõsas on ajalugu nii läinud, et pooled tapeti maha, pooled olid metsas ja ülejäänud saadeti Siberisse… Nii et see Isamaa filosoofia oli väga sobiv mulle. Aga samal ajal, kui ise Res Publicat asutasin, läksid selle seltskonnaga kuidagi suusad risti ja ma astusin lihtsalt jonni pärast tookord Isamaaliidu liikmeks – hetkel, mil kõik Isamaad ning Laari kottisid.
J-K.R: Mida sa siis Res Publica vendadele ütlesid?
M.T: (Kehitab õlgu) Ütlesin, et ma ei saa nende reaktsioonilisest maailmavaatest aru, minul on olemas partei, mis iseenesest minu maailmavaadet esindab. Ma lihtsalt astusin Isamaa liikmeks, et toetada nende maailmavaadet. Mul endal oli see paigas. Ma ei olnud 16-aastane noorpoliitik. Ja siis Laariga meil kuidagi sattus nii, et meist sai võitluspaar, kuna ma olin peasekretär ja tema oli erakonna esimees. Kuni ta poliitikast tervislikel põhjustel lahkus.
J-K.R: Lähme sinna poliitika-eelsesse aega. Sa oled Lõuna-Eesti taustaga, räägi natuke, mis see taust on?
M.T: Taust on selline, et olen sündinud Tartus, aga elasin Tartust väljas, sellises toredas kohas nagu Märja. (Mõtleb) Mida ükski Eesti elanik vist ei tea. Tänapäeval on seal selline asi nagu Lotte küla. Seal oli selline asutus nagu Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi erikonstrueerimisbüroo, mille insener mu isa oli. Nemad siis tegelesid nõukogude põllumajanduse mehhaniseerimisega.
Lasteaias ma ei käinud, mind kasvatas eestiaegse rangusega minu vanaema. Siis, kui vanaema tervis läks kehvemaks, pandi mind lasteaeda ja ma mäletan õudusega iga päeva sellest kahest nädalast, mis ma seal kudesin. Põgenesin kaks korda ära, esimene kord pidasin kõik punased sapikad kinni, kuna meil oli endal see sel ajal ja ma sain nagu aru, misasi see on…
J-K.R: Tundus turvaline ilmselt.
M.T: (Jätkab) …tuli aga välja, et üheski neist ei olnud sees minu isa ega ema. Ja teinekord sai kuri kokatädi mind kätte. Siis vanaema tuli ja päästis mu ära ning nii lühikeseks mu lasteaia karjäär jäigi. See vabaduse asi on olnud hinges. (Naerab) Vanaema oli sõna otseses mõttes polkovniku lesk, kuna vanaisa oli Tondi kasarmus sel ajal kadett, kui oli 1924. aastal see tiblade riigipöördekatse.
J-K.R: Vaheküsimus, mis ta siis tegi, kui Päts riigipöörde sooritas?
M.T: (Laiutab käsi) Ta oli Eesti sõjaväelane. Mis need sõjaväelased ikka tegid, kes olid sõjaväes. Ega nad poliitikat ju ei ajanud. Ma ei oska öelda, mida ta tundis ja arvas. Aga kui venelased sisse tulid, siis – vanaema rääkis – Eesti ohvitserid nutsid, pisarad voolasid, sest ühtegi pauku ei tohtinud teha. Minule jäi arusaamatuks, et miks siis pauku ei tehtud. Vanaisa mõistis nõukogude võim surma, kuna enamik tema meestest läks üle Saksa poolele. Aga siis leiti, et mingi tema esivanem oli olnud Narva Kreenholmis mingi töölisnõukogu liige ja üks väheseid, kes oskas kirjutada. Kuidagi klatiti ära, et on proletaarne tagapõhi ja jäeti ellu. Aga eestlastega koos ei lubatud tal enam sõdida ja ta pandi päris venelastega kokku. Ise oli pärast rääkinud, et seal oli kindlam. Seal ei olnud pealekaebamist.
Ja teine pool, minu vanaisa, oli metsavend. Sealt tuli teistmoodi perelugu. Minu tädimees on senini elus – Valter Pajumets, keda kutsutakse Rõuge krahviks.
J-K.R: Ühesõnaga, paljudele tuttav Eesti lugu, vastaspoolte lugu.
M.T: No emapoolne vanaisa oli lõpuni Eesti ohvitser. (Muigab) Talle pakuti Tartu Lihakombinaadi direktori kohta pärast sõda, aga ta keeldus, öeldes, et on sõjaväelane. Siis hakati teda kottima sellepärast, et ta parteisse ei astunud. Ta vastas, et sõjaväelased ei astu parteisse. Oli selline oma asja ajaja.
J-K.R: Sa ju õppisid muusikat, peaksid olema trompetist, mitte Kiisleriga maid jagama.
Ma käisin Tartu 7. keskkoolis süvamuusika klassis. Sain süvamuusika hariduse ja loogiline oleks olnud kas minna konservatooriumisse edasi õppima trompetimängu või klassikalist laulu. Aga ma otsustasin, et ei lähe. Sest arvasin, et ei ole nii andekas. Põdesin, et trompetimängijana oleksin lõpetanud Vanemuise lavaaugus igal õhtul ja siis ühtlasi pulmades ning matustel raha teeninud.
J-K.R: Nii et sa võiksid vabalt ühes nendest kümnetest teles olevatest imelikest laulusaadetest osaleda?
M.T: (Imestunult, et küsija nii loll on ja midagi ei tea) Ma ju osalesin ühes kogemata! Nimeks oli „Laulud tähtedega“. See oli kaks ja pool kuud kestev värk, ehkki ma esialgu mõtlesin, et käin korra ära… Siis oli majanduskriis ja me pidime Laariga samal ajal tegelema tohutu suurte kärbetega ning mul ei olnud eriti aega lõõritamist ette valmistada. Aga see andis ikkagi uskumatu kogemuse.
(Meenutab) Tulemuseks oli see, et ma sain Kroonika esikaanele, kus kirjutati, et olen oma vana naise maha jätnud ja võtnud uue ning noore. Kuigi minu naine on väga kena, noor ja tark. Selliste asjadega kaasneb alati mingi kõmu, nii et ma ei soovita väga kellelegi.
J-K.R: Sa elasid 13. eluaastast alates üksinda?
M.T: Jah, mu vanemad kolisid vanatädi tallu, kuna ta suri ära, ja me saime maad tagasi – nii et mu ema otsustas hakata talu pidama. Meile anti tagasi kaks lehma, see oli lühike aeg 1991–92, kui anti päriselt ka mingisuguseid varasid tagasi – aeg, mil kolhoosid laiali tassiti. Hahahaa! Ja mulle tundus, et need olid need samad lehmad, kes 1944 ära võeti. Kogu küla käis vaatamas, kuidas mu ema, kes ei olnud kunagi loomi pidanud, hakkas lehmi lüpsma. See oli kõva pähkel. Peale paari nädalat saadi ka piim välja. Aga mina hakkasin siis üksi 13-aastaselt Märjal elama. Meil oli vanematega diil, mis seisnes selles, et hinded pidid olema korras ning nädalavahetustel pidin maal tööd tegema, et teenida söök lauale.
(Jääb mõneks ajaks vait) Õnneks mu vanemad siiani ei tea, mis elu ma elasin… Nojah, mul olid hinded korras. Aga see muu osa oli suur vabadus. Tagantjärele mõtlen, et oma lastel ma küll ei lubaks sellist elu elada!
(Mõtleb veel) Vanaema eestiaegne kasvatus ei lubanud mul päris pätiks kätte ära minna. Tegin igasuguseid hullusi, mida kõik teisedki. Mäletan mingeid naha- ja jalatsikombinaadi pidusid ning muid selliseid asju. Point oli selles, et kõigepealt valmistuti peoks ja siis kuskil nurga taga hakkasid kambad üksteist peksma lihtsalt. See oli peo mõte.
Aga noh, mul oli juba 5. klassis kinnisidee, et lähen juurat õppima, mis ei olnud siis üldse populaarne ala. Ma kuidagi (rõhutab) OTSUSTASIN, et ma ei saa seda OTSUST muuta.
J-K.R: (Murelikult) Loodetavasti oled hiljem ikka õppinud oma otsuseid muutma?
M.T: (Veidi ebalevalt) Tjah, siis oligi see, et ma läksin hoopis usuteaduskonda ja… noh, ma olen selle üle üliõnnelik.
J-K.R: (Nõudlikult) No miks sa siis ei läinud juurat õppima?
M.T: Proosalistel põhjustel. Olin jumala kindel, et saan sisse. Aga tegin ajaloo ja kirjandi täie rauaga ning siis inglise keele testis sain kümnest võimalikust kolm punkti.
(Traagilisust markeerides) Minu elu lõppes sel hetkel ära. Ja siis ma tõmbusin avalikust elust ja oma sõpradest eemale, mõtlesin, et olen täielik idioot. Me kasvatasime sajal hektaril õlleotra, meil olid sead ja lehmad ja pullid ja kanu keegi ei lugenud… Hiljem tuli välja, et kõik meie klassist said 3 punkti 10-st. Lihtsalt meie õpetaja pühendas kogu aja inglise kirjandusele ja kõigele kaunile. Aga kui sa näed elus esimest korda testi, mis on puhas grammatika, siis sa ei saa aru, kuidas seda tehakse.
J-K.R: Siis astusid usuteaduskonda, miks sinna?
M.T: Ma liitusin sellise organisatsiooniga nagu korporatsioon Sakala. Seal sain tuttavaks usuteaduste professori Tarmo Kulmariga ning sattusin kokku ka Linnart Mälli ja muu sellise seltskonnaga. Ning otsustasin, et lähen ja õpin usuteadust, mis on palju laiem humanitaarne haridus.
(Kaalutlevalt) Takkajärgi olen üliõnnelik, et mul see esimene laks ära käis. Ennasttäis maailmavalitsejast kotkas sai sellise paugu, et lendas korralikult nokkapidi mutta. Ma soovitan kõigil kohe alguses sihuke põmakas ära saada.
J-K.R: Mäll harrastas ka selliseid korteri- ning kõrtsiseminare, mida kõik ta sõbrad, nostalgiline igatsev nutuvõru suu ümber, meenutavad kui oma elu hailaite.
M.T: Need olid jah Mälli korteris, Kulmari korteris, need öised seminarid, arutati muudkui, nii et suud vahus. Mäletan, kuidas dotsent Käärik – pärast mõnda õlut või veini – pani vinüülplaadilt peale erinevad Wagneri variandid ja suutis kuulmise järgi, pimetestis öelda, millist ettekannet dirigeerib juut ja millist mitte. Sada protsenti oli tabamus! (Naerab rõõmsalt)
Kulmariga koos käisime ka Mehhikos ning tegime kuuajase seljakotireisi mööda inkade ja maiade radu.
J-K.R: (Norivalt) Sinu esimene kultuurišokk oli siis see, et sa ei saanud juurasse sisse.
M.T: (Vaidleb resoluutselt) Ei, see oli egolaks!
J-K.R: Aga mis oli sinu kultuurišokk? Mina mäletan, et 16-aastaselt nägin Piiteris turul kahe kapi poolt turvatud vanaeite, kes müüs mustasõstramoosi, purgi kaupa konisid – väiksemate konidega purk oli odavam ja suurematega kallim – ning TT-püstoleid. Ja siis selgus, et revolvrimüüjast mutti turvavad jõhkardinäoga seina mõõtu tüübid olid tegelikult teoloogid.
M.T: Me sattusime poistekooriga Berliini müüri langemise esimesele suurele tähistamisele, 1990. Seal oli väidetavalt miljon inimest koos. Meid lasti välja ja pidime kell 5 hommikul olema bussis, et sõita edasi järgmisse linna. See oli kummaline, kuidas vanasti lapsi usaldati… Lapsed olid lihtsalt omapäi. Ja me olimegi kell 5 bussis. Mäletan, kuidas me seal lava ees möllasime, seal oli Ivo Linna ja pressilava ning me hüüdsime, et Eesti tahab ka vabaks saada; meid näidati veel pärast kuskil BBC treileris.
Tulime siis pargi äärt pidi bussi poole ja meist möödus mingisugune noortepunt, nad karjusid ja näitasid meile fuck off’i märki. Kuna me ei teadnud nõukogude noortena, mis see tähendab, näitasime rõõmsalt vastu. Siis tuli mingi ropp sõim, nad tahtsid meile kallale tulla ja üks vend võttis raketipüstoli ja lasi minu suunas. See läks päris lähedalt üle pea. Panime täiega jooksu. Selline semantiline eksitus.
J-K.R: Kuidas sa ise hindad, millal sa tajusid, et hakkad täiskasvanuks saama?
M.T: Ma omast arust sain täiskasvanuks tükk aega enne seda, kui lõpetasin keskkooli. Kuna minu vanemad mind niimoodi usaldasid ja ma ise oma elu korraldasin. Arvasin, et olengi päriselt täiskasvanud. Aga ma ei tea, kas ma senimaani täpselt aru saan, mida see tähendab.
J-K.R: (Kahtlustavalt) Su naine äkki teab?
M.T: (Mõtleb) Ma arvan, et teab. (Mõtleb veel, siis teatab kindla peale) Muidugi teab. Tegelikult, kui mõelda, et kuna ma esimest korda tundsin, et olen täieõiguslik ühiskonna liige, siis… kui mul sündis esimene laps. Ma mäletan seda päeva väga hästi. Mul oli nii uhke tunne, et ma olen nüüd tegelikult midagi ära teinud. Ma nüüd väga selgelt vastutan.
J-K.R: Mida sa lugesid – lapsena ja mida nüüd?
M.T: Esimene raamat, mida mäletan, oli Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. Kõik köited, vanaemaga koos vaatasime ja ta luges mulle ette. Meil koolis hullult vedas, et kuskil 1987 või 88 tuli ajalooõpetajaks Silver Mägi.Ta oli noor mees, otse ülikoolist – kahjuks nüüd juba aastaid surnud. Ta viskas õpikud prügikasti ja hakkas meile õpetama päris ajalugu ning kujunes välja hulk poisse, kes tegelesidki uusajalooga. Mäletan, et hakkasime 1991. aastast saadik tähistama Tartu rahu aastapäeva. Panime poistega lipsud ette ning läksime kohvikusse ja jõime kohvi.
Taasiseseisvumine ei läinud ju poisikestest lihtsalt mööda, ma ahmisin kõike sisse, andsime igale poole allkirju. Märjal oli pisike pood, kus sai igasuguste asjade vastu allkirju anda. Venelased olid out. Üks kutt kolis sinna, kelle vanemad rääkisid vene keelt. Võtsime ta ette ja siis ta teatas, et ta pole mitte venelane, vaid valgevenelane. Meie siis, et yes!, sa oled meie mees.
Keskkoolis lugesin läbi kõik Mati Undi asjad. See väga meeldis. Illegaardis korraldasime luuleõhtuid.
J-K.R: (Norivalt) Illegaard oli hiljem, see tehti alles umbes 1991 lahti.
M.T: Oligi, ma lõpetasin ju 1995 keskkooli. Vabadus oli kogu aeg tasuta, aga samas tegime sõpradega suvel heina ja laulsime kõva häälega nõukogudeaegseid laule. Naabrid ütlesid, et issand jumal, lõpuks on head ajad tagasi…
J-K.R: Võib öelda, et viimast kuud on sul juhatada oma tööbüroo, mille nimi on IRL. Et reitingut pole ollagi, aga partei on suutnud kõikidele seotud tüüpidele väga šefid töökohad muretseda.
M.T: (Märgatava irooniaga) Selles suhtes küll, ma olen suutnud olla hea esimees, kõik on saanud, mida on tahtnud, kõik töökohad on kätte võidetud.
J-K.R: Kuule, kui sa vanasti Linnart Mälli juures käisid, kas tema sulle juhtumisi ei soovitanud, et ära jumala eest hakka täpseid plaane tegema, kuna inimene mõtleb, aga jumal naerab.
M.T: Kuskilt sealt ongi pärit tunnetus, et hea, kui asjad on struktuurivälised, aga samal ajal olgu mingid asjad paigas. Vabadus ja vastutus ei ole üksteist välistavad.
Inimesed tulevad poliitikat tegema, et saada mingisugune ametikoht. Ja reeglina nad seda ametikohta ei saa. Sest tegelikult nad ei tea, miks nad tulid, vaid lukustavad end mingisuguse eesmärgi nimel. Nad sulgevad kõik muud uksed ja panevad endale silmaklapid pähe ning kukuvadki kas siis mingi kindla karjääri või koha pärast rahmeldama.
J-K.R: (Kordab kiuslikult teemat) IRL on olnud ilmselt kõige edukam tööbüroo Eesti Vabariigis.
M.T: Selles mõttes küll.
J-K.R: Aga see ei olnud ju IRL-i mõte?
M.T: (Nukralt) See ei olnud see mõte. Me oleme olnud väga paljudele inimestele lihtsalt mingi koht, kust saab tööd. Ja paljud, kes on läinud, on ka tööd saanud. Aga selle eesmärk ei ole olnud tööbürooks olla.
J-K.R: Aga mis on valesti tehtud, et see nii on kujunenud?
M.T: Ma proovisin käivitada protsessi, et see tööbüroo-filosoofia ära lõhkuda. Lõhkuda ära see raam või kontrollimehhanism, mis töötabki just nimelt töökohtade motivatsiooni nimel. See on toiduahel ja ma mõtlesin, et lõhun selle ära, kui mulle vähegi selleks võimalust antakse.
Ma ise astusin Isamaaliitu ilma igasuguse ambitsioonita saada mingisugust töökohta. Ent IRL-i probleem on täna vastupidine. Me oleme tarbinud olemasolevat ressurssi pidevalt ümber jagades. See aga kulub ja väheneb.
J-K.R: Just nimelt, mitte ei tekita uut väärtust.
M.T: Teine asi on see, et ei aita mingi doping, et leida mõni uus Eerik-Niiles Kross või keegi selline, kes tõmbab korra noka üles.
J-K.R: (Elavnedes) Ahjaa. Niiles. Kas sa oled Eerik Niilese peale isiklikult solvunud, et ta läbi sahvri ära põgenes?
M.T: See oli reetmine ja mulle on seniajani segased asjaolud, mis need põhjused olid. Ma kardan, et need põhjused olid pigem materiaalsed. Eerik-Niiles ongi pohhuist mõnes mõttes ja väga ratsionaalne pohhuist. Nagu Artur Talvik, kes on konservatiivne anarhist – tundub, et need asjad ei käi kokku. Aga kui sa tema käitumist vaatad, siis on tal kõik see olemas.
Raamidest väljas mõtlemine on oluline. Lõhkuda ära mugavustsoon – kõigil, endal ka. Mina usun seda, et vaba vaim tähendab, kui me võime asjade üle vaielda, kakelda, mingite ideoloogiliste teemade pärst teineteise kulmu rulli lüüa. Lööme pigem kulmu rulli, kui muutume mõttetuks tööbürooks ja sureme parteina ära.
Mina nägin viga 2010. aastal, peale seda suurkogu, siis läks mehaaniliseks.
J-K.R: Kas sa oled mõelnud selle peale, et see asi, mida sina tahad lammutada, ei lagune. Kas on selline irooniline võimalus olemas, et te lähete uuesti Vabaerakonnaga kokku, mis teatavasti algas pärast minu sõbra Herkeli isiklikku prismat, mida ei kuulatud. Herkelil oli väga õigus.
M.T: Ma olen seda öelnud ka varem, et Herkel ei sobitunud n-ö lojaalsuspüramiidi. Ma soovitan võtta korraks uuesti Isamaa 2.0 kõne ette, see on kättesaadav internetis ja lugeda see mõttega läbi. Raul Rebane süüdistas põhjusega, et Eestis ei julge enam keegi unistada. Vaid ongi niimoodi, et mina luban sulle pensionitõusu või tasuta ühistransporti, ent keegi ei räägi ühiskonna kogukliimast. Ei meeldi. Mina tahan küll rääkida.
J-K.R: Kuule, Margus, kas sa oleksid parema meelega president või kirjanik?
M.T: (Arusaamatuses) Mis? Kuidas selline valik?
J-K.R: Mina küsisin, sina laveeri nüüd.
M.T: (Vaikselt) Ma arvan, et president on väga üksik olla. Ja tegelikult ei ole suurt vahet, kas oled hea kirjanik või hea president. Sa pead kirjutama ühiskonnale lugu. Ega presidendil ju mitte mingisugust võimu pole. Kui ta on kehv kirjanik, kes ei suuda ühiskonnale lugu rääkida, siis on ta ka kehv president. (Rõõmsalt) Aga ma olen liiga noor, et olla hea kirjanik või president.