Toimetuse koosolek. Kevadine. Kohale oli tulnud neli toimetajat ja koer, et arutada, mis teemal võiks kribada juhtkirja. „Juhtkiri on väga tähtis, sest see avab lehe teemad ja köidab lugeja huvi edasi lehitseda,“ ütles toimetaja Kairi, võttis lonksu kohvi ja seadis end mugavamalt istuma, nii et tooli seljatugi raksus. Kairi mõte liikus selle peale, et peaks trenni minema.
Toimetaja Marek mõtles, et Kairi peaks ilmselt trenni minema. Aga suu rääkis hoopis teist juttu: „Kirjutame Haapsalust!“
Toimetuse tegutsemisnivoo langes märgatavalt. Kõigil oli totaalselt kopp ees Marekist ja tema Haapsalu kiitmisest. Nimelt oli Marekil õnnestunud kunagi pisut kaasa aidata, et selles mõttetus väikelinnas hakati korraldama õudusfilmide festivali. Nüüd ei olnud enam tema maailmapilt endine ja ta nägi kogu maailma läbi mingi veidra roosa, ent läbipaistva Haapsalu-püramiidi.
„Kirik on end segi kamminud: nad tahavad HÕFF-i ära keelata! Rakveres ei tohi korraldada pedefilmide festivali, Haapsalus ei tohi korraldada õudusfilmide festivali. Mis riik see on, kus kirikuvanamehed käivad ringi, ristid kaelas ja käsutavad kõiki!“ Oli ilmne, et Marekil oli kõik peas segi nagu puder ja kapsad – ajakirjanduslik faktitäpsus oli lõplikult lahkunud. „Kirik tuleks kinni panna!“ oli Mareki lõplik verdikt.
„Kirikud on juba kinni,“ teadis Kairi rääkida. „Iga kord, kui mõnest kirikust mööda minna, on see kinni. Pühapäeviti nad loevad oma lambukesi üle, aga muul ajal on nad kogu aeg kinni. Huvitav, mida nad seal kinniste uste taga teevad?“
„Kuku klubi on kogu aeg lahti, aga Jaani kirik on kogu aeg kinni. Tehke inimeste prioriteetidest omad järeldused,“ kostis teisest toast peatoimetaja Juku-Kalle hääl, kes oli läinud külmkapi kallale. „Pealegi on see Jaani kiriku torn ebaloomulikult väike nagu lapse noku. Vabaduse rist ja Jaani kiriku torn – kaks koledust vahivad üle platsi teineteist.“
Toimetaja Tiina, kes on teadupärast suur filmifänn, üritas näha midagi positiivset: „Millest selline pahandus – kirik ja kino peaksid ju suured sõbrad olema! Väga paljud õudusfilmid on tehtud usuteemadel, pealegi on see Kristuse ristilöömise lugu ikka üsna jube. Ah jaa – kirik andis hiljuti filmikunsti olulise panuse: paar aastat tagasi sai „Spotlight“ hunniku Oscareid. Film räägib sellest, kuidas kirikumehed Ameerikas kooripoisse pilastasid ning ajakirjanikud selle välja nuhkisid.“ Tiina jäi vait, sest sai ka ise aru, et selles midagi positiivset näha on keeruline.
Vestlusesse sekkus uuesti Juku-Kalle, kes oli külmkapi juures käinud ja asetas toimetuselaua peale pooliku purgitäie õunamahla: „Need pervod on eriti edevad vanakesed. Viimasel vabariigi aastapäeval ei saanud telekat lahtigi teha, ilma et mõni mustas rüüs sell, rist kaelas, püüne peale ei roniks ja mingit putru suust välja ajama ei hakkaks. Kes nad sinna palus – meie põhiseadus ei räägi riigikirikust teadupärast sõnagi. Mingi marginaalne vähemus on igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke. Ahju!“
Asetasin laua all pea elegantselt käppadele. Mind väga kirikutesse ei tõmmanud, sest sealne tolmune lebra ajab mind aevastama. Pealegi on pühakojad mulle suletud. Kui Tallinnas on hulk kohvikuid, kuhu koerad on teretulnud, siis kirikud on neljajalgsetele jumalaolenditele kinni.
„Kinni jäänud,“ puhkis Juku-Kalle ja üritas mahlapurgilt kaant pealt keerata. Võitlus mehe ja purgi vahel päädis sellega, et volksatuse saatel eemaldus anumalt kaas ja koos sellega väikene osa sisust, mis maandus Juku-Kalle rinnaesisel, aga ka vuntsipiirkonnas. Ta tõmbas keelega läbi vuntsi, mekutas pisut ja andis hääleka eksperthinnangu: „Vein, raisk!“
Toimetus maitses ja nentis: ime on sündinud! Purgis olev õunamahl oli mingi ime läbi veiniks muutunud!
Ilmutuse maandumine toimetuselauale oli toimunud dramaatilisel hetkel: kõigil hakkas pisut häbi, et kiriku siunamine oli ilmselt üle piiri läinud. Mida sa seal enam siunad, kui tõestus kõigevägevama olemasolust käis klaasi sees mööda toimetust ringi. Mekkis küll üsna kibedalt, aga siiski!
Tiina võttis lonksu ja tal tuli meelde veel üks hiljuti toimunud ime. Nimelt oli ta mees tulnud eelmisel päeval koju ja tema higisesse pihku oli surutud kimbuke juba pisut närtsinud sinililli. Sellist asja polnud vähemalt aasta otsa juhtunud! Romantika ootab!
Ka Kairi mekkis jumalaimet ja taipas, et tema kodusaare inimeste palveid oli kuulda võetud ja kaugelt Türgimaalt oli hiljuti kohale jõudnud kolleegi-nimeline parvlaev, mis nägi kevadiselt oranž välja. „Peaks päevitama minema,“ mõtles Kairi.
„Lähen panen kirikusse küünla,“ ütles Marek ja asutas end minekule. Ta kobas taskuid, kus tal tavaliselt oli tikutoos ja suitsupakk, kuid hiljuti oli juhtunud ime ning ta oli suitsetamise pärast mitukümmend aastat kestnud edukat karjääri maha jätnud.
Juku-Kalle lükkas läptopi laua alla ja teatas, et peab kasemahla jooksutama minema.
Nii ma siis nüüd toksin selle koosoleku protokolli oma kohmakate käppadega arvutisse. Mõni ime, et sellest paras käkk tuleb – ma käisin eile pediküüris ja maniküüris!
KesKus’i kultuurikoer Saba
