NOORE KUNSTI RASKUSED VENEMAAL: Tartu Kunstimuuseumi vastavatud näituse „Ebamugavad küsimused. Kaasaegne kunst Venemaalt“ kuraator Julia Polujanenkova lühike vestlus Anna Andržievskajaga toob esile noorte kunstnike olukorra Venemaal. Eesti kunstnikuhakatised ei tahaks midagi sellist uneski näha.
Anna, sa oled 28 aastat vana, sind võib ju kindlasti pidada nooreks kunstnikuks. Ometi ei ole Venemaal noorte kunstnike elu niivõrd vaba loominguline õitsemine, kui võib-olla meil siin Eestis. Mis raskusi see positsioon sulle tekitab?
Põhiprobleem, mille ees seisan mina ja kõik teised noored kunstnikud Venemaal, on võimatus leida rahastust või oma tööd kunstiga ühendada. Sellepärast on palju kunstnikke viletsas olukorras, vaatamata sellele, et nad on üpris kaua tegutsenud ja nende nimed on juba tuntud.
Veel üks asi on see, et vene ühiskond on jäänud päris patriarhaalseks, mind ei võeta tihti tõsiselt selle pärast, et ma näen kena välja, mul on ilus nägu. Ma pean kogu aeg tõestama oma kompetentsust. Naiskunstnikel on palju keerulisem kui meeskunstnikel.
Kuidas on lood tsensuuriga? Meile siit võib paista, et Venemaal on teemade või teoste tsenseerimine palju aktuaalsem teema, eriti just ootamatu loomuga tänapäevase kunsti puhul. Või pigem puutud kokku enesetsensuuriga?
Tsensuuri on mingil määral vähemaks jäänud, sest isegi veel paar aastat tagasi oli poliitilise kunstiga tegutsemine halb komme. Situatsioon muutus pöördeliselt pärast Pussy Rioti aktsiooni Kristuse Lunastaja kirikus. Enesetsensuur puudutab pigem mu igapäevast elu, kunst aga annab rohkem vabadust.
Ma ei arva, et kunstnikud püüavad radikaalselt oma arvamust väljendada selleks, et kusagil eksponeeritud olla. Praegu käib pigem võitlus meediaruumi eest, sest täna võib kasvõi üks Facebooki postitus saada rohkem tagasisidet kui klassikaline näitus.
Sa tegid Tartmusi näituse avamiseks tordi pealkirjaga „Tõkestatud liikumine“, mis näeb välja nagu kõigile tuttav viiekordne hruštšovka, mida külastajad võisid avamisel süüa ja sellega võtta osa sinu performance’ist. Avamisest on varsti möödas kuu aega ja selle tordi jäänused on siiani näitusesaalis eksponeeritud. Miks see arhitektuuri teema sulle oluline on, mis sõnumit see tort kannab?
Alguses ma tahtsin lihtsalt teha psühholoogiliselt tugevat tööd, sest nii mitu põlvkonda vene elanikke on üles kasvanud hruštšovkades ja see on mõjutanud seda, millised inimesed neist on kasvanud. Eestis on vist rohkem kombeks elada taludes ja eramajades, Venemaal aga elavad inimesed mitmekorruselistes majades, väga väikestes korterites. Seepärast puudub inimesel tihti isiklik ruum, tal ei ole võimalust üksi jääda, mõelda mingist asjast täielikus vaikuses.
See isikliku ruumi puudus ei puuduta tegelikult ainult hruštšovkasid. Palju teravamalt tuleb see üksinda olemise võimatus välja näiteks platskaardivagunis, kus inimestel tuleb sõita mitu nädalat ühest Venemaa otsast teise sellepärast, et nad ei saa endale lubada lennupiletit.
Aga nüüd on sellel hruštšovkal veel üks tähendus juures. Just siis, kui ma tulin pärast Tartus näituse avamist Venemaale tagasi, oli uudistes suur teema üks seaduseelnõu, mille järgi tahetakse lammutada kõik hruštšovkad Moskvas. Kuhu need inimesed siis elama lähevad, ei tea keegi.
Teisest küljest, isegi need õnnetud hruštšovkad on inimeste jaoks ju kodud, ainsad kohad, kus nad tunnevad ennast ohutult. See on väga hirmutav, kui võid kaotada isegi selle vähese, mis sul olemas on – mis praegu selle Moskva seaduseelnõuga võib väga paljudega juhtuda.
Noorte kunstnike hääl Venemaal
Kuidas jõudis kaasaegne vene kunst Tartusse näitusele? Kuraator Julia Polujanenkova selgitab tagamaid.
Tartu Kunstimuuseumis on juba mitmendat aastat tavaks korraldada naabermaade kunsti ja kunstnikke hõlmavaid näitusi, näiteks Pilvi Takala isikunäitus „Kampsunid ja kostabid“ 2014. aastal, Poola kunsti näitus „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ 2015. aastal, Gruusia kunsti näitus „Parandamise esteetika“ 2016. aastal. Selleks aastaks valisime kaasaegse Vene kunsti.
*
Käisin 2016. aasta maikuus Moskvas sealset kunstielu uurimas, Peterburis ja Permis käin igal aastal mitu korda ning hoian interneti kaudu sealsetel teemadel kätt pulsil. Enne uurimisreisi teadsin, et Kumus juba toimus 2007. aastal suur vene kaasaegse kunsti näitus. Moskvas aga mõistsin, et Kumu näitusel osalenud kunstnikud on mõjukad ja aktiivsed; samas on olemas juba täiesti uus põlvkond noori, andekaid ja omapäraseid kunstnikke. Sain kohe aru, et tahaksin meie publikule tutvustada just neid.
Kunstnike, kunstiteadlaste ja kuraatoritega rääkides tõusid ikka ja jälle teemaks tingimused, milles eksisteerib praegu Vene kaasaegne kunst. Näiteks, kuraator ja kunstnik Ivan Novikov rääkis sellest, kuidas kasakatest aktivistid käivad regulaarselt Moskvas näituste avamistel „Krasnõi” („Punane”) keskuses, mis on artist-run space. Nad ootavad, kuni tuleb mingi ühiskonnakriitiliste teemadega näitus ja püüavad avamist nurjata, tihti kutsuvad kaasa pressi. Kahjuks on selles olukorras keeruline alustada mitmekülgset diskussiooni näituse publiku ja avalikkusega, niimoodi jääbki kaasaegse kunsti kaudu keerulisemate teemade kajastamine ühiskondlikust diskussioonist eemale.
*
Mõned kunstnikud, sealhulgas Artjom Loskutov, rääkisid rahulikult sellest, kuidas aktsioone ja performance’id ette valmistades nad juba planeerivad, kuidas käituda juhul, kui neid kinni võetakse. Nad sisuliselt arvestavad arreteerimisega. Kunstnik Dmitri Fjodorov rääkis ka üldse sellest agressiivsusest, mis ümbritseb noori inimesi, kes ei sobi normidega. Näiteks peksid traditsiooniliste väärtuste aktivistid geiparaadil teda ja tema sõpru, politseinikud seisid seal kõrval ja ei teinud midagi, vaid kasutasid hoopis pipragaasi Fjodorovi ja tema sõprade vastu.
Noorte kunstnike hääl hakkab mängima tähtsat rolli, sest annab võimaluse nii nendele endale kui ka teistele inimestele mõtestada oma kogemust ja igapäevast elu. Teemad, millest räägivad noored vene kunstnikud, on tihti aktuaalsed ka eesti ühiskonnas, aga neid ümbritseb juba erinev reaalsus.