ANIMATSIOONI MONOMÜÜT TÜTARLASTEGA: Margit Juurikas lööb letti suurima Jaapani animaatori ja mangakunstniku Miyazaki Hayao. Kuidas segada fantaasiat tõelisuse ning ida läänega vapra naiskangelase kaudu, on pikemat pilku väärt.
Jaapani nn pehme jõu võimsamaid ikoone on vaieldamatult animatsioon ehk anime. Täispika anime, mille tegelased on algselt loodud enamasti manga’de või mängukonsoolide tarbeks ning alles hiljem üle kantud anime’sse kui filmimeediumi, silmapaistvamaks esindajaks on manga– ja anime-kunstnik ning režissöör Miyazaki Hayao.
Klassikaline Disney-etalon kõrvutuseks
Miyazaki Hayao (sünd 1941) on kahtlemata suurim elav animaator Jaapanis ning vaieldamatult tuntuim Jaapani animaator maailmas. Rohkem kui 30 aastat tagasi rajas ta koos Takahata Isaoga Studio Ghibli, tehes seal hingematvalt kauneid animafilme, mis on kütkestanud vaatajaid üle maailma. Ning kuigi filmi „Tuul tõuseb“ („Kaze tachinu“, 2013) valmimise järel lubas Miyazaki pensionile minna, on tänaseks siiski teada, et meister tegutseb taas uue täispika anime kallal.
Miyazaki paistab üldisel anime-maastikul välja esmalt selle poolest, et tema filmides on tõelisus maksimaalselt lähendatud fantaasiale, vana kokku sobitatud uuega ning idamaine läänelikuga. Joonistamisstiililt on raske Miyazakit teiste animaatoritega samastada, kuna kasvõi juba tema tegelaste silmad ei ole anime’likult suured, vaid üsna proportsionaalsed ning selgelt välja joonistatud, mistõttu ei lange tema kujutluslaad tüüpilise jaapani animafilmi stiilimääratluse alla. Lisaks on anime’s näoilmed ja miimika tunnete väljendamiseks paika pandud (nt higitilk tegelase kuklas, mis osutab stressile või piinlikkustundele), Ghibli filmides aga esitatakse emotsioone palju realistlikemate näoilmete abil. Võib-olla on just filmitegelaste loomulikkus ja elulähedus üks põhjusi, miks Miyazaki filmid on pälvinud suurt tähelepanu ka Läänes, kus kõike võrreldakse klassikalise Disney-filmi etaloniga.
Naised, kangelased
Miyazaki anime’des on alati tähtsal kohal inimese ja looduse vahelisest konfliktist tulenev sotsiaalkriitika, samuti mängivad olulist rolli motiivid shintō’st ja jaapani folklooripärandist.
Mind aga on Miyazaki anime’de puhul alati huvitanud viis, kuidas ta haarab kangelase otsirännaku teema peaaegu igasse oma filmi ning fakt, et peaaegu eranditult on tema kangelased tüdrukud või noored neiud. Tema sangarid ei ole mitte ainult naissoost, vaid nad on kaasatud rännakutesse, mis sarnaneb Joseph Campbelli monomüüdi malliga.
Monomüüdis rändab kangelane igapäevasest maailmast imede maile, kus vastandub uskumatute jõududega, võidab ning naaseb lõpuks oma seikluselt võimega kaasinimestele kasu tuua. Campbell väidab selgelt ja korduvalt, et kangelase teekond on mehe privileeg ning naine jääb pigem justkui loo äärealadele. Naine võib olla ema, ahvatleja või autasu kangelasele, kuid mitte kunagi kangelane ise. Miyazaki on aga teinud midagi märkimisväärselt teistsugust, seda just kangelast ümber sõnastades ning tema olulisemate anime’de põhjal võib isegi öelda, et ta on algatanud paradigma muutuse arhetüübis.
Miyazaki tüdrukute ja noorte neidude kasutus peategelastena monomüüdis näitab, et Campbell eksis või oli lühinägelik oma järelduses, et naised ei saa olla kangelased samamoodi nagu mehed.
Tüdruk annab alla unistusele
Kuigi Miyazaki filmid ei tundu teadlikult „feministlikud“, võiks tema töid siiski laiemalt määratleda feministlikena, kuna need panevad tüdruku/naise võrdsesse positsiooni poisi/mehega ilma kumbagi selles madaldamata. Nii Miyazaki mees- kui ka naiskarakterid on võrdselt keerukad ja nüansirikkad; mõlemad pannakse nii harjumuspärastesse kui tavatutesse situatsioonidesse; ning mis kõige olulisem – tüdrukud päästavad olukorda sama sageli (või isegi sagedamini) kui poisid.
Miyazaki naiskangelased teeb märkimisväärseks ka tõsiasi, et nad on haruldased mistahes žanris. Lääne filmid – olgu siis animeeritud või mitte –, videomängud vm ei eelista kangelaslikku naisterahvast. Vastupidi, selle asemel pakutakse lugusid, kus tüdruk annab alla oma unistusele leida õige noormees; või siis surub noormees neiu, kes püüab saada kangelaseks, maha. Sellistes lugudes on noormees alati kangelane, isegi kui ta tegelikult ei vääri seda.
Kui tuua mõni konkreetne näide Miyazaki loomingust, siis tema naiskangelase sünd ilmneb juba „Tuulte oru Nausikaas“ („Kaze no tani no Naushika“, 1984). Miyazaki anime tegelaskuju on inspireeritud Homerose „Odüsseiast“. Selle kuuendas laulus on Odysseuse päästjaks faiaakide saare kartmatu printsess Nausikaa. Kuigi naisena oli ta lõksus patriarhaalses ühiskonnas, mängis ta siiski tähtsat rolli Odysseuse teekonnal. Ta tegutses julgelt, printsessile sobimatult, väljaspool naistele mõeldud kitsaid ühiskondlikke koode.
Heroiline fantaasia
Miski Nausikaa karakteris ilmselgelt võlus Miyazakit, et ta võttis selle aluseks oma tüdrukust kangelasele. Miyazaki Nausikaa, esimene näide tema uuest kangelase paradigmast, kehastab naissoost arhetüüpset kangelast. Temagi on valitseja tütar, kellest väljaspool tavapäraseid printsessile pandud ootuste piire tegutsedes saab kangelane ning seda palju suuremas mõõtmes kui Homerose oma.
Ent Nausikaa sangarlik iseloom ei taga veel paradigma muutust. Muutus toimub uue kombinatsiooni tulemusena, milles segunevad naiskangelasele omistatud heroilised loomujooned (nt kaastunne ja empaatia koos julguse ja otsustavusega), teekonnast arusaamise muutmine (teoks, mis ei ilmne tingimata isikliku saavutusena) ning kangelase mure nii looduse kui ka inimühiskonna pärast.
Nausikaa-sarnase tegelaskuju loomisega pakub Miyazaki, kas siis kavatsetult või mitte, tüdrukule ruumi olla kangelane müüdis ehk siis võimalust, mis poisil on alati olnud. Anime vahendusel teeb Miyazaki teekonna võimalikuks igale inimesele, olenemata soost, lõigates läbi stereotüübid, mille kohaselt heroilises fantaasias peab alati olema naine, kes aga, paraku, eksisteerib alati vaid suhtes mehega.
Sellised vaprad tüdrukud siis
Oma võimaluse on saanud näiteks ka „Vaimudest viidud“ („Sen to Chihiro no kamikakushi“, 2001) heroiline peategelane Chihiro, kelle taju piiril kulgev teekond vaimude maailma sobitub omal moel Campbelli pakutud monomüüdi ringi, v.a see, et Chihiro ise on tüdruk.
„Vaimudest viidud“ anime’s on Miyazakil kangelase teekonna esitamine juba lõplikult välja kujunenud, millele on ta enamasti lisanud ka oma lemmikteemad: traditsioonilise ja modernse, mineviku ja oleviku seostamine ning lootusrikas tulevik. Miyazaki nii võimendab kui ka tõrgub vastu Campbelli mudelile, seda eriti 10-aastast tüdrukut müütilise kangelasena kasutades.
„Ponyo mäe otsas“ („Gake no ue no Ponyo“, 2011) jutustab väikesest kalaneiust ja tema rännakust inimeseks saamisel. Ponyo tegelaskuju sobib kahtlemata noore kangelanna kategooriasse, aga kuna ta ei ole inimene, siis tema teekond on teistsugune. Ta on teel saamaks inimeseks, mis annab Miyazakile võimaluse uurida, mis on inimeseks olemise tagajärjed ning mida meie soovid teevad planeedile, millel me elame.
Selliseid vapraid tüdrukuid, olgu see siis printsess Mononoke, Kiki või Mei, kohtab enamikus täispikkades anime’des, mis linastuvad Miyazaki retrospektiivil.
Miyazaki Hayao retrospektiiv
Tartu Elektriteater ja Kino Sõprus toovad Eesti publikuni legendaarse Jaapani anime-režissööri Hayao Miyazaki retrospektiivi.
Tartus tulevad näitamisele kõik suurmeisti 11 täispikka animafilmi, Sõprus näitab 6 filmi.
„Cagliostro loss“ („The Castle of Cagliostro“, 1979), „Tuulte oru Nausikaa“ („Nausicaa of the Valley of the Wind“, 1984), „Taevaloss“ („Castle in the Sky“, 1986), „Minu naaber Totoro“ („My Neighbor Totoro“, 1988), „Kiki kulleriteenus“ („Kiki’s Delivery Service“, 1989), „Porco Rosso“ (1992), „Printsess Mononoke“ („Princess Mononoke“, 1997), „Vaimudest viidud“ („Spirited Away“, 2001), „Howli liikuv kindlus“ („Howl’s Moving Castle“, 2004), „Ponyo mäe otsas“ („Ponyo“, 2008), „Tuul tõuseb“ („The Wind Rises“, 2013).
