TUIGUTULED: 7. detsembril toimub Jõulujazzi raames kontsert “Tuigutuled 20”, kus publiku ette tuuakse Maian-Anna Kärmase 20 aasta tagune esikalbum, kuid seda täiesti uues võtmes ja esituses. Nüüd esitavad seda solistid Liisi Koikson, Mari Jürjens ja Karmen Rõivassepp koos Ain Agani, Mihkel Mälgandi, Paul Danieli ja VHK keelpilliorkestriga. Kertu Kärk võtab kokku.
Kohtume Maian-Anna Kärmasega hubases Rahva Raamatus, kus tal on peagi plaanis ka oma raamatuesitlus korraldada. Meie jutuajamine edeneb väga loomulikult ja ladusalt, justkui oleksime vanad tuttavad. Maian on aktiivne nii mitmes valdkonnas, et alustuseks tulebki selgeks teha, kellena ta ise ennast näeb.
Sulle on ajakirjanduses antud palju erinevaid tiitleid – laulja, laulukirjutaja, ajakirjanik. Kellena sa ennast ise identifitseerid?
Maian: Viimasel ajal räägitakse palju nn petturi sündroomist, kus inimesed tunnevad, et nad ei ole mingis valdkonnas piisavalt head.
Tiitlid, millega mina lõpuni hakkama saan, on raadiotoimetaja, ning sellest veelgi olulisem – ema. Need on sellised rollid, mille saan täielikult omaks võtta. Ülejäänud tegevused on satelliitteemad. Samas on laulukirjutamine olnud minu jaoks nii püsiv ja keskne eneseväljendusviis, et isegi kui ma tänaseks enam ei ole esinev laulja, siis ilma laulukirjutamiseta ma olla ei saa.
Praegu ongi minu jaoks saabunud imelik risttee, kus hästi paljud asjad korraga valmivad, omavahel ristuvad ja juhtuvad – Jõulujazzi raames toimub “Tuigutuled 20” kontsert, mul saab peagi valmis uus plaat, annan välja lasteraamatu ning raadios olen üle aastate hakanud taas saateid tegema. Kõik juhtub korraga ning kõik need sinu mainitud tiitlid on risti-põiki segamini.
“Tuigutulede” plaat valmis aastal 2003. Selleks ajaks olid sa juba tunnustatud laulukirjutaja, “Everybody” oli juba Eurovisiooni võitnud. Kas see andis sulle kindlust juurde?
Maian: “Everybody” oli minu jaoks satelliitide satelliit. Minu vaatevinklist oli see paar tundi tööd aastal, mil oli väga palju tekstitellimusi – tegelikult oli ta minu jaoks üks paljudest. See, mis juhtus, oli väga tore, aga mind kui laulukirjutajat see absoluutselt ei mõjutanud.
Kas sul on Eesti Laulu konkursil osalenud mõni teine laul, mis on olnud sulle südamelähedasem ning mis oleks sinu arvates võitu väärt olnud?
Maian: Ma ei saa nii öelda. Olles just nüüd Eesti Laulu žüriiliikmena kuulanud läbi tänavuse aasta eelvooru laekunud 214 lugu, suhtun sellesse teemasse vabalt. Absoluutset tõde ei ole olemas – see on mäng. Ja kui sa selle mänguga kaasa lähed, siis tee seda mängu enda, mitte võidu pärast. Selline juhtmõte on mu elu oluliselt lihtsamaks teinud.
Kasvasin üles vennaga, kes on minust neli aastat vanem ja ka kordades võimekam – nii lauamängudes, sportmängudes kui ka mujal. Kõigis asjades käisin temast alati sammukese tagapool. See on mind pannud mõistma, et koos mängimine ja tegemine on märksa olulisem kui võit. Sellepärast polegi ma kunagi osanud tagasi vaadata ja mõelda, et see või too minu panusega lugu oleks võinud kuskile minna või midagi võita. Küll aga on mul olnud sedasi teiste artistide lugudega. Näiteks minu meelest oleks Inese lugu “Iseendale” pidanud sel aastal, kui ta osales, võitma, kuid see on sügavalt maitseküsimus. Minu jaoks oli see täpselt Inese käekirjaga, tollesse ajastusse sobiv, kuid samas ka ajatu ja lööv laul.
Ma elan väga teistele artistidele kaasa, seda eriti ka Tallinna Raadio muusikatoimetajana. Võin muusikat kuulates kõva häälega “jess” hüüda, kui keegi on midagi eriti head valmis saanud. See hasart on minus küll.
Oled kirjutanud sõnad ja muusika pea kõigile “Tuigutuled” plaadil olevatele lugudele ning need ka ise esitanud. Kas sa mäletad seda esitluskontserti, mis 2003. aastal Jõulujazzil toimus? Mis tunded ja emotsioonid sind siis valitsesid?
Maian: Umbes viis minutit enne pealeminekut ütles Ain Agan mulle muuseas, et Klassikaraadio teeb kontserdist ülekande. Olin toona noorem ja uljam ning vaatamata sellele, et läbi elu on mul olnud tohutu lavakartus, tulin ma siis sellega paremini toime: “Nüüd pole pääsu, nüüd pean ma hakkama saama.”
See kontsert toimus suures saalis, aga mulle meeldivad väikesed saalid. Mulle meeldib, kui ruumis on 40-50 inimest ja ma näen ka seda kõige kaugemas reas istuvat kuulajat. Huvitaval kombel enamik artiste ei taha näha saalis olevaid inimesi – neile paistavad prožektorid näkku ning see tähendab, et laval seistes näed vaid pimedust. Mina aga tahan publikut näha. Isegi kui ma kardan ja pabistan, siis vaatan inimesele otsa ja mõistan, et ta on täitsa normaalne kuulaja, ta ei ole mu peale pahane või torssis. Ma näen, et tal on sama helge meeleolu nagu minul, ju siis see energiavahetus toimub. Seega, eelistan väiksema ja intiimsema seltskonna ees oma muusikat esitada.
Kas sul pole tunnet, et võtad end niimoodi intiimses õhkkonnas oma tekste esitades justkui publiku ees alasti?
Maian: Ei, mul pole sellist tunnet olnud. Nüüd, kui saatsin Rasmus Puurile “Tuigutulede” tekstid ja neid üle vaatasin, siis kuulasin albumi uuesti läbi ja mõtlesin, et ega ma toona ei valetanud küll ja pole seda ka hiljem teinud. Küll aga on seal alati vahel mingisugune diskreetsuse loor. Isegi, kui oled aus, ei saa sa seda kuulajale kraesse visata. See pole oluline mitte ainult enese alalhoiu mõttes, vaid see jätab su kuulajale ja vaatajale ruumi, kuhu tema oma elukogemuse, hetkeolukorra ja tunnete pinnalt leiab võimaluse end muusikasse ja teksti laotada. Kuulajale tuleb jätta ruumi, kõike ei saa otsesõnu paljastada, vaid looritada mingisuguse sümboolikaga.
Kontserdi “Tuigutuled 20” tutvustuses on kirjas, et see annab võimaluse mõtiskleda, mis on muusikas ajalist ja ajatut. Kas sa ise tunned ka, et su muusika on ajatu?
Maian: Algmaterjalina kindlasti. Minu laulukirjutamine on väga meloodia- ja tekstikeskne ehk et mõlemad peavad püsti seisma ka vaid ühe pilliga või täiesti ilma saateta. Minu jaoks on ideaal, et saad lugu esitada saalitäiele inimesele täiesti ilma ühegi pillita. Seega olengi aastate jooksul oma lugusid nii kirjutanud, kuid ajatuse taotlust mul otseselt pole olnud.
Kas sa osalesid ka “Tuigutuled 20” kontserdi solistide valimisel?
Maian: Ma andsin sisendit küll, kuid ma kordasin pidevalt: “Tehke kõike oma äranägemise järgi.” Sest minu senised albumid ja ka uus album on tegelikult elavad ja interaktiivsed noodiraamatud. Palun võtke ja tehke sellest ise midagi edasi. Ja alati, kui see juhtub, on mul hästi suur õnnetunne – näed, mu laps lendas kodunt välja, sai ülikooli ja astub ellu. Täpselt sama tunne on mul selle eelseisva Jõulujazzi kontserdiga.
Nende kõigi kolme nimed – Liisi Koikson, Mari Jürjens ja Karmen Rõivassepp – käisid meie aruteludest läbi. Ja enam paremaks minna ei saa, sest need kolm on tõesti minu jaoks lemmikutest lemmikumad.
Kas sa oled proove ka kuulanud?
Maian: Ei. Mina kavatsen sel õhtul tasakesi saali minna ning kuulata ja vaadata, mis sealt tuleb. Ma lasen end üllatada. Ja olen neile ka öelnud, et võtku vabalt ja tehku, mis tahavad. Ma olen kuulnud inimesi ütlevat, et need on vokaaltehniliselt keerulised lood, kuigi ma ei ole ise vokaaltehniliselt hea laulja. Aga neis meloodiates on mingisugused eripärad, mis minul toona mugavalt välja tulid. Olen neile öelnud: “Teil on omad eripärad, mis tulevad teil mugavalt välja. Usaldage neid, minge nende järgi.” Ma tahaks, et neil endil oleks tore ja mugav. Et nad ei mõtleks üle ega kardaks seda, et autor istub saalis ning muretseks, et mida tema mõtleb.
Aga publikule soovin, et ta saaks iseendaga kokku. Et kuulajal oleks piisavalt kohaolev elamus, et ta ei mõtleks millelegi muule ja saaks välja lülituda oma argistest probleemidest. Kui inimene on kohal, siis ideaal on alati see, et ta tõmbab oma elamustest ja alateadvusest midagi välja, et sel hetkel nagu käivitatakse midagi tema sees.
Sa oled nüüdseks juba 17 aastat olnud Raadio Tallinna programmijuht. Kuidas see töö sinuni jõudis?
Maian: Alustasin raadiotööd Vikerraadios, kuhu mind kutsus Meelis Kompus, kellega tegin Vikerhommikuid. Ühel päeval astus toonane Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmus seeliku lehvides tuppa ja ütles: “Me mõtlesime välja, mida me teeme sagedusega 103,5. Paneme sinna lihtsalt muusikat.” Ilmselt oli plaan vaadata, mis juhtub.
See sagedus oli Rahvusringhäälingu käes, aga seal vahendatud Deutsche Welle, BBC ja Radio France Internationale saated olid väga marginaalse kuulajaskonnaga. Kuulajad olid küll fännid, aga neid oli vähe. Oli alanud internetiajastu, inimesed kuulasid internetist seda, mida nad tahtsid. Seega oli arutluse all, mida kontseptuaalselt selle jaamaga teha ning arvan, et keegi ei osanud ennustada, et see jaam leiab üsna kiiresti oma näo, stiilipaleti ja kindla kuulajaskonna. Kui mõned aastad tagasi anti Jazzkaarel Raadio Tallinnale jazziedendaja tiitel, siis lavale seda auhinda vastu võtma minnes küsisin ma inimestelt saalis, kui paljud neist kuulavad Raadio Tallinna. Pool saali tõstis käe. See tähendab, et sihtgrupp on kenasti leitud ja ta on stabiilselt seda jaama kõik need aastad kuulanud.
Kas Raadio Tallinna programm peegeldab paljuski sinu enda maitset?
Maian: Küsimus ongi selles, et kumb nüüd teist mõjutab. Seda ongi tänaseks keeruline öelda. Ma ei ole ainult laulja-laulukirjutaja ega jazzi, maheda alternatiivmuusika, folgi või maailmamuusika kuulaja, mis sellel sagedusel seguna eksisteerib. Ma kuulan kõiksuguseid asju. Ongi raske öelda, kas minu maitse võimutseb playlisti üle või see playlist, milles ma olen leidnud mingisuguse stiilipaleti ja mingi voo, mõjutab juba mind.
Minu taotlus on, et Raadio Tallinn ei oleks liiga äkiline. Kui ma koostaksin programmi muretsemata, mis juhtub kuulajaarvudega, siis oleksin ma palju julgem – see sisaldaks palju laiahaardelisemat ning põnevamat jazzivalimit. Samas peab seal olema ka “hundid söönud, lambad terved” hoiak. Teisalt ma soovin, et inimesel oleks seda kuulates võimalik teha ka oma muid toimetusi, kaasa arvatud kontoritööd. Leian, et suurimaks kuulajaskonnaks ongi inimesed, kes panevad selle jaama oma kontoris taustaks mängima ning leiavad vahepeal eetrist nõudlikumaid ja ahaa-elamusi pakkuvaid rosinaid.
Väga oluline tõik Raadio Tallinna puhul on, et kogu ülejäänud muusikavalik on puhvriks, et see Eesti levimuusika, millele muudes Eesti raadiojaamades ruumi ega eetriaega pole, leiaks ka oma koha. Kui näiteks Joel Remmel või Tanel Ruben annavad oma instrumentaalmuusikat või jazzvokalistid oma plaate välja, millel kahjuks rotatsiooni teistes jaamades üldse pole, siis oleks neil kodu mingis mõttes olemas. Mul on suurema osa vastava muusikaseltskonnaga väga hea koostöö ning nad teavad, et kui nad midagi salvestavad, siis nad annavad sellest juba varakult teada. See on hästi tore.
Mille järgi valid välja Raadio Tallinna kuuplaate?
Maian: Esimene reegel on see, et tegemist on kodumaise plaadiga. Teine reegel aga, et see sobituks laias laastus Raadio Tallinna profiiliga. Kuna ma soovin eluõigust ja tähelepanu plaatidele, mille puhul ma tean, et need on väga-väga head, aga nõudlikud isegi Raadio Tallinna kuulaja jaoks, siis ma panen nad lihtsalt julmalt kuuplaadi treileriga eraldatuna eetrisse. Ma tahan, et kuulaja harjutaks selliste asjade kuulamist.
Samas annan mõningatel puhkudel hõlpu, kui ongi kena, täidlane ja mõnus jazzialbum või laulja-laulukirjutaja ehe materjal. Ühe kunagise kolleegiga oli meil koodsõna, et see või too lugu või album on himuga tehtud. See tavaliselt kostab kohe välja, kas muusika on tehtud täie tahtmisega.
Selleks, et pääseda Raadio Tallinna programmi, pead olema oma asja fänn?
Maian: Mingis mõttes küll. Sageli seda ei teadvustata iseendale, see lihtsalt on või seda ei ole. Seda tehislikult salvestuse külge tekitada ei saa. See on nagu laulukirjutamine minu puhul – ma ei saa ilma. Keegi on kunagi vist luule kohta öelnud, et kui ilma ei saa, siis ei maksa teha. Ma päris nõus sellega ei ole, sest vaja on ka sellist loomingut, mis pole hõrk ja tippude tipp. Aga reeglina, kui tahtmine on loomingus sees, siis see ka kostab välja.
Mis saab Raadio Tallinnast edasi? Kas sul on plaane tulevikuks?
Maian: Kõik need 17 aastat on mul olnud väga palju eriilmelisi ideid. Kuna see on sisuliselt ühe inimese jaam, siis ega seal arendusruumi palju pole. Peaasi, et lastakse teha ja et väärt kodumaise levimuusika kodu jääks alles. Nagu mu vend ütleb oma töö kohta teleajakirjanikuna: “Seni kuni lastakse teha, senikaua teeme.” Ja senikaua teemegi.
Ma olen esimesest hetkest peale täiesti teadlik olnud, et selline raadiojaam, mille programmi ma saan iseseisvalt kujundada, on privileeg. Mul on lubatud tõesti toimetada üsna vabalt. Ma olen ka üritanud teha seda nii, et ülemused ei peaks vajalikuks sinna midagi muud tekitada. Samas olen proovinud hoida muusikalist kogukonda ja kuulajaskonda.
Mõneti käib selle privileegiga kaasas ka süütunne, et kui programm on ühe inimese vastutada, siis moodustab see omamoodi pudelikaela. Minu jaoks on lahendus see, et kasutan vahel kurjasti ära osasid inimesi ja testin nende peal materjali. Mul on stammkunded, kelle olen n-ö lõa otsa võtnud, sest vastasel juhul tekib mul mitu korda aastas lühis. Ma ei saa aru, mida ma teen, kas ma olen õigel teel ja kas piirid on paigas. Selleks ongi vaja küsida ka väljastpoolt nõu.
Asi, mida ma väga igatsen, on kuulajate kirjad. Vanasti, kui inimestel tekkis küsimus, et mis lugu eetris kõlas, siis nad kirjutasid ja uurisid. Need olid mulle väga abiks ning ma laskusin nendega ka pikematesse vestlustesse, küsides tagasisidet: mis meeldib, mis ei meeldi. Kuna nüüd on võimalik loo pealkirja ja esitajat kodulehelt vaadata või äppide abil kindlaks teha, siis seda kirjavahetust enam ei ole. See oleks praegu küll abiks.
Lisaks raaditööle tuleb sul veel üks plaat välja ning peagi ka raamat. Mis sul veel plaanis on?
Maian: Album on jätk sellisele projektile nagu “Sõnalõimijad”, kus Andre Maaker, Ain Agan ja mina oleme võtnud eesmärgiks panna Eesti luuletajate tekste lauludesse ja luua võimalikult orgaaniline side teksti ja meloodia vahel, et inimene jääks ka nõudlikku teksti kuulama.
Kui tegime projekti esimest osa, toimusid kontserdid pooleldi loenguvormis – rääkisime teksti kuulamisest, luuletajatest endist ning sellest, miks me seda kõike teeme. Kaasasime ja katsetasime publiku peal – kui teeme täismahulise seade, siis kuidas inimene kuuleb teksti, kui teen ühe pilliga, kuidas siis tekst välja tuleb ning mis juhtub siis, kui teksti esitatakse a capella. Sellele tegime nüüd järje. Võtsime ette järgmised 10 Eesti luuletajat, kelle looming on saanud uue kuue.
Raamat, mille välja annan, on lasteraamat. Sellel on naljakas nimi – “Manilundila”. Raamatu tegevus on pooleldi fantastiline ja pooleldi lapsepõlve kirjeldus: mida see tähendab, kui peres on küsimusi ja nendele pole vastuseid; kuidas lapsed lähevad neid vastuseid ikkagi otsima, kas siis fantaasia või alateadvuse kaudu, ning milliseid rännakuid nad läbi teevad.
Nii nagu laulukirjutamiseski, olen ma väga palju lubanud endal lihtsalt olla, lasta asjadel tulla nii nagu nad tulevad ja oodata kannatlikult ära. See ei tähenda seda, et istud lihtsalt, vaatad aknast välja ja ootad, et laul või peatükk kukub sulle lihtsalt pähe. On olemas meetodid, kuidas soovitud lainele jõuda. Aga kuna ma olen hästi alateadlikult lasknud ka sellel raamatul tulla, siis olen tagantjärele hakanud mingeid stseene või tegelaskujusid vaatama ja avastanud, et ahaa, see on see koht minu elust ja siin ma tegelen selle teemaga…
Elizabeth Gilbert on öelnud (kuigi võib-olla ta tsiteeris samuti kedagi teist): “Kirjuta autobiograafia ja me ei saa sinust midagi teada, aga kirjuta romaan ja seal on kõik tegelikult olemas.” Me ei anna sageli endale aru, et me alateadlikult kirjutame loomingus kõik asjad endast välja. Ka “Manilundila” on olnud pikk ja põhjalik biblioteraapia vorm. Ma soovitan kõigil seda katsetada. Ma hakkasingi seda kirjutama sellepärast, et mul oli 2010. aastal tulemas Jazzkaare kontsert. Olin enne kontserti juba nädalaid nii närvis, seega soovisin ajule tegevust anda. Avasin Wordi faili ja mõtlesin, et kirjutan nüüd ükskõik mida. Soovitan kõigil võtta puhas leht ette ja kirjutada mida iganes, sest pole võimalik teada, mis sellest välja võib tulla. Minu puhul – juhtumisi ja kogemata – olen kirjutanud raamatu. See ei olnud ju taotlus.
Need kaks projekti jõuavadki nüüd lõpusirgele ning aastal 2024 ma ei tea, mis edasi saab. Teen oma raadiotööd edasi. See ongi hästi huvitav hetk alati, kui loomingulises mõttes on nö laud puhtaks saadud. Mis siis sinna asemele tuleb? Vaatame…
Foto: Sadu-Triste Juurikas
