Hommage a Mati Unt
ÄÄRMUSI VÄLTIV (INIM)LOOM: Mihkel Mutt, kes avaldas kuu aega tagasi uue romaani „Mägrad hernes“, arvab oma argimütoloogilises mõtiskluses, et eestlane ongi eelkõige mäger. Sihuke veidi pikaldane vedimus, kes hullus olukorras enda eest siiski seista oskab.
Mäkra pole kerge paika panna – ei lokaalselt ega metafoorselt. Kuigi Eesti metsades elab neid vähemasti kolm tuhat, on vähesed teda kohanud, sest mäger liigub rohkem öösiti. Lisaks on mäger ettevaatlik, peaaegu et kartlik mehike, kes väldib kohtumisi. Kuna mäkra on väga raske näha – ta tuleb ja kaob –, siis kehastab ta ida mütoloogiates sageli kujumuutust. Ta on, ja järsku enam pole, või on ta muutunud kellekski teiseks – umbes nagu konn-kuningatütar. (Selles kontekstis on temast juttu nt kreeka-iiri- jaapani kirjamehe Lafcadio Hearni väga maitsmisväärses raamatus „Kwaidan: Stories and Studies of Strange Things“ („Tondijutud: Lugusid ja uurimusi kummalistest asjadest“,1904))
Mägra olemusest
Kuidas iseloomustada mägra välimust? Esimesel hetkel võiks öelda Juhan Liivi luuletuse pealkirjaga „Ilus ta ei ole“. Aga inetu pole ta hoopiski mitte.
Meenub lause ühest ajakirjanduses ilmunud mägraloost, mis kõlas: „Mäger on inimese mõistes armsa silmnäo ja rahuliku kulgemisega loom.“ Kohe näha, et loo autor sai mägra olemusele pihta!
Kujult on mäger midagi minikaru (muide, mägrale omistatakse mõnel pool folklooris karutempe ja iseloomu) ja metspõrsa vahepealset. Ta nahk pole sama hinnaline kui näiteks naaritsal, sooblist rääkimata, aga täitsa tore ja korralik, hoiab hästi sooja ega kulu nii kiiresti kui kassi- või mutinahk. Seoses mägraga meenuvad laulusõnad, mille kohaselt meie maal ei leidu küll hõbedat, kulda ega muud luksust, aga see-eest on siin viljakandvat mulda ja muud praktilist elukraami.
Mäger on pikaldane, aeglasevõitu liikumisega, ühesõnaga vedimus – justkui vanasti teomees. Nagu öeldud, ta väldib konflikte. Aga kui ta on viimases hädas, võib ta ohtlikuks muutuda, mida teavad jahimehed ja nende koerad. Selg vastu seina surutud, annab ta vihase lahingu. Mägral on väga kõva võhm. Kohe meenuvad Vabadussõda ja laulev revolutsioon. Eestlane talub ikka kosmiliselt palju nus..mist, aga kord poole sajandi jooksul võib ta end kokku võtta.
Pole see mäger hea ega halb
Mägra sotsiaalne käitumine on kahetine. Ühelt poolt on ta individualist ja elab püsivas paarisuhtes. Mäkrasid ei näe kunagi karjakaupa koos. Samas elavad mäkrade perekonnad siiski lähestikku nn linnakutes, mis võivad olla mitme „korrusega” ja üle saja urusuudmega. Seega põhimõtteliselt nagu maarahvas sumb- või hajakülas.
Mäger on puhas loom (protestant!), kes vahetab mitu korda aastas „voodipesu“, st oma uru vooderdist. Tal on ka omaette „kuivkäimla”.
Mägra teeb tähelepanuväärseks see, et temas puuduvad äärmused. Ta ei ole hea ega halb. Me ei seosta temaga tugevaid kirgi. Mäger ei ole mingi viisplusspoiss, vaid teeb ka vahel pahandust. Ta sööb väiksemaid loomi ja mõnel pool trööpab inimese majapidamist. Samas ei ole ta mingi massiline rüüstaja.
Raamatute mäger
Olen juba tüürimas väite poole, et mägral ja eestlastel on sarnaseid loomujooni. Mõlemad eelistavad hoida madalat profiili, on asjalikud, töökad ja isegi väärikad, kui seda sõna saab loomariigi kohta kasutada. Mõlemad on paiksed, eestlased on kuus tuhat aastat ühe koha peal elanud, mägrad oma linnakutes sadu aastaid, mis on loomariigis võrreldav pikkus.
Mägrale otsa vaadates ma tajun, et talle pole tähtis moodsus ega hõbekalakesed, vaid toekus ja usaldusväärsus. Kui ta oleks inimene, oleksid asjad tema kodus lihtsad, isegi rohmakad, aga täidaksid igati oma funktsiooni, ei puruneks kergesti ja – mis peaasi – kõike oleks piisavalt. Mägra eluvaate kohta võiksid käia Kivirähki romaani surematud sõnad: „Toitu pidi olema lihtsalt palju ja ta ei tohtinud olla imelik.”
Kirjanduses on minu lemmik Hr. Mäger (Mr. Badger) Kenneth Grahame’i raamatus „Tuul pajuokstes“ (The Wind in the Willows) – vanapoiss, karune, torisev, aga hea südamega, alati nõrgemate ja väiksemate kaitsja. Tal on ajalootaju, ta on näinud inimesi tulemas ja minemas („aga meie, mägrad, oleme jäänud“). Tema juhtlause on: ela ise ja lase teistel elada.
Lapsena lugesin Richard Rohu „Lugusid loomadest“, kus figureerib ka mäger Urask, samuti eetiline elukas. Tema ongi eesti kirjanduse väljapaistvaim meles meles.
Selle lasteloo mäger Uraski koopasse kolib ülbe rebane ning kui mäger oma aeglusest lõpuks võitu saab ja rebasega kaklema kukub – just sai ju mainitud vastu seina surutud mägra otsustavust! –, pureb ta vallutaja selgroo läbi. Mitte iga kord ei lähe mägral nii sandisti nagu Helvi Jürissoni luuletuses „Mägra maja“ (mis ilmus ajakirja Pioneer 1970. aasta oktoobrinumbris ja mille viisistas ning laulis klassikaks Joel Steinfeldt), kus kährikud peremehe välja viskasid.
Eestlase üks tunnus on praktilisus ja arvestajalikkus. Vähemasti vene ajal, kui kõike oli vähe, ostis ta võimaluse korral pintsaku juurde ikka kaks paari pükse, sest püksid kuluvad kiiremini. Mul on tunne, et ka mäger võtaks kaks paari …nelja säärega nahkpükse.
Mäger, pidev aasta loom
Mägral on suur ja kauge heroiline sugulane. See on meemäger, kes elab Aafrikas ja mõnel pool Lääne-Aasias. Paberite järgi (geneetiliselt) ehtne tädipoeg, aga iseloomult ja kõigelt muult hoopis teine tõug.
Meemäger ilmselt hoiab enda käes maailmarekordit kartmatuses ja mitte-allaandmises. Ammused legendid on nüüdseks faktiliselt kontrollitud. Näiteks kobramürk teeb ta ainult paariks tunniks uimaseks, ta läheb kallale ükskõik kui suurele loomale jms. Mõnikord jääb ta leopardile alla, aga enamasti teised loomad lahkuvad võitlusplatsilt, sest meemäger on nii tüütu, väsimatu ja ka haavamatu. Ta nahk (mida pärismaalaste vibunool ei suuda läbistada) istub seljas suhteliselt lõdvalt (oleks nagu „paar numbrit suurem“ kui vaja), nii et kui vastane teda haarab, siis meemäger pöörleb oma naha sees ja haarab haarajat tagantpoolt jne.
Korra käis peast läbi, et meemäger on ristsugutis Välis-Eesti tarkpeast, kes tuleb vähearenenud suguvendi õpetama, kuidas elada, ja läti punastest küttidest. Aga see võrdlus poleks poliitiliselt korrektne. Täitsa võimalik, et kohalikud mägrad räägivad sellest imeelukast oma urgudes legende, samas õlgu võdistades: meil on siin ikkagi parem ja rahulikum. Ühinen nendega täielikult.
Minu sümpaatia mägra vastu on pikaajaline, aga rohkem alateadvuslik. Kuni korraga see vupsas alateadvusest üles ja tungis mu viimasesse raamatusse. Kuigi mahuldasa on teda seal vähe mainitud, peaks ta juuresolek olema pidevalt tuntav. Ta on seal märkamatult – nagu mägrale kohane. Mäger sümboliseerib seda reaalset inimest, kes meil Eestis on ja kelle päralt on tulevikuriik. Mäger oli Eesti aasta loom 2016. Õigusega. Aga võiks olla kauemgi.
