REISIKOOSOLEK TAKKAJÄRELE: Singervinger Hardi Volmer ja Ajareisumees Ott Sandrak tegid koos kamraadidega tripi Karpaatidesse ning selle lähistele. Põhjuseks asjaolu, et jäädvustatakse ning võetakse üles kõikvõimalikke kalmistuid Hardi uue filmi jaoks. Nüüd kogunesidki Ott ja Hardi Kuku klubi suitsunurka koosolekule, et teha selgeks, mis reisist üldse meeles on.
Hardi Volmer: (Väikese kahtlusega) Seda mäletan ma raudpolt, et sinna külasse jõudsime välja, kus Van Helsing kohtus Draculaga. Oma teenriga, filmis. Mingi Disniländi stiilis hotell oli mäe otsas.
Ott Sandrak: (Soiguval mõminal) Nojah, riike oli palju, katsu nüüd kinni võtta. Kuus. Rohkem, rohkem. Seitse.
Volmer: (Vaidleb hasartselt) Ei ole seitse!
Sandrak: (Kannatlikult) No kuule, rehkenda ise: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ukraina, Rumeenia, Ungari, Slovakkia. Kaheksa tuleb välja. Okei, Eesti jätame välja, seitse.
Volmer: (Arvutab näppudel ning vahetab teemat) Räägime nüüd põhiliselt Karpaatiast, sest see on põnev asi, ma mäletan selgelt. Bukoviina!
Sandrak: (Nõustub pikemata) Jaa, aga sinna sattusime ainult korraks. Käisime seal maalitud kloostrite juures… See oli ida suunas kaugeim koht tegelikult. Sealt keerasime pärast Transilvaania kaudu lõuna poolt tagasi.
Volmer: (On võtnud paberi ja hakanud sellele vildikaga kaarti joonistama. Heldinult) Seal oli armas! Olid sellised arhailised vaated. Sina oled ju sinna varem ka sattunud! (Meenutab) Ja mina ka! Nüüd siis sattusime koos! Ja mina 25 aastat hiljem. Rohkem isegi, mingi 30 või isegi 35!
Sandrak: (Langeb samuti heietustesse) Mina olin keskkooli lõpetanud siis, mingi esimese kursuse ajal, see oli see aeg…
(On karta, et nutt tuleb peale)
Suitsunurgast mööduv puhvetipidaja: Milline see meie Karpaatia tänapäevane elu on?
Volmer: (Elavneb silmapilkselt) Einoh, jube ilus, pildiliselt on ilus. Selline arhailine maastik. Seal tehakse ikka veel heinasaadusid! See mõjub täiesti nii, nagu oleks lapsepõlve tagasi sattunud. (Muutub jälle lüüriliseks) See oli nii ilus. Meil on ainult need vastikud soomlaste telgid ümber heina… valged. Aga seal on heinasaad. Hästi nunnu.
Suitsunurgast mööduv puhvetipidaja: (Tuhatoosi tühjendades) Mis veel mällu sööbis?
Volmer: (Resoluutselt) Täiesti fantastiline külapood! Seal on muidugi iga poe ees Maidani mälestusstend. Kõik pildid peal ja küünlad ja… Bandeeralaste lipp ja Ukraina lipp. Autahvlid hukkunud maidanlastele. Aga see üks pood oli eriti fantastiline. Nihukene pikk hoone, tee ääres. Ühes otsas oli toiduosa, keskel kodu- ja majapidamistarbed, potid, pannid ja teised iluesemed – seest olid kõik poed ühendatud – ja siis lähed kolmandasse tuppa ja vaatad, et mis pull seal on, mingid lilled paistsid. Need olid muidugi kunstlilled ja seal müüdi kirste.
Sandrak: (Õiendab) Juhuslikult sattusime, kusjuures meil oli kalmutuur. Me pildistasime surnuaedu. Ja siis satume ühendatud poodi: ühes otsas napsipood, siis majatarbed ja siis kirstud. See reis oligi ju Volmeri filmirahadega, eksperdid olid kaasas. Mina ja Vaiksoo.
Volmer: (Õhkab uuesti justkui Luuleline Põrsas Doktor Dolittle’i raamatust) See oli ütlemata armas reis. Üks sõber tuli niisama kaasa, kuna üks koht oli vaba. Seda lugu peaks meenutama, mismoodi Atson siin kevadel vaevles hirmsas pohmellis ja siis issanda inglike maandus Atsoni õlale ja sosistas talle kõrva: sa lähed reisile, pikale reisile, Tarmo, ära sa oma passi küll vaata. Ja siis, kui hakkasime välja sõitma, siis Atsoni pass oli pool aastat vananenud. Ta muidugi ei raatsinud koju jääda. Ott tegi talle tohutu logistilise memo, kuhu minna, mis riigis, mis linnas me saaksime ta tagasiteel peale korjata. Kuni Rumeeniani välja. Ukraina piiri äärde, et kus ta oleks saanud meile vastu sõita. Jätsime ta Poolas maha. Siis ta suures masenduses ja hirmus kuritarvitas alkoholi ja kui ta lõpuks hotellis üles ärkas ja sai aru, kus ta on, võttis takso, ja vaatas paberilt Sandraku esimese asukoha. See oli Slovakkias. Sõitis taksoga kohale ja siis näeb, et kõlab kuidagi tuttavalt, kuurort. Et tal küünarnukk haige – viiuldaja kutsehaigus, – helistas Soome oma orkestri juudist kolleegile ja kontrollis üle. Ja selgus, et ta oli sattunud saatuse tahtel täpselt samasse kuurortlinnakesse, täpselt samasse sanatooriumisse, mida see juut oli talle soovitanud, kuhu ta oma küünarnukiga peaks minema. Nii et ta vedeles kõik neli-viis päeva seal kuurordis.
Sandrak: (Nukral toonil) Karpaatia on teatavasti üks neid Lääne-Ukraina kohti, kus miskipärast meie omad väga ei ole käinud. Lollid. Rääkimata sellest, et Rumeenia on hästi ilus ja vinge. Ja need kloostrid ja värgid… Ja seal on odav. Ukraina loomulikult eriti, see oli šokk. Ukrainas oli isegi rumeenlaste jaoks odav. Tõesti, kui hakkad mõtlema, siis ilma rahata on seal söök ja jook.
Volmer: (Keel suust väljas, kaarti joonistades) Oi, seal leedutatarlase juures ööbimine oli vinge.
Nii. Siit tuleb Valgevene, siit läheb Ukrainaks, Valgevene tuli eriti tilluke.
Sandrak: (Nördinult) Kurat, väiksem kui Leedu. Ungari, Slovakkia, Rumeenia on ju kõik vastas. See kriips… Kuule, Poola nii ei käi!
Volmer: (Õiendab) Kuskilt tuleb Ukraina piir teha ju!
Sandrak: (Õiendab samuti) Siit tuleb ju meri vastu. Siis on Slovakkia, siis on Ungari, siis Rumeenia. Seitse. Peale Eesti oli, jah, seitse maad. Siia teeme veel NV, Nõukogude Vene.
Suitsunurgast mööduv puhvetipidaja: (Igaks juhuks) Räägime vahepeal suveniiridest, te tõite kindlasti suurepäraseid suveniire.
Volmer: (Kähku) Oota! (Vahetab teemat) Me tahtsime kangesti minna lapsepõlves koos käidud kohtadesse, sinna, kus must ja valge Tisza jõgi kokku saavad, mustlasküladesse, isegi pildid on omal ajal. Ja Sandrak tahtis kangesti minna Kavarna külasse välja. Ja siis selgus, et teed pole.
Sandrak: (Laiutab käsi) Selle bussiga ei olnud võimalik. Mingi tankiga vast oleks läbi saanud. Aga selline traditsiooniline arhailine elulaad on täiesti alles seal.
Suitsunurgast mööduv puhvetipidaja: (Nõudlikult) Vaatame nüüd neid Volmeri toodud suveniire. Nii, misasja? „Putin huilo‟ õlu? Päris üle võlli ju keeranud, ma vaatan. Lahe muidugi.
Volmer: (Rahulolevalt) Jah, see põlgus moskallide ja moskoviitide suhtes on muljetavaldav.
Sandrak: (Täpsustab) See on ikka see, et iga hommik ärgates tänad jumalat, et ta ei loonud sind moskooviks.
Volmer: (Veel rahulolevamalt) Ja tänu sellele on seal eestlasena eriti hea.
Suitsunurgast mööduv puhvetipidaja: (Lauda pühkides) Ma nagu ei jaga matsu. Mis surnuaiad? Miks selline surnuaia-reis?
Volmer: (Üleolevalt) Kamoon. See on selline hästi põnev ja valgustuslik filmiprojekt. Pildistamise küsimus. Pildistame samu detaile sama nurga alt. Nii saab liikumisi ka teha. Ja siis me, olles Saaremaal, sattusime imeilusasse surnuaeda, Kudjape surnuaeda. Seal on kujusid ja seal on üks Jeesuse kuju ja siis me avastasime, et on tohutu vinged raudaiad. Tuli idee, et hauatähiste kultuur. Tegelikult on tegemist väga vinge antropoloogilise uurimusega. See räägib mingi sootsiumi kultuurist tegelikult nii palju, kuidas oma surnuid maetakse. Tulemas on niisiis film „Maetud Euroopas‟. Me katsume võimalikult erinevaid ja huvitavaid hauatähiseid kasutada.
Sandrak: (Segab vahele) Rumeenias, täiesti Ukraina piiri ääres on üks eriti unikaalne surnuaed. Mingi 1930-ndate lõpus hakkas üks kohalik sepp puuriste maalima. Hästi ilusad rumeenia mustrid, sellised kirjud ja kõigil on tahvel peal, kuhu on joonistatud kadunukest – sellisena, nagu ta oli ja millega tegeles.
Volmer: (Selgitavalt) Kes on traktori seljas ja kes vikatiga. Kes köögis pliidi ääres, kes lüpsab lehma.
Sandrak: (Õnnelikult) Ja kõrtsi laua taga! (Varjamatu uhkusega) Me leidsime kolm joodiku hauda! Suure pudeliga laua ääres magav mees! (Pärast pikka ja tähendusrikast pausi) Samas kõrval Ungaris jõe ääres on hauatähised tehtud nagu paadininad. Et kui sedapidi vaadata, siis nii huvitav, tihe ja eriskummaline kui Euroopas või Ida-Euroopas ei ole hauakultuur kuskil maailmas.
Suitsunurgast mööduv puhvetipidaja (Pisarat pühkides): Paluks veel ilusaid lugusid Karpaatiast!
Sandrak: (Torinal) Mida sa Karpaatia all üldse mõtled… Karpaatia on laias laastus ikka kõik vana Austria-Ungari. Ehk see on vana ajalooline Kesk-Euroopa. Ja kõik need maad, Ukraina, Poola, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, kõik nad on olnud kas täies tükis või suures osas Austria-Ungari all.
Suitsunurgast mööduv puhvetipidaja: (Targutab) sealt tuleb see anekdoot ka, et kui Austria ja Ungari võistkonnad mängivad Euroopa meistrivõistlustel jalkat, siis 100-aastane vanamutt küsib, et kellega nad mängivad…
Sandrak: (Poriseb edasi) Terve Karpaatia ala on maastikuliselt ja elulaadiliselt üks suur tervik, mis siis et palju rahvusi. Ja inimtüüp on kõikjal sama. Keel muidugi on erinev, kes räägib slaavi keeli, kes räägib romaani keeli, kes soomeugri keeli. Aga inimesed on ühesugused. Ja see sarnasus lööb välja kõiges. Kultuuris ja rahvariietes, kommetes ja surnuaedades. Muusikas ka loomulikult.
Volmer: (Ärkab üles) Mul on tunne, et see film on poole peal. Poole peal jah. Kuigi enamik loodetud objekte on tegelikult käes. Kolmandik on veel. Ja Moskvas on ka ülioluline staff Kremli müüri ääres. Need on hauatähised, on Stalin ja teised mehikesed. Isakeste büstid. Hallist graniidist.