LÄTLASED TULEVAD: Noorema põlvkonna Läti naisluuletajad Anna Belkovska, Lote Vilma Vītiņa (autorinimega Lote Vilma) ja Marija Luīze Meļķe on hetkel Lätis igale kirjandus- ja kultuurihuvilisele teada autorid, kes lisaks luuletamisele ka näitlevad, loovad lavastusi ja illustratsioone ning juhivad kultuurisaateid ja -sündmusi. Mitmekesiste noorte autorite tegemistest, loomeprotsessidest, eeskujudest ning kriitikast saab lugeda siinsest intervjuust. Kõigi kolme autoriga on võimalik kohtuda luuleõhtul Tartu rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista 9. mail Kultuuriklubis Salong. Küsisid: Evelin Arust ja Ilze Tālberga. Tõlkisid: Evelin Arust, Ilze Tālberga, Contra.
Olete kõik omavahel rohkem või vähem tuttavad ning koos ka erinevaid projekte teinud. Kuidas teie tutvus ja edasine koostöö alguse sai?
Marija Luīze Meļķe (edaspidi MLM): Meie töid on valitud mõned korrad samasse luulevalimikku, aga ma ei tea, kas see on mänginud suurt rolli meie üksteisetundmises. Esimene pikem vestlus Annaga oli mul luulelaagris, kui ma olin umbes 17-aastane. Hetkel mina ja Lote juhime koos raadiosaadet kirjandusest (“Bron-Hīts” – toim). Tegelikult käisime ka kõik samas kunstikoolis (Janis Rozentālsi Riia Kunstikool – toim), aga mitte ühel ajal, kuna ma olen mõned aastad noorem.
Anna Belkovska (edaspidi AB): Lote ja Marija on minu vaateväljas olnud vähemalt kümme aastat. Lotega olime koolis (Janis Rozentālsi Riia Kunstikool – toim) klassiõed (kus me ikkagi sõpradeks ei saanud), aga Marijaga kohtusin esimest korda noorte autorite laagris. Umbes samal ajal sisenesime ka luulemaailma, seega loetakse meid ühte põlvkonda. Samas ei saa öelda, et oleksime siiani koostööd teinud, pigem oleme sarnases aegruumis eksisteerinud. Esimest korda proovisime Lotega koos selle festivali jaoks kirjutada, kuid enne seda andsime ühise intervjuu ühele kohalikule kirjanduslikule internetiväljaandele.
Lote Vilma Vītiņa (edaspidi LVV): Tunnen Annat sellest saadik, kui olime kursusekaaslased Janis Rozentālsi kunstikeskkoolis. Ka Marija Luīze õppis seal, aga oli noorem, ma vaid aimasin tema olemasolu. Mõlemaga tutvusin lähemalt pärast avaldamist noorte luuletajate antoloogias “Kuidas Ületada Kihelust Kolbas” (“Kā Pārvarēt Niezi Galvaskausā”, 2018). Mulle meeldis Anna skeptiline suhtumine ja see, kuidas ta kallistab. Koos Marija Luīzega juhime praegu kirjandussaadet, kus meile meeldib osavalt ja mitte nii osavalt nalja teha ning rääkida autoritega asjadest, mis pole kohustuslikud.
Millega te praegu igapäevaselt veel tegelete?
MLM: Jaanuar kuni juuni on minu jaoks vaimselt väga keeruline aeg. Seega tunnen, et olen tõsiselt töötanud sellest faasist väljatulemisega ning see ongi olnud põhiline.
AB: Praegu on kogu mu igapäevaelu hõivatud töötades näidendi (“Mantojums”/“Pärandus”; etendub teatris Dirty Deal Teatro – toim) kallal, mille ma kirjutasin koos oma meeskonnaga ja milles ka ise üles astun. Kusjuures see on näidend minu suhetest mu isaga, kes oli alkohoolik. Esilinastust on oodata 12. mail, seega olen viimased kuud vaid sellele pühendanud.
LVV: Valmistan ette suuremõõdulist illustratsiooni, seinamaali näitusele parkidest, mis avatakse mais Läti Rahvusraamatukogus. Töötan tasapisi paralleelselt ka oma graafilise romaani kallal, sellest tuleb pikim koomiks, mille olen joonistanud. Just lõppes töö Läti Kirjanduse aastaauhinna žüriis (LALIGABA – toim), mis võttis mu peas ja kalendris viimastel kuudel palju ruumi. Aga üldiselt maalin ja joonistan aeg-ajalt midagi niisama.
Olete kõik auhinnatud ühe või teise auhinnaga. Mida selline tunnustus teie jaoks tähendab? Intervjueerija kommentaar: Anna Belkovska on pälvinud Läti Kirjanduse Aastaauhinna 2022. aastal debüütluulekogu „Veranda“ (2022) eest; Lote Vilma enda kirjutatud ja illustreeritud lasteraamatu „Ūdenstornis“/“Veetorn“ (2021) eest ning Marija Luīze Meļķe on pärjatud aasta parima näitleja auhinnaga noortefilmis „Neona pavasaris“/“Neoonkevad“ (2022), millest ta protesti märgiks loobus. Marija Luīze Meļķe debüütkogu „Nerealizēto potenciālu klubs“/“Realiseerimata potentsiaali klubi“ (2022) on aga nomineeritud selle aasta kirjandusauhindade nimekirjas. Laureaadid kuulutatakse välja 28. aprillil.
MLM: Loomulikult on tore, kui sinu tööd väärtustatakse.
AB: Auhind tõestas mulle, et mu lõputud enesekahtlused ei ole väga korrektsed.
LVV: Auhinna saamine puudutab mind alati. Tunnen tänu, et teised väärtustavad seda, mida teen. Arvan, et see on ka julgustav.
Millal alustasite luuletuste kirjutamist?
MLM: Mul pole aimugi. Esimene poeetiline või hoopis melanhoolne kogemus minu elus peaks olema selle algus, aga mul ei ole teadlikku mälestust sellest.
AB: Kui ma olin 14-aastane, andis ema meie raamaturiiulitelt mulle minu esimesed läti klassikute luulekogud. Ma arvan, et nii see algas.
LVV: Miskipärast oli esimene luuletus, mida mäletan olevat kirjutanud, naabripoisist, kes käis mulle jubedalt närvidele. Ma olin siis 12-13-aastane. Tõsisemalt hakkasin luule kirjutamisega tegelema kuskil 14-aastasena. Aga lapsepõlves tahtsin väga kirjutada seiklusromaani.
Aga kuidas üldse alustada luuletamisega?
MLM: Ma arvan, et see, kust alustada, polegi nii tähtis.
AB: Alustuseks piisab soovist seda teha, kuid uudishimu ja kangekaelsus ei tee ka paha.
LVV: Arvan, et luuleni võivad viia väga erinevad teed. Aga võib-olla soov midagi väljendada on oluline, isegi kui sa veel ei tea, mida täpselt. See on nagu selline kummaline sõlm kõhus, mis nõuab lahtiharutamist.
Millest leiate inspiratsiooni?
MLM: Mõnikord on see lihtsalt tähtaeg, mis sunnib mind laua taha istuma kuni midagi valmib. Kuid mul on mingisugune üleüldine vajadus kirjutada. Olgu selleks siis sisemine või välimine tung, mis kutsub esile konkreetse kirjutamistuhina. See, mis saab kirja pandud on ainult nähtav osa suuremast pildist.
AB: See vastus võib olla lõputu. Minu inspiratsioon tuleb sellest, mida ütles sõber, kui ta jääl libises; ülesannetest, mida viin läbi osaledes projektides; sellest, mida ma ei saa ütlemata jätta; püüdest meenutada pealtnäha ebaolulisi asju.
LVV: Ma tean, et mulle on oluline kirjutamisprotsess, et see teeb mulle head ja tekitab mõtestatud tunde. Tihti lükkab kätt mingi emotsionaalne impulss, teinekord ei anna rahu mingi sõna või sebib silme ees eriti haarav visuaalne kujund. Võib-olla loen mingeid raamatuid ja kirjutis saab sealt alguse. Olen ka õppinud, et inspiratsioon külastab mind tihedamalt, kui jätan talle regulaarselt ruumi, kuhu tulla.
Kuidas kirjeldaksite oma luuletuste kirjutamise protsessi?
MLM: Ma alustan kirjutamist ning kirjutamist jätkates hakkan kohe ka toimetama. Sel viisil on kogu protsess väga liikuv ja muutuv. Enamasti võtab see mõned tunnid, et luuletus lõpetada. Kui luuletus on kord valmis, siis on see täielikult valmis. Võib-olla üks sõna saab hiljem muudetud. Vahel ma leian, et mu luuletused on suurepärased, teinekord tunduvad need jällegi mitte nii head. Aga ma ei püüa teksti tõugata kuhugi, kuhu see juba niigi ei lähe. On ka selliseid luuletusi, mis kuidagi niisama sünnivad minu peas – need on üsna lihtsad, mis ei nõua rohkem tööd. Tuleb ainult üles kirjutada. Need luuletused on nagu väike kingitus.
AB: Mõnikord, kui mõtlen millegi ilusa, naljaka või huvitava peale, panen selle kohe kirja ja siis ehitan sellest fraasist luuletuse, mida seejärel parandan. Mõnikord on mul lihtsalt ligikaudne ettekujutus sellest, mida ma öelda tahan ja siis otsin selle jaoks parimaid sõnu.
LVV: Enamasti elan koos luuletusega veel mõnda aega pärast selle kirjapanemist. Tihti toimetan ja lihvin, kuni tundub, et midagi enam juurde panna ega ära võtta ei saa. Vahel jõuan küll selleni, et luuletusest ei jää enam midagi järele. Mulle on tähtis näidata tekste kellelegi, keda usaldan ja saada kommentaare kõrvalt.
Kuidas valite oma luulekeelt?
MLM: Ma otsin selgust, püüan olla täpne, samal ajal mitte liigselt lihtsustada.
AB: See pole vist teadlik protsess. Minu luulekeel koosneb keelest, mida ma kuulen igapäevaselt; keelest, mida kogen raamatutes või teatris; minu iseloomuomadustest, emotsioonidest, kogemustest. Paratamatult olen ka oma riigi ja kultuuri eelkäijate (eriti naisluuletajate) mantlipärija.
LVV: Eelistan salapäraseid ja lakoonilisi, mitte kirjeldavaid luuletusi. Mulle meeldib asju mitte lõpuni öelda ja jätta seeläbi palju vaba ruumi lugejatele. Tunnetan, et minu luuletused on üsna visuaalsed. Kujundlikkus on see, mis mind huvitab. Meeldivad imelikud sõnad ja ebatavalised sõnaühendid.
Millised autorid on teid kõige rohkem mõjutanud?
MLM: Ilmselgetel põhjustel on mul praegu selle suhtes segased tunded, aga mõnda aega tagasi olin ma väga vaimustuses kaasaegsest vene luulest, õigemini nende lätikeelsetest tõlgetest. Nende stiil mõjutas toona kindlasti minu kirjutamisviisi ning võib-olla võib seda mõjutust jätkuvalt märgata ka mõnedes minu uuemates luuletustes. Lisaks sellele ei tule mulle pähe ühtki teist mõjutust. Kuigi on mitmeid autoreid, keda imetlen ja olen imetlenud.
AB: Anna Auziņa, Inga Gaile, Ruta Štelmahere, Ojārs Vācietis.
LVV: Arvan, et paljud läti luuletajad, keda hakkasin lugema teismeeas ja kes sel ajal ka oma raamatuid välja andsid – paar põlvkonda vanemad autorid. Mind on mõjutanud ka paar läti luuleklassikut, aga neid on vähem. Kindlasti igasugused välisautorid. Ma ei usu, et oleks endal kerge määrata, kes on kõige suurem mõjutaja olnud, seda on raske jälgida. Mul on muidugi oma favoriidid, aga kuidagi olen tüdinenud nende kõigi nimetamisest.
Kuidas suhtute kriitikute vastuvõttu teie luulesse?
MLM: Inimesed peaaegu mitte kunagi ei räägi ega kirjuta asjadest minu luules, mis on mulle kõige olulisemad. Seetõttu kuulan nende mõtteid huviga, kuid harva samastun nendega.
AB: Kuigi vahel kardan, et nüüd mind lõpuks hävitatakse, siis enamasti ootan ma oma luule kriitikat. Mulle meeldis lugeda oma esimese luulekogu (“Veranda”, 2022 – toim) arvustusi, sest sain oma töö kohta teada seda, mida ma ise ei märganud. Ja öelda: “Jah, see on tõesti nii!”
LVV: See hirmutab mind endiselt, aga kindlasti vähem kui varem. Seni on see küll ootamatult positiivne olnud. On hea, kui kriitikast saab endale midagi kasulikku kaasa võtta, aga muidu tundub mulle, et ei oleks vaja sellele palju tähelepanu pühendada. Mulle tundub lahe tagasiside minu luuletuse kohta raamatusaidil Goodreads: “algul tundus igav ja seosetu, aga pärast hakkas kuidagi meeldima.”
Milliseid loomingulisi vorme te veel viljelete?
MLM: Ma töötan karikaturistina ühele kultuuriväljaandele. Tegelen ka filminäitlemisega ning mõnikord kirjutan blogilaadseid esseesid.
AB: Olen hariduselt dramaturg, kuid viimastel aastatel olen mõistnud, et mulle väga ei meeldi üksi näidendeid kirjutada, mistõttu kaldun hetkel (ka tulevase näidendi puhul) pigem kollektiivsete lavastuste loomisele ja tahan osaleda kõigis lavastusprotsessides. Samuti joonistasin väga pikalt, aga hetkel pidin selle veidi kõrvale jätma, sest kirjutamine on muutunud prioriteediks. Lisaks luulele kirjutan ka lugusid ja loodan selle aasta lõpuks oma esimese romaani valmis saada.
LVV: Tegelen illustreerimisega, mis võib küll väga erineval moel väljenduda – seinamaalina, joonistustena raamatus, ürituse plakatina, väikeste viguritena kohvikruusi peal jne. Joonistan koomikseid, kord kuus mängime koos näitleja Varis Klausitājsiga improviseeritud joonistusetendust, kus joonistan hiiglasliku paberilehe peale kõike (peaaegu), mida publik soovib.
Räägime ka laiemast ühiskondlikust plaanist. Mis on Läti kultuurirahastuse juures hästi ja mis halvasti?
MLM: Pigem mitte.
AB: Minul isiklikult on oma tööde rahastamisega peaaegu alati vedanud, kuid kõik autorid või projektid ei saa vajalikku raha, isegi kui neil on potentsiaali. Suurim probleem on minu meelest see, et kunstnikud teevad sageli palju tasuta tööd.
LVV: Raske hinnata. Mõnes mõttes on meil Kultuurkapitali fondiga vedanud. Tean, et teistes riikides ei ole alati sellist võimalust. Mul on ka olnud projektitoetustega väga hea kogemus. Teisalt tekib vahel tunne, et riik tervikuna ei võta kultuuri liiga tõsiselt või ühiskonnale fundamentaalselt vajalikuna.
Kas noor, alles alustav Läti kirjanik leiab lihtsasti oma tekstidele avaldamisplatvormi?
MLM: Kui nad natukene vaeva näevad, siis arvan, et jah. Mõnikord peavad nad rohkem proovima, kuid üldiselt ma arvan, et pole väga raske avaldamisplatvormi leida.
AB: Kui noor autor on nõus toimetajatega koostööd tegema ja esimese kriitika peale käega ei löö, on see lihtne. Samuti peaks endal olema julgust oma töid saata.
LVV: Kõik see, mida enne mind siin kirjutasid Marija ja Anna.
Millisena näete tänapäeval kirjaniku rolli?
MLM: Ma olen selle poolt, et iga autor otsustaks/defineeriks seda ise.
AB: Sama, mis alati on olnud – näha ja rääkida nähtust.
LVV: See on väga lai küsimus, ma õieti ei tea, mida vastata. Tundub, et see peaks olema mingis mõttes muutumatu, peaks olema miski, mis on oluline nii keskaegsele mungale, 20. sajandi dramaturgile kui ka noorele idaeuroopa poetessile 2023. aastal. Ma küll ei tea, mis see päriselt on. Öelda midagi, mida peab ütlema võib-olla.
Lõpetuseks. Mida tahaksite öelda oma lugejatele?
MLM: Aitäh, et loete minu luulet, kuigi võiksite lugeda mida tahes.
AB: Tänan teid kõigepealt. Ja et ma kirjutan oma luulet teile teadmiseks – te pole üheski kogemuses üksi.
LVV: Et olen tänulik ja rõõmus, et meie vahel on sellised väga erilised suhted.
