MAARJA JA KERSTI KEERULINE LUGU: President Kersti Kaljulaidi otsus mitte lasta endale kirikus hosiannat laulda äratas vastakaid tundeid. Nii nagu ka Neitsi Maarja õppematerjal uues ERM-is, kus see jalahoobist ära lagunes ning ennast kohe taas üles ehitas. Kalle Eller Taarausuliste ja Maausuliste Emujärve Kojast analüüsib, kas siis riigikristlus on tuppa tulnud.
Viimasel ajal on seoses ERM-i avamise ning ka mõningate muude arengutega – nagu näiteks president Kersti Kaljulaidi otsus jääda eemale kiriklikust ametissepühitsemisest – löönud lõkkele maailmavaatelised kired, esitet on syydistusi, mis pole just hiiland vaoshoitusega, õhus on võimalusi koguni kohtuprotsesside synniks. See kõik paneb mõtlema ning analyysima suundumusi meie yhiskonnas, eriti veel valitseva eliidi ridades.
Sobiv meenutus
Võtame ERM-i ja kurikuulsa eksponaadi, jalagalöödava neitsi Maarja. Näib nyyd, et tykk aega levind kuulujuttudel põhi ongi all. Nimelt on ju kuulda olnud, et luteri kiriku kleeruse hulgas on enamuses nn kryptokatoliiklased. Et just selle kiriku juhid reageerisid valuliselt iseenesest võib-olla mitte kõige õnnestunuma atraktsiooni peale uue muuseumi avamisel, näib lisavat selliseile väiteile tõenäosust.
Sellele täienduseks oleks sobiv meenutada, et ka luterluse sajandeil ehitet kirikuile on leit n-ö kaitsepyhakud. Nüüdisajal on vastakaid arvamisi yhiskonnas tekitand kuju Tori kiriku juures: kas on tegu Pyha Jyri ning draakoniga või ei ole? Teatavasti ametliku Vatikani seisukohalt ei kuulu Jyri hagiograafilisse nimistusse, lugu on tunnistet muinaslooks. Erinevalt idakirikuist, kus endiselt on tegu yhega tähtsamaist pyhamehist, eriti Georgias, kus ju riigi nimigi on samast tyvest. Ei teagi siis, kas meie luteri kiriku tegelased on ikka piisavalt syvenend Martin Lutheri ning Philipp Melanchthoni töödesse?
On täiesti selge, taunida tuleb igasugust, ka kõige väiksema vähemuse usuliste tunnete haavamist. Nii nende, kes austavad neitsi Maarjat, jumalaema, Meie Emandat, aga ka kõigi teiste omi.
Toompeal – iga päev näevad seda kõik 101 riigikogu liiget – on Aleksander Nevski katedraali tornidel risti all selili poolkuu. See peab symboliseerima õigeusu ajaloolist võitu islami yle. Eesti vabariigis on umbes kymme tuhat lojaalset moslemist kodanikku, nende usulised tunded siis vist ei tähenda midagi. Või kas on mõtet meenutadagi viimase kymne aastaga maharaiut hiisi ning maausuliste pisaraid, kurbust ja viha?!
Võõras ja kauge Maarja
Maa-usku ehk maa-meelt inimese jaoks on see meie maal tavapäraselt esitetav Maarja võõras ja kauge, nii vahemaa kui ka ajavahe mõttes. Kui me nyyd pyyame silme ette manada selle inimese kuju ning nägu, siis kujutelm oleks umbes midagi sarnast nagu need tuhanded tumedaverelised Syyriast pagend naised. Tema poeg ilmselt meenutaks näoldasa näiteks seda mõrtsuk-terroristi, kes on Prantsusmaal vangimajas ega ytle yhtki sõna. Võõrad inimesed, võõrad mõtted, võõras vaim!
Ysna ilmselt peab aru saama sellest, et tolle kandi vaimule on sygavalt omane kirglik soov oma elulaadi, oma mõtte- ja tundeilma peale suruda nii paljudele kui saab, põhimõtteliselt kõigile igal pool. Al Qaeda, ISIS tänapäeval, ajaloos ristisõjad, konkista ja muu taoline. Oma ilma veel säilitanud põlisrahvaile jääb see igavesti arusaamatuks.
Nõnda on võimatu uskuda, et puusepaemand Mariam olnuks nii õel ja kuri naine, et ta tõesti rõõmustaks nende tuhandete ja tuhandete tapet ja vägistet naiste ning laste yle läbi aastasadade mitmel pool maailmas, sedasama meiegi maal kaheksasaja aasta eest. Sest just tema nimel siin toimeteti ja just vastvallutet, tyhjakstapet ja paljaksröövit maa pyhendetigi siis neitsi Maarjale.
Asjade ümbervaatamisest
Öeldakse, et kristlus on halastuse usk. Kõrvalt vaadates ei saagi siis aru, miks yhele tõsikristlasele on vaja seda piiskop Alberti Maarjamaa-lugu. Isegi ju pan Wojtyla ehk Jan Pawel palus katoliku kiriku nimel andeks kõikide selle kiriku nimel toimepandud vägivallategude eest. Seega ka selle eest, mida Läänemere idaranna rahvaste kallal panid toime Meinhard ja Albert.
Giovanni Paolo andekspalumise taustal ei olegi pannud tähele, et meie reformeerit kirik kahetsenuks taga neid väärtusi, mis olid mitmesaja aastaga kogunend Tallinna kirikuisse ning mis häviteti märatseva pööbli poolt Melchior Hoffmanni õhutusel. Kirikuteenrist päästet Niguliste annab mingit aimu sellest, mis kõik hävis. Ega pole ju ka vist selgesti vabandet luteri kiriku aktiivsel osavõtul põletet nõidade ega ka kirikutulbas sandiks pekstute eest.
Kokku võtta ongi ypris raske. On pea võimatu aru saada Eesti tänases kultuuripildis EELK poolt esitetavast ja isegi laiemalt kogu kontseptsioonist Eestist kui kristlikust maast yhena Euroopa yldises kultuuriruumis. Vastav kirik ju pyyab iga hinna eest olla miskit riigikirikutaolist, kuigi arvud näitavad, et Eesti Vabariigi elanike enamik ei kuulu yhtegi kirikusse. Veelgi enam, kõige arvukam kogudus on venekeelsel Moskva patriarhaadi kirikul Eesti pinnal.
Kas pole mitte nii, et eesti kultuuris on asjad tugevasti kreenis ja tuleks paljuski yle vaadata. Seda ka riigi ja mõõtuandva poliitilise seltskonna poole pealt. Näiteks vabariigi aastapäeval ei peaks presidendil ega peaministril asja olema jumalateenistusele. Või kui siiski, siis peaksid nad viibima ka Jom Kippuri tähistajate seas, must mytsike peas.
Tuleks lõpetada Maarjamaa Risti jagamine, sest see vajutab lõpliku kinnitava pitseri Eesti kui neokoloniaalse riigi olemusele.