UNUSTATUD RAAMAT: President Kersti Kaljulaid lappab nõukogude noorukitele ehitatud propagandateost „Sinepiparadiisi lapsed“ ning tuletab meelde, kuidas see raamat pani teda kunagi sunnismaisuse üle mõtisklema.
Selleks, et olla seda raamatut üldse kunagi lugenud, peaks tüüpiliselt olema sündinud hiljemalt aastal 1942. Lasteraamat, erakordselt halb lasteraamat. Jossif Stalin oli veel enam-vähem täie tervise juures, kui see eesti keeles 1952. aastal ilmus.
Nii et „Sinepiparadiisi lapsed“, autor N. Kalma, tõlkinud E. Levina, illustreerinud E. Maisaar.
„Ilmetu rohekas vabadussammas“
See on teos Ameerika mustanahaliste raskest elust. Milliseid kahtlemata varaste viiekümnendate Ameerikast ei olnud kuigi keeruline kirjutada, valetama ei pidanud. Teosest leiab Ameerika õpetajate väidetavaid väiteid, nagu näiteks „mustanahalistel ei ole mõtetki püüda algebrat õppida“.
Muidugi, endalegi oli tuttav soovitus „govori po tšelovetšeski“ ehk räägi inimeste keelt, mis tähendas, et vene keeles, paluks, aga no vähemalt eestlase suutlikkuses matemaatikat omandada tõesti keegi kahtlema ei kippunud. Tuli sellegi eest parteile ning valitsusele tänulik olla.
Ameerika mustade raskele elule vaatamata on raamatus seiklevas suguvõsas – neeger-rätsepa, nagu teoses väljendutakse, suguvõsas – keegi, kes on käinud Moskvas, näinud Punast väljakut, Kremlit ja pooldab leninistlikke ideid. Muidugi kiusas raamatu järgi kauge Ameerika selliseid taga, punased pidid sealkandis olema iseäranis ettevaatlikud. Mis neid ähvardas, jäi täpselt selgusetuks, aga eks nõukogude laps sai isegi aru, et mingi Siber võis ju ka kuskil „seal“ eksisteerida, kuhu vastalisi lähetada. Keegi vist sõitis raamatu lõpuks ka „tõelise vabaduse randadele“, seistes laeval, mille ahtri taga vajus kaugusse „ilmetu rohekas vabadussammas“.
Külaline pööningult
1970.–1980. aastate Eesti lastekirjandus ei olnud sugugi nii absurdselt ideoloogiline, sestap ongi see teos mulle meelde süüvinud.
Leidsin selle koos mõnede teiste 1950-ndate lasteraamatutega nagu „Vasjok Trubatsov ja sõbrad“ kuskilt sugulase suvila pööningult. Lugesin läbi nagu absoluutselt kõik teisedki tolles eas ette jäänud kirjapandud read. (Samalt pööningult sain ka Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu“ ja teose kunstnik Toulouse-Lautreci elust, ehk siis leidus ka väärtuslikumat materjali tol iidsel aal).
Tundus täiesti võimatu, et keegi ongi suutnud istuda oma kirjutuslaua taga ja püüdnud igale lasteraamatu leheküljele pikkida propagandaseemne nagu porgandi. Juurdlesin selle üle, kas kirjanik mõtles ja arvas ka nii, nagu kirjutas, või oli ta muidu siiski „normaalne“ inimene. Noh, näiteks et pidi seda jama kirjutama, sest tal lihtsalt polnud seal Leningradis (originaal oli välja antud seal) muud tööd?
Paradiis ja sinepiparadiis
Päris veider tundus, et täiskasvanud inimesed võisid mõelda, et see raamat oli mingitpidi usutav. Ma ei suutnud hoomata ega tõeseks pidada, et keegi tahaks Ameerika Ühendriikidest tulla NSVL-i ja pidada seda vangimaja kuidagi paremaks riigist, kust saab sõita välja ja kuhu saab ka pärast ära minemist tagasi tulla ja nii lihtsalt ongi.
NSVL teadupärast niisugust piiriülest kontakti ülejäänud maailmaga ilma väljasõiduviisata ei pakkunud. NSVL-ist oli võimalik „ära karata“, aga selleks pidi enne mõnda kapitalistlikku riiki reisile saama. Kui oli „õnne“ perekonnaliini pidi kuuluda klassi sildiga „nevõjezdnõi“, siis oli sulle titest peale selge, et Ameerika mustade rasket elu oma silmaga kaeda ei õnnestuks nagunii, isegi kui „väljasaamise“ korral oleks kindlasti tahtnud kohe „ära karata“. Teada oli, et sedagi võimalust, isegi mitte seda ühesuunalist, ei tule. Selle võrra tundus Ameerika ikkagi paradiis, mitte Sinepiparadiis.
Hilised 1970-ndad olid NSVL-is vist majanduslikult suhteliselt head, igatahes sai vorsti isegi ilma tutvusteta, kui viitsisid ennast varahommikul poodi vedada. Pealelõunal sai ka midagi, mille nimi oli lihaleib, aga see siiski süüa väga ei sobinud. Sardelli toodi sinnasamma Valgemetsa maapoodi, mille läheduses asuva suvila aias ma stalinistliku lastekirjandusega tutvusin, vist isegi kaks korda nädalas – puhas paradiis! Sinepiparadiisis tundus ninaesine raamatu põhjal kehvem kui ENSV-s, aga mul on just meeles see imestus – kui vaba ikka on elu Ameerikas! Mõtle, kirjutati, et mustanahalised armastasid NSVL-i, ja neil lubatigi sinna sõita?! Milline suuremeelne riik tundus siis USA! Mina oleks väga tahtnud sinna Ameerikasse sõita, aga kindla peale ei saanud… Vorsti oli, vabadust mitte…
Heaga harjume kiiresti
Ei, ega siis kõik ka kehvasti polnud. Taevaskoda oli maaliline, Valgemetsa kõrged laaned seeni täis, Ahja jõgi oli karge ja kärestikuline, jäälindude poolt armastatud koht. Kõrged liivakaldad, sumedad jõeluhad. Sama kaunis kui praegu. Ja küpsised Kosmosega maitsesid ka imeliselt ning seda kraami sai poest iga ilmaga. Nagu ka Valge Klaari limonaadi, mida tootis Tartu õlletehas. Lapse elus leidus ikka midagi, mis tuju heaks tegi.
Lihtsalt – Ameerikasse oleks tahtnud.
Või Soome.
Või Prantsusmaale.
Kuidagi tobe tundus inglise keelt õppida, ja seda juba esimesest klassist peale, kui polnud erilist perspektiivi „välja“ saada. Gümnaasiumiastmes Londoni linnaplaani omandamine, täpne teave Tower Bridge’i ja Big Beni kohta paistis ka pisut kilplaslik tollal. Aga no nõukogude elu oligi veider, parem oli mitte liiga süveneda. Vähemalt õpetas vabadust hindama, mis seal salata. Tegelikult isegi vorsti, sest eks sellest oli ka omajagu ikka hiljem vajaka. Heast kirjandusest rääkimata.
Õnneks toda viimast vene ajal ikka jagus, tõlgiti Remarque’i, Durrelli ja muud head-paremat, kodumaised kirjanikud andsid ka oma panuse. Kõrvale oli muidugi vaja viiekümnendate lastekaid, et viimast mõista, sest heaga harjub inimene ju kiiresti. Nagu siis, nii ka nüüd.
