EESTI MUUSIKA PÄEVAD 2017: Heliloojate Liidu esimees Märt-Matis Lill pistis nina sisse Eesti Muusika Päevade korraldaja Timo Steineri kabiiniukse vahelt. Märt-Matise uudishimu kaudu saame kohe teada, mida selle aasta suursündmuselt oodata.
Eesti Muusika Päevad (EMP) on ligi 40 aastat olnud üks olulisemaid siinsete heliloojate loomingule keskenduvaid festivale. EMP tasakaalustab kodumaist välismaisega, kammerlikkust mastaapsusega ning festivali kavadest leiab aasta-aastalt üha enam žanri- ja stiilideülest. Seetõttu võib ka EMP-i publiku hulgast leida üsna erineva maitse, kuid tundliku kõrva ja meelega kuulajaid. Festivalil saab kuulda Eesti heliloojate värskeimat loomingut.
Selle aasta Eesti Muusika Päevade teema on „Läbi hämaruse“. Mida see õieti tähendab nii laiemalt, aga ka kitsamalt muusika kontekstis?
Festivali kokku pannes mõtestasime teemat selliselt: „Kisub hämaraks“, arvavad inimesed ja lõpetavad toimetused. Ja kuulavad. Sest hämarus on kuulamise aeg. Sest meel on igas suunas erk. Igale kutsele vastuvõtlik. Hämaras kuulatud helid on nagu luugid. On nagu väravad. Väravad päeva ja öö vahel. Väravad võimatuse ja võimaliku vahel. Väravad siinsele ja sealsele… Hämarus võimendab helid kutseks!
Ehk siis hämarus on pigem vastuvõtu keskkond, kus kõik on kuidagi ergem, salapärasem, võimsam, ebatavalisem. Parim aeg muusika kuulamiseks.
Kas tänavune hämarus on kuidagi seotud eelmise aasta „Rohelise heliga”?
Vaid niipalju, et kujunduselement, planeet, on uuesti kasutusel. Seekord mitte katastroofi aimuvalt kuiv ja kõrbene nagu „Rohelise heli“ puhul, vaid varjutuses, saladuses, hämaruses. Mõned tuttavad muusikutekoosseisud on ka kohal – ERSO, Filharmoonia kammerkoor näiteks, pillid ja hääled samad, teema teine. Hea võrrelda.
Mis värvi on hämarus ja kuidas see kõlab?
Minu jaoks kõlab hämarus maagiliselt. Värv on muusikat ja kujutlust läbilaskev.
Kas festivalil kõlav muusika peaks kuulajates tekitama kindlaid – ja soovitavalt hämaraid – kujutluspilte?
Nagu öeldud, hämarus on pigem vastuvõtu keskkond või positsioon, kus kujutlusmeel on intensiivsem. Katsume kujutlust erinevate võtetega veidi ka võimendada. Need on kontsertidel väikesed üllatused.
Kuhu läbi hämaruse välja jõutakse?
Kui vaadata kalendaarset paiknemist, siis jõutakse vaiksesse nädalasse. Kuigi meie teekond on mitmetahulisem, individuaalsem.
Kas võib rääkida mingist hämaruse trendist või siis alahoovusest eesti ja/või laiemalt nüüdismuusikas üldse?
Loomingu alge vast on üldse kuidagi hämar ja tema ammutusallikad ebaselged. Selles mõttes on see kestev trend läbi aja. Mitmed festivali heliloojad on hämarusest ka otseselt inspireerunud.
Kui tihedalt üldse festivalil erinevad meeled ühendusse astuvad?
Ega ei olegi vist kogemust, mida ühe meelega kätte saab… Selles vallas vast põnevaim on nn pimekontsert, kus kogunetakse, kaetakse silmad… Ja saladuseks jääb nii esituskoht kui ka esitajad. Siin on küll rohkem tegu sellega, kuidas üht meelt välja lülitades teised seda intensiivsemalt rakenduvad.
Kontserdil tuleb esiettekandele ka üks sinu enda teos. Kuidas sarnaneb või erineb festivali komponeerimine ühe muusikateose komponeerimisest?
Nii on tore mõelda, et festival on üks tohutu potentsiaalse energiaga superteos, mis hakkab erinevate heliloojate kirjutatud esmaettekannete kaudu ennast järk-järgult avastama ja vormub festivali lõpuks millekski erakordseks ja ülevaks. Enda muusikaga olen siis selle superteose üks tahuke, lõiguke. Alandlik ja põnevil.
Festival Eesti Muusika Päevad tuleb värske kevadise energiaga
Juba 38. korda toimuv EMP on Eesti suurim esiettekannete festival, mis toob 2017. aastal nädala jooksul publikuni üle 25 spetsiaalselt festivalile kirjutatud uudisteose meie eri põlvkondade väljapaistvatelt heliloojatelt. Esitajateks Eesti tippkollektiivid ja interpreedid, nende seas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Vox Clamantis, Estonian Cello Ensemble, Erkki-Sven Tüür, Johan Randvere, Peeter Vähi, Hele-Riin Uib, Ulla Krigul, Saale Fischer, Kristel Aer, Theodor Sink jt. Välisesinejatest on festivalil esindatud rahvusvaheliselt tunnustatud interpreedid Prantsusmaalt ja Venemaalt, nende seas pianist Nicolas Horvath ja löökpillimängija Le Quan Ninh Prantsusmaalt ning oboemängija Dmitri Bulgakov Venemaalt.
Kontsertidel kõlavad teosed heliloojatelt: Galina Grigorjeva, Helena Tulve, Tauno Aints, Rene Eespere, Tatjana Kozlova-Johannes, Liisa Hirsch, Peeter Vähi, Arvo Pärt, Timo Steiner, Malle Maltis, Ekke Västrik, Lauri Jõeleht, Sander Mölder, Jaan Rääts, Margo Kõlar, Andrus Kallastu, Lepo Sumera, Ester Mägi, Erkki-Sven Tüür, Tõnis Kaumann, Mihkel Kerem, Kerri Kotta, Evelin Seppar, Mirjam Tally, Aleksandr Šedeljov, Vsevolod Pozdejev, Avi Benjamin, Karl Tipp jt.
