MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Majandusgeograaf Hardo Aasmäe lugudesari totraimatest riikidest planeedil. Kuuba on suhkruta maa, kus on nüri järjekindlusega püütud kultiveerida paljusid kasutuid mudeleid.
Kuubast on siin sarjas küll korra juba kirjutatud, aga midagi pole mõttekamaks muutunud. Kuuba oli 20. sajandil, kahe suure sõja vahel, üks unistuste maa. 1930. aastate lõpul oli elatustase kõrgem kui Rootsis. 1940. aasta põhiseadus oli maailma üks demokraatlikumaid.
Hiilgav Kuuba
Jah, see pole kõik. Kuuba hiilgas muudegi asjadega. 8-tunnine tööpäev; hea kliima; aasta ringi suvi, kuid mitte liiga palav; imelised liivarannad; rõõmsameelsed inimesed; elu parem kui Miamis. Ameeriklaste ajaveetmispaik, nagu tänapäeval Bahama. Sõita polnud suurt kaugemale kui Tallinnast Helsingisse. Kasiinod, pangad, suvilad, ülihea rumm ja veel paremad sigarid.
Mõistagi spioonid. Graham Greeni mõnusad lood „Meie mees Havannas“ ja „Vaikne ameeriklane“ pakuvad hingerahu siiamaani. Siinkohal olgu öeldud, et nende teoste autor alustas oma elukutselist luureohvitseri tööd Tallinnas.
Pahatahtlikud moralistid seletasid küll, et Kuubal on kõik naised litsid ja mehed lakeid, kuid need jutud ei teinud elu halvemaks. Eks meilgi Eestis on rääkijaid, et kõik eesti mehed on joodikud ja naised libud. Sellised irisevad etteasted pole enamasti kuigi tuumakad.
Habemikest võitlejate laskumine
Mõistagi polnud saar ainult lõbutsemiseks. 1918–1919 toodeti Kuubal pool maailma suhkrust. Kuuba oli maa, kuhu taheti tööle tulla. Kokku oli seal 300 000 neegrist võõrtöölist Haitilt, Jamaicalt, Barbadoselt ja teistelt Kariibi mere saartelt, kes käisid suhkruistandustes ja -vabrikutes leiba teenimas. Suhkru tootmine andis tööd, tegemist ning rikkust kogu riigile.
Ometi näib, et muretus ja heaolu maksid kuubalastele kätte. Veel 1958. aastal arvati Havannas, et neid ei huvita, mida arvab üldisest olukorrast keegi võsaröövel Fidel Castro Sierra Maestra mägedes. Ent juba poole aasta pärast oli ta uue aasta kingituseks oma habemikest võitlejatega jõudnud Havannasse.
Ilmselt võeti pealinnas seda omamoodi etendusena pikkade jõulupühade puhul. Pole ju mõeldav, et korralikult relvastatud 20 000-pealine Kuuba regulaarvägi poleks suutnud kolmetuhandelist peaaegu laskemoonata sissiväge kinni pidada. Lihtsalt olid jõulud. Kes sellel ajal ikka sõdib. Pealegi oli „mägipoiste“ väega huvitav tutvuda. Lubasid nad ju demokraatia kehtestada. Diktaator Batistast oldigi veidi tüdinud. Rõõmsameelne rahvas vajab ju ikka aeg-ajalt vaheldust.
Kuidas Castro ümber mõtles
Paraku ei teadnud ka Castro, mida teha. Tema vägi luusis Havannas ja nautis üle mõne aasta linnaelu ja romantiliste noorte neidude võlusid. Kogu see pidu ja pillerkaar aga hakkas Castrot tüütama ning veebruaris hakkas ta peaministriks. Keegi teda selles eriti ei takistanud, sest võim vedeles maas.
Castro oli rõõmsameelne seikleja. Seepärast asus ta Kuubaga katsetama. Heites kõrvale mõtte demokraatiast, mõtles ta mõnda aega olla nagu Robin Hood. Ta otsustas kõigilt rikastelt maad ja varad ära võtta ning jagada vaestele. Paraku mõtles ta poolel teel ümber. Varad said välismaalastelt (eelkõige ameeriklastelt) ja jõukatelt kuubalastelt riigistatud, kuid unustati kuubalastele välja jagamata. Sisuliselt jättis Castro enamiku röövitud varast enesele ja oma sõpradele. Vaid pisike osa läks vaesele rahvale jagamiseks, nagu seda tegi Robin Hood. Ülejäänud vara pidi kuluma õiglasele võitlusele rikastelt uute varade riisumiseks.
Paraku oli sellel mudelil kaks puudust. Kiuslikud ameeriklased lakkasid toomast harjumuspärast raha Kuuba kõrtsidesse ja kasiinodesse. Tagatipuks keelasid USA võimud Kuubale Coca-Cola müügi. Sellega koos ei saanud USA-st ka kõike muud, mis mõnusaks eluks vajalik.
Kõige vastikumaks osutus siiski ameeriklaste otsus mitte osta Kuubalt suhkrut ja kõiki teisi asju, mis sealt saada. Elu Kuubal muutus tasapisi igavaks ja halliks. Tagatipuks käisid väliskuubalased demokraatia lipu all Sigade lahel 1961. aastal ebaõnnestunult sigatsemas.
Lisaks eeltoodule puudus maailmas Robin Hoodide rahvusvaheline organisatsioon. Castro jäi oma mõtete ja sõpradega päris üksi.
Hruštšovi ülesleidmine
Õnneks polnud maailm seiklejatest veel päris tühi. Nii leidis Castro Nikita Hruštšovi. Kuna suhkrukasvatusele ja lõbustustele toetuv magus majandus lakkas olemast, katsetas Castro koos Hruštšoviga uut majandusmudelit. See oli sõjaväebaaside majandus.
Hruštšov vedas Kuubasse Nõukogude Liidu tuumaraketid, tehes tervest riigist ühe suure sõjaväebaasi. Selle rentimisest asus Kuuba nüüd elama. Mõte iseenesest polnud ajaloos muidugi uus. Ameeriklased rentisid juba varem Guantanamo mereväebaasi. Paraku oli see väike ja seetõttu oli ka sealt saadav raha väike. Selle Castro suure äri ajasid nurja taas tujukad ameeriklased. Neile ei meeldinud nii suur venelaste raketibaas, pealegi nii lähedal. „Suure Kariibi kraakluse“ järel pidid venelased raketid ära viima ja baas jäi tühjaks ning kõledaks nagu Kuuba majandus.
Nüüd võttis Castro käsile uue majandusmudeli – sotsialismiehitamise. Robin Hoodist sai marksist. Kohemaid alustas Nõukogude Liit vennaliku abi ohjeldamatu jagamisega. Kuuba suhkur osteti ära kaks korda kallimalt kui maailmaturg pakkus. Samas müüs N. Liit Kuubale naftat ja tehnikat maailmaturu hinnast oluliselt odavamalt.
Sellel ainulaadsel ärimudelil polnud viga midagi. Vanu robinhoodlikke tundeid elati välja Ernesto Che Guevara Boliivia seiklustes või Angola ja Mosambiigi kodusõdades. Sekka löödi ka Etioopia ja Somaalia sõjas. Paraku kukkus see äri kokku, kui N. Liidu nimeline „lüpsilehm“ hingusele läks.
Kõige viimane mudel
Polnud midagi teha. Tuli minna üle uuele majandusmudelile. Selleks on nn „viru ärika“ majandus. Suurimaks välisvaluuta allikaks sai nüüd hoopis välisturism. Majandus jäeti üdini riiklikuks, kuid USA dollari kasutamisele anti roheline tuli. Osaliselt legaliseeriti must turg, tegelikult – enamik püsikaupu sealt saadaksegi. Asja hõlbustamiseks said kuuba eraisikud äsja õiguse kasutada isegi taskutelefone ja omandada arvuteid. Kõik see kokku annabki tänase hetkevärvi lootusetult luitunud ja ärakulunud riigile.
Kunagisest 8 miljoni tonnisest suhkrutoodangust on järele jäänud vaid 1,1 miljonit tonni, millest ise süüakse ära 700 000 tonni ja ülejäänu müüakse punahiinlastele.
Milleks niisugust riiki üldse pidada?
Võib-olla tuleks neil toimida nii, nagu venelased tegid aegade hämaruses. Nemad kutsusid varjaagid kohale, palvega valitseda nende üle. Kuubalased võiksid pöörduda sama palvega eestlaste poole. Meil siin on just maailma parim valitsus kasutu ja ripakil. Vast saadaks Kuuba sooja päikese ja maheda meretuule kätte. Saaks siingi kuidagi rahulikum.
Hardo Aasmäe lugudesarjast „Mõttetute riikide aabits“ on varem ilmunud (vt www.kes-kus.ee):
* Turkmeenia (1/2007)
* Sudaan (10/2007)
* Somaalimaa (7/2008)
* Piraatide õdus elu (10/2008)
* Kes on Barack Hussein Obama? (12/2008)
* Äraspidine Afganistan (7–8/2009)
* Mida teha Pakistaniga? (9/2009)
* Kongo Demokraatlik Vabariik (1/2010)
* Somaalia (2/2010)
* Nigeeria (6/2010)
* Tšaad (7–8/2010)
* Burkina Faso (9/2010)
* Liibüa (3/2011)
* Jeemen (4/2011)
* Kuuba (5/2011)
* India (7/2011)
* Suurbritannia (9/2011)
* Niger (10/2011)
* Prantsusmaa (12/2011)
* Itaalia (1–2/2012)
* Mehhiko (3/2012)
* Kreeka (4/2012)
* Kanada (5/2012)