APONSKI MAGNETOFON! Kuriili saarte igivanast tülist annab ülevaate Tallinna ülikooli jaapani keele ja kultuuriloo õppejõud Maret Nukke. Kaks kisuvad kolmandale kuuluva maatüki pärast, üks jälgib huviga mängu, võtab Maret asja kokku.
Ida-Aasias käärib jätkuvalt mitmeid konflikte, millele rahvusvahelised meediakanalid pööravad oma uudisahned pilgud tavapäraselt alles siis, kui konflikt on väljunud teatud piiridest. Muul juhul arvatakse, et las nad seal madistavad omavahel ja klaarivad asju, kuniks see ei puuduta mugavaid lääne inimesi, näiteks hirmuga naftakraanide kinnikeeramise või globaalset rahu ähvardava tuumaprogrammi ees.
Kes „avastas“ Kuriilid
Samas ei tohi ära unustada, et tüliküsimus Kuriili saarte üle on Jaapani naabruspoliitikas vaid üks paljudest aastakümneid miilavatest konfliktiallikatest: endiselt on määratlemata seisus Lõuna-Koreaga Takeshima (Tokdo) ja mõlema Hiinaga Senkaku (Diaoyu) saarte probleem. Seni lahenduseta Kuriili saarte küsimus on tähelepanu pälvinud arvatavasti just seetõttu, et üheks osapooleks pole mitte lihtsalt mõni Aasia riik, vaid ühtmoodi nii Euroopa kui ka Aasia poolel laiutav suur Venemaa.
Europotsentristlikust vaatevinklist, mis tugineb teise ilmasõja võitjate relvavendlusest lähtuvale kokkukuuluvustundele, on pealiskaudne tõlgendus lihtne: Jaapan kaotas II maailmasõja ja tagastas Venemaale tema saared, nüüd aga miskipärast jonnib ja nõuab nagu väikelaps liivakastimängus tagasi oma asju, mis ta oli just äsja kaaslasele mängida lubanud.
Vaidlusalune Kuriili saarestik koosneb Põhja- ja Lõuna-Kuriilidest, kokku 56 saart, mis kulgevad ketina Kamtšatka poolsaare (Venemaa) ja Hokkaidō saare (Jaapan) vahel. Kuriili saarte esmamainimine leidis vene allikates aset 1646. a ja selline käsitlus jätab ekslikult mulje, justkui oleksid venelased tõepoolest avastanud Kuriilid. Kas süvenematusest või lausa pahatahtlikkusest, soovides eurooplaste teeneid ja saavutusi mistahes valdkonnas suurendada, jäetakse tähelepanuta ajalooline tõsiasi, et Kuriili saarte esmasteks „avastajateks“ (kui üldse) olid siiski jaapanlased, kelle asumeid kõnealustel saartel hilisemad vene „maadeavastajad“ ka oma Kaug-Ida poliitika osana usinasti hävitasid. Igatahes on Kuriilide segasevõitu ajalookäigu tulemuseks see, et tänapäeval tuntakse neid saari enamasti venestatud nimekujude järgi, mitte põlisrahva ainude keelsete nimedega.
Nii näiteks nimetasid venelased oma maadeavastaja auks Atlasoviks ümber algupäraselt Arai saarena tuntud vulkaanilise väikesaare, Chirihoinani saarest sai aga Brat Chirpoyev, ning samasugust segadust põhjustavat „nimeloomet“ harrastasid nad ka paljude teiste saarte puhul, nimetades vene kombe kohaselt ümber ka enamiku saartel paiknevatest asulatest.
Jaapanlaste ajalooline territoorium
Ajalooliselt oli Jaapani kultuur koondunud vaid iidse Yamato riigi aladele, mille keskus asus tänapäeva Nara prefektuuris Lääne-Jaapanis.
Jaapanlaste dokumenteeritud esmakontaktid ainudega jäävad 13. sajandisse, kuid Tokugawa šogunaadi laienemine põhja poole sundis neid järk-järgult taanduma, mõnikord ka ägedate sõjaliste kokkupõrgete tulemusel. Juba 19. sajandi alguseks asustasid ka kogu Honshū saart peamiselt jaapanlased, jättes põliselanikest ainudele vaid Ezo (tänapäeva Hōkkaidō), kusjuures saare lõunapoolsemat osa kontrollis jaapanlaste Matsumae klann, kes pidas sajandeid aktiivset kaubavahetust ka Kuriilide (Chishima) ja Sahhalini (Karafuto) saare ainudega.
Tollal pakkus Ezo saar Tokugawa šogunaadile (1600–1868) suhteliselt vähe huvi, kuni see 1868. a keisrivõimu taastamise tuhinas liideti Jaapani keisririigiga.
Vene keisririigi Jaapani-poliitika seos Kuriilidega
Et pisut paremat pilti saada sellest, millal ja mis asju venelased ja jaapanlased kõnealustel saartel ajasid, tuleb teha väike ekskurss ajalukku, taastades kronoloogilise sündmuste ahela, mis on viinud rahvusvahelise konfliktini seoses Kuriili saarte omandiõigusega. Juba Peeter I valitsusajal levisid Venemaal kuuldused Jaapani rikkusest ning vene kaupmeeste huvi kasvades korraldati Jaapani „avastamiseks“ esimene ekspeditsioon Kuriilidele 1713. a, millele järgnes rida luhtunud katseid Jaapanit leida. Saareelanikest kaluritelt-küttidelt makse sisse nõudes tekkisid konfliktid, mille eskaleerudes sajandi lõpus kaalus keiser venelastele Kuriilidel viibimise üleüldse keelustada.
Keisrinna Katariina II käsul jätkus poliitika, mille kohaselt jaapanlastesse tuli suhtuda hästi, lootuses nendega kaubavahetust alustada, kuid nn „karvaseid kuriillasi“ tuli „leebelt sundida“ saama Vene alamateks. Niisiis huvitasid Vene keisririiki Kuriilid algusest peale eelkõige kui koht, kus oli võimalik saada kontakti jaapanlastega. Jaapani kaupmehed hakkasid üha sagedamini Kuriilidelt leidma silte, mis kuulutasid saared venelaste omaks. See sundis šogunaati jõulisemalt kehtestama end piirkonnas, mille elanikud olid pikka aega justkui loomulikul moel nende naabriteks ja kaubanduspartneriks olnud. 18. sajandi lõpus toimus venelaste taktikas hoopis agressiivsem pööre, mille alguseks oli Uruppu saare koloniseerimine 1794. Venelased otsustasid seejärel jaapani asunikud Kuriilidelt ja Sahhalinilt minema lüüa, hävitada nende sealsed asulad ja kaubakontorid, samas kavatseti jaapanlasi võtta vangi, et sellega avaldada šogunaadile survet, mis oli osa plaanist „vabastada Kuriilid jaapanlaste türanniast“.
Sellise agressiivse Jaapani-suunalise poliitika tulemuseks ning osalt Jaapani šogunaadi sisemise lagunemise tõttu said võimalikuks esimesed maade jagamised jaapanlaste ja venelaste vahel antud piirkonnas, mille seadustas Shimodas sõlmitud lepe (1855), kehtestades piiri Etorofu ja Uruppu saarte vahelt. Sellele järgnes St. Peterburgi lepe 1875. a, mille alusel Jaapan tõmbus tagasi Sahhalini saarelt ja sai vastutasuks Venelt kõik Kuriilid, seega osa Kuriili saartest kuulus Vene keisririigi koosseisu vaid napid 20 aastat. Pärast Vene-Jaapani sõja lõppu 1905. a sõlmiti Portsmouthi rahulepe, mis taastas Jaapani õigused Lõuna-Sahhalinile, Kuriilid aga jäid endiselt tervenisti Jaapanile.
Lääne liitlaste surramurra II maailmasõja ajal ja järel
Ajades taga Kuriili saarte konflikti põhjustanud sündmuste jälgi, jääb paratamatult silma fakt, et II maailmasõja ajal ja järel tehti lääne liitlaste poolt ränki vigu, mis on viinud tänase segase olukorrani.
Nende sündmuste jada algas 1941. a, mil Jaapan ja Venemaa sõlmisid neutraliteedi pakti, kindlustamaks seda, et Venemaa ei sekku sõjategevusse Kaug-Idas. Sellegipoolest kuulutas Stalin Jaapanile sõja 8. augustil 1945 ehk kaks päeva pärast seda, kui ameeriklased heitsid aatomipommi Hiroshimale. Venemaa rünnak Jaapanile oli juba ära otsustatud Jaltas (veebruaris 1945), kus USA-le osutatava abi eest Jaapani taltsutamisel oli Roosevelt lubanud Stalinile Kuriili saared – see otsus avalikustati alles aasta hiljem, kui Potsdami lepe (juuli 1945) oli juba jõustunud ja tuli Jaapanile suure šokina. Kahtlemata oli seesugune salalepe igati ebamoraalne, sest sellega anti ära territoorium, mida Jaapan ei olnud II maailmasõja käigus okupeerinud ning mida Venemaa oli omanud kõigest 20 aastat ja kaotanud juba St. Peterburgi leppega. Kuid lubaduse andnud ja ka täitnud Venemaa tegutses kiirelt: juba 5. septembriks 1945 olid Nõukogude väed okupeerinud Sahhalini ja kõik ülejäänud saared Hokkaidōst põhja pool, vaid napi kahe kuuga deporteeriti saartelt kokku 19 000 tsiviilisikut, tapetuid oli samuti tuhandeid.
1951. a kirjutasid 48 riiki alla San Francisco rahuleppele, millega Jaapan ütles lahti oma õigustest Kuriilidele ja Sahhalinile. Selles leppes pole täpsustatud, mida mõeldi „Kuriili saarte“ all, seejuures jaapanlased peavad Kuriilideks Etorofust põhja poole jäävaid saari. Siit tekib küsimus: kui Jaapan loobus Kuriilidest, kas ta siis loobus sellega oma Põhja Territooriumist? Igatahes tekitati üldsõnalise rahuleppega (millega Jaapan nõustus USA survel) olukord, kus puuduvad täpsed andmed võõrandatud territooriumi kohta, pealegi lõikas sellest kasu riik (Venemaa), kes polnudki leppe osaline. Just seetõttu väidab Jaapani pool tänaseni, et San Francisco leppe alusel ei saanud vaidlusalused saared kuidagi Venemaale minna. Samuti tähendab Vene poole allkirja puudumine leppel, et Jaapani ja Nõukogude Liidu õigusjärgse Venemaa vahel sõda üldse ei lõpetatudki.
Läbirääkimised Jaapani ja Nõukogude Liidu vahel ning USA sekkumine mängu
1950-ndate keskel algasid Nõukogude Liidu ja Jaapani vahel rahuläbirääkimised, millega loodeti jõuda Kuriili saarte jagamise osas kokkuleppele. Läbirääkimiste alguses 1955. a läks Jaapan välja täispangale, esitades nn „nelja saare teesi“ ehk Etorofu, Kunashiri, Shikotani ja Habomai saarte tagasisaamise nõude, lisaks soovis ta oma kontrolli alla ka kõiki ülejäänud Kuriili saari ja Lõuna-Sahhalini, ehk siis kogu oma ajaloolist Põhja Territooriumi. „Nelja saare teesi“ aluseks on Jaapani väide, et kõnealused saared pole olnud kunagi ühegi teise riigi osaks peale Jaapani. Läbirääkimiste käigus 1956. a jõuti kompromissini: Jaapan kahandas oma nõuet vaid kahele saarele (nn „kahe saare tees“) – Shikotanile ja Habomaile, vastutasuks oli Nõukogude Liit valmis lõpetama oma vastuseisu USA-Jaapani julgeolekuleppele. Seejärel sekkus USA, survestades Jaapanit ähvardusega Okinawat talle mitte tagastada (toimus alles 1972) juhul, kui Jaapan ei hoia kinni oma „nelja saare teesist“.
Kalkuleerides, et see ärritab Nõukogude Liitu, oli USA eesmärgiks hoida ära Jaapani lähenemiskatse idabloki kommunistliku jõuga antud piirkonnas, samas oli USA-le hädavajalik säilitada kontroll Okinawa üle, et vajadusel kasutada seda baasina Taiwani kaitsel. Niisiis takerdus Kuriili saarte küsimuse lahendamine juba algfaasis külma sõja hakul Nõukogude Liidu ja USA vastasseisu tõttu, samuti mõjutas otsuseid pingestunud olukord kogu Ida- ja Kagu-Aasia regioonis.
Jaapani tänaste nõudmiste sisuks on „nelja saare tees“, millest kinni hoidmine on seotud Jaapani sisepoliitilise olukorraga, sest alates Kuriilide küsimuse tõstatamisest on järjepidevalt võimul püsinud (1955–2009) üks ja seesama partei – Jaapani Liberaaldemokraatlik partei (LDP). Pärast 2009 pole üldrahvaliku toetuse pälvinud „nelja saare teesist“ taganenud ka järgnevad valitsusparteid, see on kuulutatud rahvusliku identiteedi küsimuseks. Seega on Kuriilide tagasi saamine Jaapanile emotsionaalse väärtusega ja otsekui religioon, millel baseerub kompromissitult kogu ta Vene-suunaline poliitika.
Sümboolsus ja julgeolek
Paljud eksperdid on vaidlusaluste saarte majanduslikku väärtust hinnanud kasinaks ning suhteliselt mõttetuks mõlema riigi jaoks. Siiski huvitab Jaapanit peamiselt tohutu (196 000 km²) saari ümbritsev kalarohke majandamistsoon. Selles akvatooriumis, mida Venemaa ise ei majanda, tegutsevad Jaapani kalalaevad, mängides kassi-hiire mängu Vene piirivalvega, kes ala kontrollib ja toimetab trellide taha igal aastal kümneid Jaapani kalureid. Niisiis, otsides lahendust Kuriilide küsimusele, püüab Jaapan tegelikult oma tegevust ses piirkonnas legaliseerida, saari loovutades ei kaotaks Venemaa majanduslikult midagi.
Venemaa rõhub peamiselt julgeoleku kaardile, väites, et saared on neile strateegilise tähtsusega, kuid pragmaatiliselt võttes asuvad need Vene rannikust liialt kaugel ja sealsete sõjaväebaaside ülalpidamine käib Venele selgelt üle jõu; pealegi on Kuriili saarte vahelised madalad väinad suurema osa aastast jää all, seega meresõidukõlbmatud, lisaks on Venemaal selles piirkonnas niigi juba kaks suurt sõjasadamat – Petropavlovsk ja Vladivostok. Jaapanit utsitab aga endiselt neid „mõttetuteks saarteks“ tituleeritud vulkaane tagasi nõudma USA, kel on piirkonnas tõepoolest strateegilised huvid.
Jaapanlastele on Kuriilide tagasisaamisel pigem sümboolne väärtus, sest nad peavad Kuriili saarte omastamist ebamoraalseks aktiks ning nõuavad õigluse taastamist. Ainude tunnustamine vähemusrahvusena on andnud Jaapanile oma nõuete õigustamisel lisatrumbi, kuna hetkel peavad saarte põliselanikud esivanemate haudade külastamiseks taotlema Vene viisat, niisiis sarnaneb see olukorraga Setumaal. Kuriilide küsimuse kiire lahendus on oluline ka seetõttu, et jõudsalt on peale kasvamas põlvkonnad, kel puudub isiklik side selle piirkonnaga ning juba mõnekümne aasta pärast võib saarte tagasinõudmisele olla tublisti väiksem üldrahvalik toetus kui seni.
Jaapani saarestiku põliselanikud ainud
KES NAD ON? Maret Nukke tuletab meelde, et päris algupäraselt kuuluvad Kuriilid hoopis ainudele.
Ainud on tänapäeva Jaapanis rahvusvähemus, kelle staatust Jaapani saarestiku põliselanikena tunnustas Jaapani valitsus alles 2008. a. Ainude hõimud arvatakse olevat otsesed järeltulijad nn Jōmoni inimestele, kes asustasid Jaapani saarestikku enne jaapanlaste ilmumist.
Etniliste ainude täpset arvu on raske määratleda, sest paljud eelistavad oma rahvuskuuluvust varjata, ehkki neid eristab jaapanlastest traditsiooniliste puhmashabemete kandmine ja silmatorkavalt hele nahk. Ainuks julgeb end tänapäeval nimetada u 15 000 inimest, ehkki see arv oli vaid sajandi eest hinnanguliselt 200 000.
Selline drastiline ainude arvu vähenemine on rohkem kui sajandi kestnud japaniseerimise tulemus, mille vältel pidid nad lahti ütlema oma traditsioonilisest eluviisist küttide-kaluritena, keelustati ainu identiteedi osaks olnud kõrvarõngaste kandmine meestel ja suuümbruse tätoveering naistel.
Ainude keelel, mille kõnelejaid on jäänud kusagil sadakond (mõnedel andmetel vaid 15) ja mida kirjutatakse ladina tähestikuga, pole midagi ühist jaapani keelega.
Ainude religioon on animistlik loodususund, nende rituaalides tähtsaimaks on karupeiedele sarnanev iyomante riitus.
Tänapäeval on Hokkaidō saarele kokku kogunenud kõik 1945. a Kuriilidelt ja Sahhalinilt jaapanlastele n-ö „tagasi saadetud“ ainu hõimud, kelle algne kultuuriline ja keeleline mitmekesisus on seal aastakümnete jooksul segunenud ja ühtlustunud. Samas on 2012. a seisuga Vene Föderatsiooni territooriumile jäänud ainude arvuks vaid 205, sest paljud eelistavad viisavabalt Jaapani väisamiseks end jaapanlaseks nimetada.
Nõnda on ühe Ida-Aasia väikerahva ainude lugu üüratult kurb, kaotanud on nad nii oma kultuurilise identiteedi, uhkuse kui ka maa, mille üle vaidlevad hoopistükkis kaks suurt – Jaapan ja Venemaa, mõlemad ainude poolt vaadates lihtlabased okupandid.