KIRI EUROOPA KESKPUNKTIST: Veendunud saksa sots prof. dr. Ulrike Birkenbach, kes on kolleegides pisut pettunud, kirjutab sellest, miks ta on mures Saksamaa, Euroopa ja sotsiaaldemokraatia pärast.
Saksamaa pärast on põhjust jälle muret tunda. Ilmselt on välislugejal seda raske mõista – paistab ju Saksamaa Euroopa vedurina, kes on ka raske kriisiaastaga saanud makromajanduslikus mõttes pigem hästi kui halvasti hakkama – kuid nii see on. Ja see tähendab, et põhjust on muret tunda ka Euroopa pärast.
Koroonakriisi mõju ei maksa alahinnata. See on juba praegu tekitanud tõsiseid probleeme meie hariduselule, kus kannatavad eriti just sotsiaalselt nõrgemad lapsed – need, kelle vanematel ei ole akadeemilist haridust, kes oleks suutnud kevadisel koduõppeperioodil lastele piisavalt toeks olla. Pole vaja lisadagi, et viimaste hulgas on eriti palju immigratsioonitaustaga sakslasi. See on murettekitav tendents, sest nagu viimased aastad on näidanud, ei ole Saksa ühiskond sugugi piisavalt sidus. Nagu tunnen teravalt oma kodukohas Maini-äärses Offenbachis, on selle taga paljude inimeste vähene soov Saksamaa mitmekultuurilist tegelikkust aktsepteerida, kuid see on eraldi teema. See lihtsalt kriipsutab kõnekalt alla, kui kaugele on liitvabariik triivinud sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi kuvandist, kuhu olime nii selgelt teel 1969. aastal, mil Willy Brandtist sai liidukantsler ja minust noorsotside verivärske liige.
**
Praeguseks on see möödanik. Noorsots ei ole ma enam ammu ning kuigi noorte sotsiaaldemokraatide praegune esimees Kevin Kühnert teeb tublit tööd ning tema rünnakud proua Merkeli juhitud koalitsioonivalitsuse vastu, kus SPD liikmetest on saanud vaid liidukantsleri suuvoodrid, soojendavad südant, on sotsiaaldemokraatia olukord Saksamaal peaaegu lootusetu.
Aga kõigest järjekorras. 2020. aasta on olnud poliitilises mõttes turbulentne. Seejuures ei peagi ma isegi mitte esimeses järjekorras silmas parem- ja vasakäärmuslikke vandenõuteoreetikuid, kes on kihutanud rahvast üles meeleavaldustele, kus väidetakse, et Covid-19 nime kandvat viirust ei ole või et see on vandenõu.
Pigem pööran tähelepanu sellele, mis toimub poliitika keskväljal. Alustuseks võib öelda, et poliitika-aasta 2020 algas juba 2019. aasta detsembri alguses, mil liidukantsler Merkeli võitluskaaslane Ursula von der Leyen vannutati Euroopa Komisjoni esimeheks. Nõnda võis vana-aastaõhtul tunduda, et algamas on „Saksa aasta”, kuid – siinkohal on see meelega jutumärkides, sest tegu on irooniaga.
Esiteks ei ole Euroopa Komisjoni esimehe positsioon koht, mis peaks kuuluma kellelegi Saksamaalt. Selleks on liitvabariik liiga suur ning mõjutab Euroopa Liitu niigi. Teiseks ei ole von der Leyen inimene, kes peaks selles ametis olema. Nii väga, kui mul on hea meel näha rohkem ja rohkem naisi juhipositsioonidel, ei tohiks nad sinna sattuda lihtsalt põhjusel, et nad on naised. Võib-olla väljaspool Saksamaad ei ole see teada, kuid proua von der Leyeni varasem karjäär on seisnenud ainult ühelt ebaõnnestumiselt teisele tõttamises ning iga kord on teda suurematest äpardumistest päästnud nii proua Merkeli abikäsi kui ka lihtsalt põgenemine karjääriredelil ülespoole.
**
Aga see selleks. 2020. aasta alguseks oli ka selge, et Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei ei suuda kriisist väljuda. Vaid nädal pärast proua von der Leyeni asumist Euroopa Komisjoni juhi kohale valis SPD endale uued juhid: seni pea tundmatu liidupäeva liikme Saskia Eskeni ja endise Põhja-Rein-Vestfaali rahandusministri Norbert Walter-Borjansi, kelle ülesanne peaks olema tõestada sotsiaaldemokraatia jätkuvat vajalikkust. Paraku tekitab juba see ülesandepüstitus rea küsimusi.
Esiteks: mis on seltsimees Eskeni ja Walter-Borjansi meelest sotsiaaldemokraatia? Kas jätkuv takerdumine avaliku raha jagamise detailidesse, ühe või teise vähemusgrupi kukesammu võrra aitamise kuulutamine võrdsuse võiduks ning jätkuv truudusevandumine proua Merkelile? Või suudetakse siiski ajada selg sirgu ning näidata, et sotsiaaldemokraatia ei ole ainult CDU pluss rohkem avalikku raha, vaid tõsiseltvõetav solidaarsusprojekt?
Teiseks: kellele peaks sotsiaaldemokraatia vajalikkust kuulutama? Uuringud näitavad, et end töölisena defineerivaid liikmeid on kõikidest parteidest kõige enam AfD ja Vasakpartei ridades! Töölised on niisiis ühinenud äärmusparteidega, samal ajal kui SPD-st on saanud vananevate riigiametnike klubi.
Kolmandaks: kui ka õnnestub enda vajalikkust valijale ühes või teises kohas tõestada – nagu see juhtus veebruaris toimunud Hamburgi Bürgerschaft’i (Hamburgi esinduskogu – tõlk) valimistel, kus SPD-l läks hästi ning hansalinnas on nüüd võimul SPD ja Roheliste koalitsioon –, siis SPD üleriigiline toetus on jätkuvalt madal, sundides küsima, kus on teemad või algatused, millega seda muuta? Olgu öeldud, et praegu on SPD toetus 15% ringis, samas kui 1970-ndatel ulatus see 42–45 protsendini.
**
Sotsiaaldemokraatia kriis viib meid lähemale põhjusele, miks on hilissügisel 2020 põhjust olla mures terve liitvabariigi tuleviku pärast. Nimelt on SPD nõrgenemine loonud olukorra, kus tugevatest rahvaparteidest on järel ainult üks – Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU). Sellegi partei tulevik on ebaselge.
Juba pea kaks aastat juhib erakonda endine Saarimaa peaminister ja praegune liitvabariigi kaitseminister Annegret Kramp-Karrenbauer. Ta on teatanud, et ei kandideeri uuesti. Nõnda ei õnnestunud proua Merkeli orkestreeritud kontrollitud üleminek ühelt naisjuhilt teisele. Teoorias annab see lootust partei sisedemokraatiale. Kuid see on ainult teoorias nii.
Tegelikkuses käib vihane telgitagune võitlus kahe grand’i ja ühe outsider’i vahel. Esimesed kaks on Põhja-Rein-Vestfaali peaminister Armin Laschet ning liidupäeva väliskomisjoni esimees Norbert Röttgen. Kolmas aga Friedrich Merz – kunagine CDU fraktsiooniesimees, kelle proua Merkel omal ajal partei juhtkonnast eemale tõrjus, kes advokaadina esindab erinevate USA korporatsioonide huve liitvabariigis ning kelle poliitiline eeskuju on Donald Trump.
Härra Merzi juhtimisel ootab CDU-d ees pööre paremale – et mitte öelda, paremradikaalsusesse. Mis on mõne sotsiaaldemokraadi hinnangul tervitatav, kuid mõeldes ühiskonnale tervikuna, Euroopa projektile, mis on niigi eri riikides esile tõusnud radikaalsete liikumiste tõttu sattunud rünnaku alla, ei saa seda kindlasti heaks kiita. Iseasi muidugi, kas Laschet või Röttgen suudaksid või tahaksid seda protsessi kuigivõrd vältida…
**
Mida siis teha? Kuigi pealispinnal ilus – meil on justkui kahe suurima partei koalitsioonivalitsus, parteides toimuvad valimised, ühiskonnas debatid –, on süsteem läbinisti mäda. Nagu võin ise värskelt SPD-st väljaastununa kinnitada, on nii SPD kui ka CDU kimpus nii valijate kui ka liikmete kaotamisega, samal ajal kui Rohelised, Vasakpartei ja muidugi AfD suudavad poliitilise maastiku servadest nihkuda üha enam tsentrisse. Seda nii kaudses kui ka otseses tähenduses – Rohelised on praeguseks suuresti minetanud selle radikaalsuse, mis oleks minust 1980-ndate algul äärepealt nende liikme teinud. Enam ei seostu Rohelistega mitte vabaarmastus ja demilitariseerimine, vaid heakodanliku eluviisi veidi rohekamaks võõbatud propageerimine. See on samasugune populism nagu AfD jutud võõramaalastest, kes tulevad töökohti ära võtma – lihtsalt vähem vägivaldsem, leebem, uinutavam. Väike lootus on veel vaid Vasakparteil, kuigi kohati on raske aru saada, kas see partei on vasakpoolne või natsionalistlik: varem Lev Trotski stiilis pika musta nahkmantliga käinud partei varasem fraktsioonijuht Sahra Wagenknecht on nüüd ametist taandunud, räägib samuti saksa tööliste kaitsmisest ning kõigele lisaks teatas veel, et koroonaäppi ta oma telefoni installinud ei ole. Partei esimehed Katja Kipping ja Bernd Riexinger on aga veel tundmatumad kui SPD esitandem Esken ja NoWaBo.
Saksamaal Offenbachis elav Ulrike Birkenbach (s 1955) on Frankfurdi Goethe Ülikooli emeriitprofessor ja vabakutseline ajakirjanik.
