DRAAMATEATER JA RAHVATEATER: Marek Reinaas käis vaatamas Draamateatri poolt Katariina kirikus serveeritud Jean Anouilh’ etendust „Becket ehk Jumala au“ ja siis meenus talle äkki, et – mida pekki! – ta on ju Haapsalu rahvateatri Randlane staarnäitlejana samas tükis kuningana kaasa teinud.
Eestlastele on alati meeldinud suviseid etendusi vaatamas käia heinaküünides, mõisates, soosaartel, hobusetallides või kirikutes. Ju siis meie istmikud on ajaloolise mõisatallides nüpeldamise tõttu sellise kujuga, et kannatavad kolmetunnist õrre peal hangumist.
Kõdulõhn ja kääksuv troon
Samas oli juba keskajal kombeks müsteeriume etendada kirikute sees ja nende ees asuvatel platsidel – seega on sakraalsete etenduste traditsioon meie kandis üsna pikaajaline ning pole midagi imestada, et Draamateater otsustas Jean Anouilh’ etenduse „Becket ehk Jumala au“ rahvale näitamiseks sättida just nimelt Katariina kirikusse.
Muuseas, näidend on justkui loodud selleks, et lavastus toimuks jumalakojas. Tegevus leiab aset keskaja hämarates tubades, kus ainsaks valgusallikaks oli mõni üksik tõrvik ja ülikute hiilgav tarkus. Peamiseks teemaks aga jumalate au, mille üle arutamist jätkus toona terveks inimeluks, aga tänapäeval kolmeks ja pooleks tunniks.
Hallid paekiviseinad, kõdulõhn ja kääksuv troon on piisav dekoratsioon, et edasi anda 12. sajandi õhustikku.
Oo, rahvateater Randlane ja kõik poosid!
Kuid mind ei viinud seda etendust vaatama mitte üüratu huvi keskaegsete võimumängude vastu. Isegi mitte Jean Anouilh’ mind plagieeriv elukäik – ka tema õppis õigusteadust, mis kahjuks pooleli jäi, ning hiljem asus tegutsema reklaamivallas. Peamiseks ajendiks oma sammud Katariina kirikusse seada oli see, et viisteist aastat tagasi etendus Haapsalu Jaani kirikus seesama näidend rahvateatri Randlane esituses. Ning mul oli toonases etenduses mängida tagasihoidlik, aga lustlik roll – nimelt Prantsuse kuninga Louis VII oma.
Etendus on väga tihe tablett nii näitlejatele kui ka pealtvaatajatele. Laval ülemäära palju ei toimu, enamasti tegelased võtavad poose ja kõnelevad suurustleval moel poliitikast, kiriku õigustest, sõjapidamisest ning vahelduseks ka armastusest, prassimisest ja sõprusest.
Ei kõla just kõige põnevama näitemänguna?
Võta aga näpust – mingil kummalisel moel köidavad selle lobisemise taustaks olevad ajaloolised sündmused vaataja kohe algusest peale oma võrku, mistõttu tegelaste vaevad ja piinad muutuvad arusaadavaks ja mõistetavaks. Kuigi neid arvamusi on erinevaid, et mis kärbes Thomas Becketit hammustas ja ta letaalselt lõppeva ristikäigu oma kuninga, sõbra ja armastatu vastu ette võttis, siis nagu hea näidendi puhul ikka – kõik arvamused on õiged.
Sõpruse lõpp ja verest ligane pühakoda
Lugu ise on ajalootunnist tuttav ja seetõttu pole selle lühike ümberjutustamine vast kõige suurem patt. Inglise kuningas Henry II ja Thomas Becket olid 12. sajandil reaalselt elanud tegelased, kes kuninga nooruses olid vägevad kamraadid ja topsisõbrad, kes jagasid naisi ning juhtisid ühiselt riiki.
Inglise kuningal tekkis aga tüli kirikuringkondadega ja ta otsustas väikest kavalust appi võttes määrata Inglismaa peapiiskopiks oma sõbra Becketi. Too küll üritas Henryle mõistust pähe panna, et see pole kõige parem idee, aga kuningas surus oma soovi kõigi vastuseisust hoolimata läbi. Thomas Becket – saades Inglismaa kõrgeimaks vaimulikuks – hakkas aga jumala au kõrgemaks pidama kui kuninga oma ning muutus kuningale väga tülikaks kirikupeaks.
Asi päädib sellega, et mõõgad välguvad ja pühakoja põrand on verest ligane.
Ehitusmees Elmo ja tudeng Marko
Oli igati kummastav vaadata etendust, milles ise oled 15 aastat tagasi kaasa löönud.
Esimene ehmatus tabas mind kohe tüki alguses, kui ma mõistsin, et hoolimata möödunud aastatest on mul etenduse tekst endiselt peas. Mis mõttes – praegu ma ei suuda mõne inimese nime isegi viieks minutiks pähe taguda, aga raamatutäis segast teksti on järsku meeles.
Ime on sündinud!
Teine üllatus oli see, et vaimusilmas hakkas paralleelselt Draamateatri versiooniga jooksma too etendus, mida me omal ajal Haapsalus tegime. Kui laval askeldasid Eesti tippnäitlejad, siis mälestustes tegid samu liigutusi Becketit mänginud ehitusmees Elmo või Inglise kuningat kehastanud sisekaitseakadeemia tudeng Marko.
Rahvateater on muidugi rahvateater – eks meie etendused olid teinekord paarkümmend minutit pikemad või lühemad. Proffide näitlemine on loomulikult täpsem, aga pean tunnistama, et tahtmise ja kire poolest ei jäänud amatööride rähklemisele kuidagi alla.
Kõigile oma võimete järgi
Eriti kummaline oli vaadata Tiit Sukka Prantsuse kuninga rollis – nagu vaataks ajapeeglisse või kuhugi. Pealegi läks tal korra tekst segi! Muuseas, Priit Pedajase lavastuses oli leitud tekstis oluliselt rohkem naljakohti, kui kindlustuskonsultant ja lavastaja Raul Tammet 15 aastat tagasi üles leidis.
Eks see ole samuti aja märk.
Igatahes oli äge reis läbi ajavärava. Ja naljaga pooleks võib öelda, et Draamateatri versioon etendusest „Thomas Becket ehk Jumala au“ ei jäänud meie rahvateatri omale karvavõrdki alla. Pigem isegi vastupidi.
Pealtvaatajad said mõlemal juhul vägeva elamuse.
Thomas Becket sai pühakuks.
Ja mina sain rahvateatri Randlane diplomi parima meeskõrvalosa täitmise eest. Kõigile nende võimete järgi, nagu öeldakse.
Isiklik ja ideoloogiline
Anouilh’ näidend räägib Thomas Becketi ja kuningas Henry II vastasseisust.
Kuninga ja tema kamraadi vastasseis tekkis, kui kuningas nimetas oma lahutamatu sõbra ja joomakaaslase Canterbury peapiiskopiks. Tekst tekitab mitmeid küsimusi, mida laval lahendada tuleb. Kust jookseb piir isiklike ja ideoloogiliste vastuolude vahel? Kas ja kuidas seisus kohustab, kuidas amet inimest muudab? Kas tähtsam on sõprus või ametiga kaasnevad põhimõtted ja kohustused? Ka küsimus Jumala aust võib kuninga ja kiriku vaatepunktist olla väga erinev.
Normanni vallutajate ja allutatud saksi talupoegade vastuolu kajab kuningas Henry ja peapiiskop Becketi loos moraalse valiku küsimusena: vallutajate hulgas kõrgele positsioonile tõusmine kui kollaboratsionism versus oma rahva heaks tegutsemise võimalus. Kuidas ühtaegu mäletada ja ületada oma päritolu?
Pildil: RAHVATEATER RANDLANE
Elmo Meijel Cantebury peapiiskopi osas ja Marek Reinaas Louis VII osas.
Foto: Mati Hiis
