REISIKIRI EUROOPA SOOJEMALT POOLELT: Mart Raudsaare ülestähendusi elust, mis võib tabada sind siis, kui sa reisid autoga Euroopas, eriti aga siis, kui sõidad Hispaaniast Prantsusmaale. Teine osa.
Nagu öeldud, uinusin õndsasse unne ning mind ei häirinud väga, kui keegi öösel tänaval karjus. Kuna toas oli üsna palav, magasin lahtise aknaga, kuid õnneks oli Rue Florian suuremast öisest möllust ja liiklusmürast eemal.
Magasin hästi ning ärkasin puhanuna. Õues oli juba valge, nagu suvel ikka varakult valgeks läheb. Keetsin endale putru ja hävitasin viimaseid toiduvarusid. Köök oli tõepoolest tehnikaga hästi varustatud ja sobilik kokkamiseks. Vannituba tundus seevastu väga kitsas ja laminaatparkett õõtsus jalgade all.
Hästi, peagi liigume edasi! Pakkisin asjad ratastel reisikohvrisse ning toppisin moona jäägid Hispaania poekotti ja asusin teele, et jõuda Garage Auto Montaury juurde kella kaheksaks, kui tublid mehaanikud parasjagu uksi avavad ja (eeldatavasti) kohvi joovad. Elus on väga oluline jõuda kohale protsesside planeerimisetapiks, see on hetk, kui neid saab mõjutada veel suhteliselt väikese jõupingutusega.
Maja eest tänaval otsisin prügikasti, kuhu jätta mustas prügikotis enda elutegevuse jääke, nagu oli kästud Airbnb ööbimiskoha manuaalis. Prügikasti ei suutnud ma tänaval ega nurga taga tuvastada, küll aga lebas välisukse lähedal trotuaaril hunnik musti prügikotte ja nii viskasin koti siis nende manu.
*
Vantsisin töökoja poole mäkke, mis ei võtnud üle kümmekonna minuti. Ümbruskond oli meeldiv, ehkki konkreetset sõiduteed (Rue de Mountaury) oli kaevatud ilmselt sooviga midagi parandada. Töömehi polnud veel näha. Siin-seal lebas liikluskorraldusvahendeid ja ehitusmaterjali.
Keerasin väikeste töökodade kvartalisse, kus ühe boksi ees mind kurvalt ootaski minu auto. Nagu peagi selgus, töötasid selles boksis väga meeldivad inimesed, kuid nad tegelesid mingi teistsuguse, mulle segaseks jäänud loometegevusega, mis ei olnud autoremont. Õige autotöökoda jäi viiskümmend meetrit nurga taha.
Sellisesse töökotta sisenemine on nagu jõudmine planetaarsesse süsteemi. Kõigepealt tuleb läbida asteroidivöönd ehk need tegelased, kes aeg-ajalt käivad töökojas miskitvärki lootusega ja kelle sõidukid konutavad segiläbi õues. Kui garaažis toimub elutegevus, võib seda võrrelda planeetide liikumisega ja planeetideks on erinevad töömehed, kellel on erinev tuju, erinev suhtlemisoskus ning erinevad ülesanded – ja erinevad trajektoorid ja külgetõmbejõud.
Oluline on tuvastada keskne planeet, boss, el jefe, päike, kelle ümber kogu krempel tiirleb. Mõnikord on ta eristamatult sulanud töömeeste sekka, mõnikord – ja väga sageli – istub töökojast eraldatud kuudis, mille klaasaken võimaldab meeste tegevust jälgida, kuid on piisavalt väike selleks, et tegeleda ise meelepäraste tegevustega. Vaatamata ruumisotsioloogilisele tunnusmärgile võib selliselgi juhul ette tulla eksitusi, et õige mehe asemel istub seal keegi teine, sekretär või mõni holopp.
Antud juhul istus töökoja tagaosas eraldi toakeses õige mees. Kuna töökoja arvustused olid internetis olnud ülivõrdes (väike töökoda, asjalik suhtumine, kiire teenindus) tervitasin onu rõõmsalt ning asusin talle selgitama, mis on minu autoga juhtunud.
*
Mees kuulas minu pajatusi ja võttis suure logiraamatu, asudes seda ükskõikselt lehitsema. (Mina rääkisin hispaania keeles ja tema prantsuse keeles. Minus süvenes tunne, et ehkki prantslased hispaanlasi ei vihka erinevalt inglise keele kõnelejatest, on hispaanlased nende jaoks kohtlase noorema venna staatuses.)
“Meil on väga pikad järjekorrad,” seletas töökoja boss viimaks üsna kiretult. “Me saaksime teid ette võtta kahe nädala pärast.” Ta näitas tõestuseks kaustikusse kirjutatud märkmeid. Neid oli palju ning osa neist olid loetamatud, ilmselt maksuameti pärast.
“Ma saan aru, et teil on palju tööd,” vastasin. “Aga võib-olla saate töötada ekstra aja ekstra summa eest?”
See – minu meelest motiveeriv pakkumine – tegelast kahjuks ei rõõmustanud. Võib-olla olid tal maohaavad või mõni muu probleem või oli ta eelmisel päeval joonud liiga palju veini. Või oli ta lihtsalt pärinud suguvõsa garaaži, mida ta pidi testamendi järgi pidama kümme aastat, enne kui saab sõita Vanuatule.
Onu seletas mulle, et minu soov on kahjuks ilmvõimatu, sest Päike ei tiirle kunagi ümber planeetide, asteroididest kõnelemata.
Ilmnes, et tegemist on absoluutse dickhead’iga. Kui peaksin kunagi seeni korjates teda kohtama Tudu metsades, kus ta vaevleb janus ja puuduses, siis jätan talle pudeli mullivett (sest ma olen humanist) ja luban naasta kahe nädala pärast, kuna mul on väga tihe kalender.
“Me ei ole ju Sahara kõrbes,” proovisin talle oma probleemi selgitada, siiski üsna asjatult. “Murdunud pooltelg ei ole ju väga keeruline töö. Ma teeksin selle ise ära, kui saaksin teie käest tööriistu.”
Seda võimalust ta mulle samuti ei pakkunud.
“Äkki oskate soovitada siis mõnda alternatiivset töökoda?”
Ka selles küsimuses osutus tüüp ütlemata inertseks. Ühesõnaga, isik, kes midagi ei tea ja kellelt midagi ei saa ning üleüldse. See oli vaatus rubriigist “Kuidas selgitada pilte surnud mehaanikule”.
*
Kõige suuremas hädas aitab meid alati dr Google. Seisin garaaži ees ja uurisin taas lähemate töökodade asukohti. Kõige lähem neist oli kümmekonna minuti kaugusel olev Eurl Garage Elh. Kõndisin sinna ja see oli kinni. Järgmine koht, üksnes viie minuti teele jääv Garage du Cadereau oli aga avatud. Garaažis möllas äge töö ning riistad välkusid.
Siinsed mehaanikud olid väga sõbralikud – aga samuti kahjuks üsna hõivatud. Ka ei osanud nad anda ühtegi kasulikku soovitust. Astusin edasi ja jõudsin kohta nimega Garage Séverine Nexus Auto. See oli erinevatelt eelnevatest kohtadest suurem töökoda, kus kõlas lõbus prantsuse muusika. Töö tundus olevat teaduslikult organiseeritud ning töökoda paistis puhtavõitu. Siinne omanik/mänedžer oli nooremapoolne kutt, kes kõneles üsna head inglise keelt. Erinevalt eelmistest tegelastest, kes ei võtnud toru või olid lihtsalt sõbralikud, oli see mees juba orienteeritud probleemi lahenduste otsimisele. Taas polnud remont võimalik tema töökojas, kuna mehi oli vähe ja tööd palju (veelkordne tõestus kurvale teadmisele, et Prantsuse autod lagunevad kergelt), kuid ta oskas vähemalt soovitada järgmist garaaži, kuhu ma võiksin õnne otsima minna.
*
Selle koha nimeks oli Le Garage des Trophé. Nagu võib nime põhjal eeldada, sai garaažis tutvuda erinevate trofeedega. Loodetavasti ei olnud tegemist sinna erineval ajal pidama jäänud välismaalaste autodega, vaid nendel mutrimeestel oligi tõsine rallisõidu fetiš. Võidusõiduautod, karikad, riided, ajalooliste võiduhetkede pildid. See koht ei olnud üksnes remonditöökoda, vaid iselaadi motomuuseum. Keegi Diego on arvustanud seda kohta Google’is nii: “Mehaaniline mustkunstnik. Ausalt tõsine ja lahke. Ta restaureerib autosid teisest ajast. Ja ta jätab meie aja autod. Mehaaniline poeet.”
AI tõlge on samuti poeetiline, ent seda poeeti oli mul võimalik isiklikult kohata. Ja poeet ei jäta poeeti hätta, ehkki minu poeesia on teiselaadiline. Rääkisime poeediga põgusalt ralliautodest ja siis luuletasime minu autost.
Mees võttis telefonitoru ja helistas kellelegi, kellega kõneles esmalt ülisõbralikult viis minutit. Kõneldi tervisest ja tuttavate käekäigust. See tõotas head.
“Kui kiiresti teil oleks vaja oma auto kätte saada?” pöördus Mehaaniline Poeet keset vestlust äkitselt minu poole ülimalt olulise küsimusega.
Tõmbusin higiseks. Sellele vastamine näis sama keeruline nagu isikliku kinnisvara müük. Hinnake liiga kallilt ja keegi ei osta, hinnake liiga odavalt ja saate tünga. Küsin liialt palju ja olen taas tänaval, küsin liialt vähe ning istun ilmaasjata nädal aega Nîmesis. Mille nimi, nagu ma hiljem kuulsin, on andnud nime teksaspükstele. De Nîmes ehk denim, nii hakati nimetama tugevast India päritolu tekstiilist toodetud pükse, mida siin õmmeldi Euroopas esimest korda 11. sajandil. Tänapäeval tähendab Denim juba lõhnaõli brändi ja tont teab mida kõike veel. Aga eelistaksin selle kohta lugeda pigem internetist.
“Kolme päevaga,” pigistasin vastuseks.
Mehaaniline Poeet sukeldus taas telefonivestlusesse. Peagi kõlasid võlusõnad: Garage Médici. Jätke meelde see koht, kui kunagi vajate autoremonti Nîmesi piirkonnas! Ehkki suure automagistraali ümbrus on mürarikas ja räpane, peidab kõrvaltänav osavate käte ringi ning tänavanurgal on söögituba-baar Le Saint Clair. Sellest söögitoast, õigemini baariosast kujunes mõneks ajaks minu mobiilne kontor. Kui Hemingway kirjutas baarides, kõlbab seda teha ka minul.
*
Aga tagasi asja juurde. 60. aastates Garage Médici mehaanik kuulas mind tähelepanelikult, vaatas mobiiltelefonist tehtud rikkepilte ja lubas, et võtab auto kohe ette, kui see garaaži jõuab. See jutt kõlas taevaliku muusikana, kuid taas – üks asi on teooria, teine praktika. Helistasin puksiirifirmasse ja tellisin transpordi.
Etteruttavalt nendime, et puksiiri saabumiseks kulus üle seitsme tunni ja seetõttu jõudsin autoremonditöökotta tagasi kakskümmend minuti enne selle sulgemist kell kuus. Mida tegin kogu selle aja, mis oli üks viimaseid vaevalisemaid ootamisi?
Algul lubas puksiirifirma saata auto pooleteise tunni pärast. Istusin baaris, kirjutasin ühe artikli ja tegin mõned telefonikõned. Seejärel vantsisin auto juurde. Puksiiri polnud. Istusin autosse. Hakkas igav ja istmik jäi valusaks. Rääkisin veidi juttu selle töötoa inimestega, kelle ukse-esist parkimiskohta mu nässus auto okupeeris ja mängisin nende sümpaatse koeraga.
Puksiiri ikkagi ei ilmunud. Ilm oli kuum. Läksin teise lähedalasuvasse baari ja jõin klaasi jahedat õlut. Kell sai kaks, baar oli täis huvitavaid mehi, keda vaadates võis mõistatada, miks nad tööl ei ole (Lõuna-Prantsusmaal on muidugi ka siesta!) või millist tööd nad üleüldse teevad. Loodetavasti polnud tegemist automehaanikutega.
Võtsin kõne puksiirifirmasse.
“Meil on praegu palju tööd, aga tunni pärast peaks meie auto teieni jõudma. Helistame teile tagasi!” öeldi mulle lahkelt.
Naasin auto juurde. Helistasin ise Garage Médici mehele ja ütlesin, et minu ilmumiseni läheb kahjuks veel aega.
“Garage Auto Montauryl peaks olema oma puksiir, küsige nende käest,” soovitas mees. Hästi, läksin tagasi hommikuse dickhead’i juurde ning veendusin, et imelist transformatsiooni polnud vahepeal toimunud. Neil ei olnud puksiiri ega ühtegi soovitust, kuidas võiksin puksiiri hankida. Ilmselt need puksiirid, mida järgnevate tundide jooksul nägin sisehoovis mööda kurseerivat, olid ühed teised puksiirid.
Kõndisin ümbruskonnas natukene ringi ja pildistasin huvitavaid detaile majaseintel, loomi ja lilli. Ronisin ühe salapärase raudvärava otsa, et näha, mis on selle taga. Selle taga avanes vaade hüljatud ja rohtunud hoovi (loe: elurikkasse hoovi), kus nõgeste ja takjate metsa rägastikus lösutas luitunud villa. Pole imestada, et inimesed lahkuvad piirkonnast, kui autoremont võtab nõnda kaua aega!
Istusin uuesti autos, proovisin veidi magada, aga und ei tulnud. Ilm oli väga kuum ja haudus äikest. Helistasin taas puksiirifirmasse ja kordus täpselt sama jutt, et tööd on palju, kuid varsti nad tulevad.
Tulevad, tulevad, tulevad, varsti on nad siin! Nii laulis RAMi meeskvartett.
*
Ma olin juba täiesti lootuse kaotanud, kui puksiir viimaks tuligi, et vedada mu auto 3,9 kilomeetri kaugusele teise töökotta. Olin päeval seda vahemaad mitu korda edasi-tagasi vantsinud ja mõelnud omaette, et äkki peaks auto numbrid ära võtma ning masina maha jätma. See plaan jäi teostamata üksnes seetõttu, et mul oli pardal uus oliiviõli koorem. Nagu oleme kuulnud viimastest uudistest, muutub oliiviõli maailmas üha defitsiitsemaks ning mulle ei mahtunud pähe mõte, kuidas esimese töökoja dickhead murraks öösel minu mahajäetud autosse ja võiks saada kogu oliiviõli endale.
Lõppemas oli esimene seiklusrikas päev Nîmesis, aga ta polnud veel läbi.
Järgneb
