ILVESEKIRJUTAJA SELGITUSI: Ajakirjanik Argo Ideon kirjutas raamatu Toomas Hendrik Ilvese presidendiksoleku aastatest. Nüüd räägib ta KesKus’ile selle raamatu tegemise tehnilisest poolest. Ja köögipoolest ka.
„Veel suurem viletsus valitseb vaimse Eesti selles aidanurgas, kus peaksid asuma meie tähtsamate poliitikute elulood ja temaatilised käsitlused neist,“ kirjutas Peeter Olesk 2008. aastal Sakalas.
Vahepeal on ilmunud näiteks Kalle Muulilt ja Tarmo Vahterilt mitu olulist poliitikaraamatut, kuid aidanurk on ikka veel lagedavõitu.
„Pisikese Eesti oludes saab korraliku elulooraamatu autor olla vaid pühendunud fanaatik, kel pole peret ega pangalaenu,“ teatasin mina 2006. aasta juulis ilmunud Eesti Ekspressi kolumnis.
Ei mõelnud tookord, et kirjeldan (väikeste mööndustega finantskohustuste osas) iseennast. Ja korralikkuse osas otsustavad muidugi teised.
Kuid 2016. aasta novembris on igatahes üks uus seda tüüpi köide rahva ette jõudnud, ehkki juba esimesest tekstilõigust selgub, et minu „THI. President Ilvese Kadrioru aastad 2006–2016“ ei ole mitte biograafia, vaid lähiajalooraamat. Mis ei seganud näiteks Marko Reikopit oma saates seda korduvalt biograafiana tutvustamast, ning tont siis sellega. Mingid osad valminud jutust võiksid ju muidugi ilmestada ka elulooraamatut.
Ootame teost Rüütlist
Kümne aasta eest oli mul õigupoolest jutt hoopis sellest, et midagi tõsisemat võiks lugeda president Arnold Rüütli kohta. Temast oli küll ju mõndagi lugejate ette jõudnud, kuid tõsiseltvõetavat elulugu mitte. Tegelikult on tänagi asjaga veel sama seis – ka aastaid ilmumist oodanud Peeter Ernitsa käsikiri – ühe tööpealkirjaga „Karjapoisist presidendiks“ – on kuuldavasti endist viisi toimetamisel. Kui ma Keskerakonna kongressi kuluaarides autorilt küsisin, kui kaugel ilmumine on, siis oli vastuseks, et teos vajab veel tehnilist tööd. Soovin Ester Šankile selleks jõudu ja loodan, et tulemus on niisama põnev kui loo kangelase elukäik.
„Eelkõige peaks autori(te) suhtumine peategelasse olema kantud siirast huvist ja kaasaelamisest. Rüütlit pole vaja valgeks küürida või pudruks tampida. Pigem oleks põnev leida tema tegutsemise motiive,“ leidsin ma 2006. aastal ning tagantjärele mõtlen, et üsnagi sellel viisil üritasin tegelikult ise Toomas Hendrik Ilvest käsitleda.
Kui Ilvese-raamatu võimalus läinud sügisel minu töölauale jõudis, olin muidugi kahevahel. Ma olin just vahetanud töökohta, läinud Postimehest Maalehte, mis oli suurte hingeliste segadustega toimunud otsus ja mul polnud õrna aimugi, kuidas seal uues kohas üldse minema hakkab. Nüüd aga kohe võtta kukile üks suuremahuline lisaprojekt. Oli selge, et jah-sõna kirjastusele tähendab seda, et aastaks ajaks tuleb nüüd igasugune vaba aeg elust täiesti maha tõmmata.
Positiivse poole pealt oli näha, et Ilves ja tema poliitiline lähiring on valmis autoriga konstruktiivset koostööd tegema. Kui raamatu ilmumine tänavu septembris avalikuks sai tehtud, siis kõige rohkem esitatud küsimus oligi see, kas tegu on „autoriseeritud biograafiaga“ või mitte (sama küsimust küsiti korduvalt ka raamatu intervjuude tegemise käigus). Vastasel korral polekski sellel raamatul mingit mõtet olnud.
Kuid taipasin, et ma ei alusta ju tööd nullist, vaid saan ära kasutada viimase üheksa aasta jooksul ja varemgi Ilvesest enda arhiivi kogunenud materjalid, temaga tehtud intervjuud jne. See andis teatava põhja, millele hakata edasist tegevust ehitama. Muide, Ilves ei teinud raamatu sisu kohta ühtegi märkust (enne ilmumist ta tõenäoliselt seda isegi ei lugenud) ja presidendi kantselei poolt pakuti mõni üksik väiksem faktiparandus.
Üllatavad avastused
Arhiivis ringituulamine tõi päevavalgele materjale, mille olemasolu ma enam ei lootnudki – näiteks 2007. aasta juunis tehtud märkmed teel Ilvese Washingtoni-visiidile Ärmalt läbi sõites kogetud triviaalsetest seikadest. Nende põhjal sain kirjutada pildikese Luukas Ilvese lahtistest kingapaeltest, mille eest noormees pälvis Evelin Ilveselt märkuse (raamatus lk 117). Igaüks vist taipab, et ükski dokumentaalraamat ei saa hakkama ilma hulga selliste paladeta, mis küll iseseisvalt suurt tähendust ei omaks, kuid loovad kohalolekutunnet ja lubavad lugejale mõttepuhkust enne, kui kallata talle otse pähe masinatäis ajakirjanduslikku „betooni“ küberkaitsest või USA-Venemaa suhetest.
Samas ei jõudnud ma end ära kiruda, et ei olnud hoidnud alles ülestähendusi 2007. aasta pronksiöö järgse nädala algul peaminister Andrus Ansipi ja kaitseminister Jaak Aaviksoo jaoks tehtud usutlustest, või et neid ei salvestanud. Tollal oli ilmselt peadpööritav tempo, sest valmistasime Ekspressis kamba peale ette suurt lugu sellest, kuidas see kõik toimus. Märkmetega töötamine oli lihtsalt kiirem. Kirjutasin nende põhjal toona mahuka memo, mis sai kolleegidele meilitud, aga sedagi polnud kellegi e-postkastis enam ammu alles. Jäi üle töötada nende põgusate katkenditega, mis tol ajal lehes suure loo osana ilmusid. Siit moraal ajakirjanikele: hoidke alles kõik oma segased märkmikud nende pooleldi loetamatute varesejalgadega! Iial ei või teada, millal need omandavad teie jaoks kulla kaalu.
Ansip, muuseas, aga rääkis 2015. aasta lõpus mulle pronksiöö kohta mõned asjad üle – niipalju, kui mälu järgi suudan kõrvutada – isegi enam-vähem täpselt samas sõnastuses, nagu ta seda oli teinud aprillis 2007.
Intervjuuraamatu välistamine
Oluline valik oli autori seisukohalt see, millises laadis Ilvese-raamat kirja panna. Kohe algusest peale oli selge, et ma ei taha kirjutada mingit raamatupikkust intervjuud president Ilvesega, mille vahele siis võib-olla trükitaks ära mõned tema sõprade ja muidu presidendi-kohaselt tähtsate persoonide eeldatavasti kiitvad sõnavõtud. Raamatu mõõtu intervjuu on minu meelest žanr, mida on juba piisavalt kasutatud nii Ilvese kui ka mitmete teiste tuntud Eesti avaliku elu tegelaste jäädvustamiseks, ning sellega on kokkuvõttes päris kerge lati alt läbi joosta.
Võtsin siis miinimumprogrammiks, et kui raamat lõpuks ilmub, siis ei tohiks vähemalt iseendal selle pärast piinlik olla. Selleks pidi raamatust saama läbikirjutatud narratiiv, kus fookus on eelkõige sündmustel, ning Toomas Hendrik Ilves võtab sisse küll peategelase rolli, kuid ei pea kõrguma mingi kullatud kipskujuna iga lehekülje kohal. Ma usun, et raamatus tulevad sündmuste käigus esile Ilvese erinevad küljed, nii tema keeruline natuur kui ka poliitikuvõimed, mis parimatel hetkedel – nagu näiteks Vene-Gruusia sõja puhul – tegid temast aktiivse ja mõjuka tegutseja rahvusvaheliste sündmuste areenil, kelle väljapanekut Eesti-suuruselt riigilt ei saa mingil kombel eelduseks võtta.
Põhjust on rääkida ka mõni sõna sellest, mis raamatusse ei jõudnud. Esiteks president Ilvese isikliku elu teemad. Need jätsin välja ühelt poolt tajudes, et kuna ma pole iial seltskonnaajakirjandusega kokkupuuteid omanud, näeksid mu katsed selles valdkonnas kätt proovida välja abitud ning haletsusväärsed.
Piinarikkad valikud
Teisalt oli mu ressurss väga piiratud: tuli teha valik, milliste teemade peale see niigi vähene aeg panna. Eelkõige tahtsin anda pilti Ilvese tegevusest rahvusvahelises mõõtkavas, peatähelepanuga tema ajal Eesti-USA ja Eesti-Venemaa suhetes toimunule. Konkreetselt peatükkidest nägin kõige rohkem vaeva Vene-Gruusia sõda puudutavaga, kus aga põrkusin näiteks ka selle lihtsa takistusega, et ma pole ise kunagi Gruusias käinud, samas tahtnuks väga kirjeldada kasvõi mõnda Thbilisi piirkonda, kus Ida-Euroopa presidendid oma dramaatilise lennureisi sihtpunktina lõpuks toimetasid.
Ajalisi ega rahalisi võimalusi raamatu kirjutamise käigus sündmuspaikades ringi reisida polnud ning kirjutamise eelarve oligi tegelikult null (erandiks paarkümmend eurot Helsingi laevapileti eest, kohtumaks suursaadik Margus Laidrega, mille kirjastus välja maksis).
Piiranguid seadis ka teksti kokkulepitud maht, mille ma nagunii umbes 50 000 tähemärgiga lõhki ajasin. Seetõttu ei saanud pikemalt käsitleda näiteks mõndagi Soomega ja Eesti sisepoliitikaga seonduvat, milleks materjali oli piisavalt.
Õnneks on lugeja seisukohalt alati märksa parem see olukord, kui autor teab tema käsiteldavast ainesest mõnevõrra rohkem, kui kirja paneb – võrreldes vastupidise olukorraga.
Positiivse poole pealt oli näha, et Ilves ja tema poliitiline lähiring on valmis autoriga konstruktiivset koostööd tegema.
Alati on märksa parem olukord, kui autor teab tema käsiteldavast ainesest mõnevõrra rohkem, kui kirja paneb – võrreldes vastupidise olukorraga.
