FILMIMAAILMA TELGITAGUSEID: Imelike Filmide Festivali (IFF) esitroll Harly Kirspuu vaatleb filminduse tähtsaimat osa – näitlejaid, kes võivad ka ammu unustatud teostest nii pärlid teha kui need totaalselt põhja lasta.
Aga kuidas ikkagi filmi teha? Meil on olemas rahalised vahendid ja käsikiri, järgmine operatsioon on leida näitlejad.
Eesti debüüdid
Seda, kui palju usku on ühe linateose tegijatel selle edusse, näitab asjaolu, kui palju on kasutatud tuntud nimesid. Sageli on juhtunud, et täiesti tundmatutest nimedest koosnev kinotükk saab hiljem kuulsaks, kui seal osalenud näitlemiskalduvustega kodanikud kuulsaks saavad. Siin on muidugi omaette liigaks lapsnäitlejad. Eestis on huvitavaid näiteid mitu: kõik teavad näiteks, et üheksane Jüri Makarov mängis meie kultusteoses “Mehed ei nuta” paadikaptenit, aga keegi ei mäleta Leberechti heietuse baasil kokkuklopsitud propagandakäkki “Ühe katuse all” (1962), kus kaamerate ette on torgatud üks tundmatu üheksa-aastane põnn nimega Olav Osolin.
Kui me räägime lapsstaaridega audiovisuaalsetest moodustistest, mille näitlejad on hiljem kuulsaks saanud, ei saa me üle, ümber, läbi ega mööda “Kevadest”. Aare Laanemets ja Ain Lutsepp olid mõlemad 15, Margus Lepa aasta vanem ja nii edasi.
Kaasaegse tööseadusandluse valguses oleks nii noorte inimeste kasutamine peaosades täielik õudusunenägu, aga tollal sellised asjad ilmselgelt väga kedagi ei kõigutanud. Pealegi, üks asi, millega me absoluutselt harjunud pole, on see, et noortest rääkivas filmis mängivadki peaosa noored, sest nii on realistlikum. Kaljo Kiisk ja Voldemar Panso olid üritanud “Kevade” filmiprojekti käima saada juba 1959, aga nende väljavalitud näitlejatele pidi peatselt head teed soovima, osaliselt sellepärast, et nood nägid ühel hetkel ilmselgelt liiga täiskasvanud välja.
Täiesti tundmatud näolapid
Kui me päris alaealistest enam ei räägi, siis ka siin on näha, milline film tehti plaanitäiteks ja milline muudel eesmärkidel. Näiteks “Andruse õnn” (1955), jälle Leberechti kirjutatud ja jälle täielikult unustatud. Teada on, et Eesti Televisioon näitas seda oma kõige esimesel saatepäeval ja arvesse võttes, kui palju oli sel hetkel Eestis telekaid, oli näha, et tegelikult ei olnud ootused kõrged – millele vihjab ka näitlejate valik, milles on omajagu kahekümnendates eluaastates olevaid tundmatuid nagu Ita Ever, Lembit Eelmäe ja Kaljo Kiisk.
Ja loomulikult “Don Juan Tallinnas”, kus virvendab küll tänu “Viimsele reliikviale” üleliidulise megastaari staatust nautinud Eve Kivi, aga lugu ennast viivad edasi täielikud suvakad nagu Lembit Ulfsak, Juhan Viiding ja Eero Spriit.
Kõik tundmatute näitlejatega Eesti filmid ei ole muidugi täielik saast. Nii eksisteerib meil “Tavatu lugu” (1973), 27-aastase Kalju Komissarovi debüütfilm ja oma aja kohta täitsa viisakas katse teha ENSV-s krimipõnevikku.
Seal marsivad muu hulgas kaamerate eest läbi 31-aastane Luule Paljasmaa (praegu laiemalt tuntud Luule Komissarovi nime all), Kuldse Trio eelsed Jüri Vlassov ja Mihkel Smeljanski ning 19-aastane punapõskne filoloogiatudeng Linnar Priimägi.
Keskealiste keskkool
Kui me vaatame lääne poole, siis siin tuleb ette olemuslik erinevus Eesti ja USA filmitööstuse vahel. Eestis filmindusega suuri kasumeid teenida on ilmvõimatu, sest need teosed, mis kodupublikule meeldivad, ei kõneta välismaist turgu.
Näidake keskmisele sakslasele, ameeriklasele või jaapanlasele näiteks “Kevadet” või “Tõde ja õigust” – on üsna kindel, et ta ei saa mitte midagi aru. Esiteks, kes on Tammsaare või kes on Luts, või miks see lugu nii tähtis on, et mulle korda minna? Lihtsalt puudub vastav kultuuriline kogemus. Samas, näita neile Hollywoodi koomiksifilmi ja kõik jooksevad, kuigi nad ilmselt ei ole ühtegi sellist koomiksit kunagi käes hoidnud.
See mõnes mõttes võtab eesti filmitegijatel surve maha – noored saavadki mängida noori, lapsed lapsi ja terve rahvusvahelise stuudio aastaeelarve ei seisa ühe-kahe filmi peal, sest rahvusvahelisi stuudioid lihtsalt ei ole. Nii et Ameerika filmiinimesed kasutavad teismeliste rollides täiskasvanuid, kes häbiväärselt sageli kipuvad olema sellised kolmekümnendates kiilanevad tüübid. Osa on suutnud muidugi mööda hiilida nii filmiametiühingute nõudmistest kui tööalasest seadusandlusest, aga mitte alati. Tom Hanksist olen ma juba rääkinud: ta mängis oma esimeses kuulsamas filmirollis üsnagi väheusutavat teismelist, olles ise 26, ja neid näiteid on veel.
Aga kui prooviks teistmoodi? Äkki leiab kuskilt sellised näitlejad, kes ei näe välja nagu maailma esimesed kodulaenu ja autoliisinguga tiinekad? Ikka leiab, aga siin on kavalust vaja. Ja nüüd on kord Stephen Kingi käes. “Maisi laste” esimesest osast olen samuti juba kirjutanud: seal pandi algkooliealist mängima mees, kellel oli noorelt kasv seisma jäänud, aga siis on veel esimene Kingi-aineline film “Carrie” (1976)… Need, kes on raamatut lugenud või filmi näinud, teavad, et jutt käib varateismelisest tüdrukust, kellel on paranormaalsed võimed ning kes kasutab neid kättemaksuks koolikiusajate vastu. Peaosaline Sissy Spacek mängib imehästi välja oma varateismelise rolli ja kui ei teaks, siis tõesti ei ütleks, et tema sünniaasta on 1949, mis tähendab, et filmi linaletoomise ajal oli ta 27.
Kui raha on liiga palju
Üks äärmus on kasutada tundmatuid nimesid näitlejatena, teine äärmus aga kuhjata ühte teosesse suuremal hulgal staare ja staarikesi. See plaan on rahaliselt riskantsem, sest näitlejad maksavad palju ja kui tulemus publikule ei meeldi, on tegemist täieliku finantsilise hävinguga. Parim näide on “Sextette”, kus Mae West mängib noort näitlejat, kes on just abiellunud ning kellele igaüks, kes vastu tuleb, üritab külge lüüa. Probleemi iva on selles, et “Sextette” tuli kinodesse 1978, mis tähendab, et West oli 82 ning seda on selgelt näha.
“Noore filmistaari” abikaasat mängib Timothy Dalton, kes pingutab, et mingitki keemiat enda ja Westi vahel näidata, nagu seda teevad ka kõik teised noored tegijad. Westile jäi see viimaseks filmiks, nagu ka Keith Moonile, kes sai üledoosi pool aastat pärast linatüki valmimist. Samuti on seal näha näiteks Ringo Starri ja Tony Curtist. Ainuke, kes paistab kogu protsessi nautivat, on Alice Cooper, aga siinkohal ei tasu unustada, et 1978 oli täpselt see aeg, kui Cooper otsustas hakata profitasemel joodikuks ning jõudis valmis teha kolm albumit, mille olemasolust sai ta teadlikuks, kui kaheksakümnendate keskel karsklaseks hakkas ja ühel hetkel plaadipoodi sattus. Sedagi on näha, sest Cooper on filmis silmanähtavalt umbjoobes.
Seega, nii ühte- kui teistpidi võib täielikult oma filmiprojektiga hävida. Aga siin on üks muutuja ikkagi veel – levitamine. Kui me oleme oma asjadega juba niikaugel, et näitlejad on olemas, oleks tagumine aeg hakata mõtlema sellele, kuidas teha nii, et lõpptoodangut keegi kuskil näeks ka. Sellest räägimegi järgmine kord.
