TUHANDEAASTASE RIIGI LAST PEITNUD MAJA: Arvi Tapver otsib üles Natsi-Saksamaa rassiteoreetiku ja Idaalade riigiministri Alfred Rosenbergi sünnikodu, mis asub Tallinnas, Sõpruse kino naabruses.
Vana-Posti tänava vasakpoolsete majade ehk paaritute numbrite jada kulgeb nii: 1; 3; 3a; 7 ja 11, seega puuduvad hooned 5 ja 9. Just 7 ja 11 vahelises lüngas ehk ligikaudu seal, kus peaks olema maja nr 9, asus rassiteoreetiku Alfred Rosenbergi sünnikodu (mitte teisel pool tänavat praeguse kino Sõpruse krundil, nagu netiavarustes – nt Vikipeedia jm – lugeda võib), mille perekond müüs samal krundil asunud mööblitöösturite Lutherite perele, kes sinna esinduspoe rajas. Ligikaudu (ja mitte täpselt) seetõttu, et aadressid ehk majanumbrid ja kinnistu registrinumbrid ei kattu.
Vanaisa, kingsepp Martin
Selge on üheselt see, et vastupidiselt levinud versioonile ei jäänud Natsi-Saksamaa rassiteoreetiku ja Idaalade riigiministri Alfred Rosenbergi sünnikodu rusud Tallinna Vana-Posti tänaval pärast märtsipommitamist praeguse kino Sõprus / ööklubi Hollywood krundile, vaid asus üle tänava kohas, kus 1944. aastani asus Lutheri mööblitöösturite pere vabriku esinduspood.
Seda hoonet aadressil Vana-Posti 9 – ehk oma lapsepõlvekodu – käis Idaalade riigiminister 1942. aastal ka uudistamas oma visiidil Tallinna. Ajaloolane Ott Sandrak tõdeb, et tegelikult polnud selleks ajaks tegemist enam sama majaga, mis oli põhjaliku uuenduskuuri, et mitte öelda lammutuse ja ülesehituse läbi teinud. Samaks oli jäänud sisuliselt vaid maja number.
Rosenbergid müüsid oma osa kinnistust 1908. aastal Lutheritele. Asus see kuskil Parrot Mini-Bari ja Tai restorani Nok Nok ning My City Hoteli hoonete vahel ja on alust arvata, et alusmüüre ja muid juppe on säilinud ümberehituste käigus.
Alfred Rosenbergi vanaisa kingsepp Martin oli ostnud sinna maja 1860. aastal 3400 rublaga ja pärijad, nende seas ka Alfred, müüsid selle 1908. aastal 12 000 rubla eest. Eks inflatsioon tegi ka oma töö, aga ilmselt oli tehing siiski tulus. Vana-Posti 9 oli aadress, ent siiski mitte kinnistu number. Kinnistu aadressidega Vana-Posti 9, Vana-Posti 11 ja Suur-Karja 12 koosnes algselt neljast või isegi viiest osast.
Lutherite valduste laienemine ja kadu
Lutherid olid vanemad olijad kui Rosenbergid. Esimene märge Lutherite valdusest sellel kohal ehk kinnistust nr 491 pärineb 1803. aastast ja tol korral aadressiga Suur-Karja 12, mille ostis Christian Wilhelm Luther, toona veel soola- ja linakaupmees. Puitmaterjali ja mööbli tootmiseni läks veel jupp aega ja paar generatsiooni Luthereid. Tema järglane, raehärra Alexander Martin Luther ostis täpselt 40 aastat hiljem ehk 1843. aastal kõrvalkinnistu nr 490 hinnaga 2850 rubla (teistel andmetel 3000 rubla eest).
Hinnavõrdluseks – 1906. aastal on Christian Aleksandri ehk tollesama raehärra poeg Lutheri (puidutööstuse tegeliku rajaja) juba kahe kinnistu – nr 490 ja 491 – väärtus kokku 20 000 rubla. Seejärel ostab sama Christian Luther 1912. aastal veel kinnistud nr 488 ja 489 ning 1929. aastal kaovad arvepidamisest kinnistud 514 b ja 491 sootuks ning neist saab üks terviklik kinnistu nr 490. Huvitava vahelepõikena oli Christian Lutheri poeg Martin Christian Luther enne sõda Riigikogu esimese kolme koosseisu ja Eesti Panga nõukogu liige, kes lõpetas Tallinna Reaalkooli nagu naabripoiss Alfred Rosenberg. Alfred Martini poeg Rosenberg oli temast küll kümme aastat noorem, seega vaevalt poisid kooli peal palju kokku puutusid. Martin Christian Luther, Eesti poliitik, järgnes rahvustundele ja lahkus 1940. aastal Hitleri kutsel ümberasujana Saksamaale, ent oli sõja puhkedes 1941. aastal tagasi Eestis.
Siit lahkudes oli perekond müünud oma kinnisvara Eesti riigile, vastavalt kokkuleppele III Reichiga. Teist korda ja siis juba jäädavalt lahkus ta Eestist 1944. aastal Punaarmee pealetungi eest ning suri 1963. aastal Münchenis. Poliitkorrektsuse mõttes ja vältimaks kõiksugu süüdistusi, ei hakka peatuma Rosenbergi poliitilisel tegevusel, ent kokkuvõtteks läks temal veel kehvemini.
Alfred kingsepa poeg Rosenbergi fantoom-kodu
Rosenbergide aadress oli Vana-Posti 9 ehk kinnistu nr 514b, kus asus puumaja juba 1372. aastal. Tõsi, arhiivi andmeil on kinnistu aadressiks Vana-Posti 11. Ajalooliste kinnistute ja hoonete numbrid ei kattu pahatihti. Mis puutub ajaga kaasnevaisse ümberehitustesse ja muudatustesse, siis arhitektuuriajaloolase Rasmus Kangropooli kinnitusel püsis toosama hoone üllataval kombel 1500. aastast kuni 1944. aastani muutumatul kujul!
Praegu ei oma see aga tähtsust, sest kogu kvartal sai tõepoolest hävitavalt kannatada 1944. aasta 9. märtsi pommitamisel ja 1951. aastal ehitas NSVL sõjalaevastik kolme maja rusudele ehk kahele aadressile Vana-Posti 11 ja 13 tänase My City Hoteli mahuga klappiva administratiivhoone ühise aadressiga veel hiljuti 11/13/Suur-Karja 12. Nüüdseks on hoonel aadress pelgalt Vana-Posti 11. Vana-Posti 9 lihtsalt haihtus.
Lõbus bürokaatiline tsaariaegne kantseliit
Pole mõtet kõiki mõlema suguvõsa pärijaid ehk erineval ajal tolle „Bermuuda“ nurgakinnistu omanikke üles lugeda. Piisab vast, kui mainida, et lisaks Lutheritele ja Rosenbergidele on kinnistud nr 489.–491. kuulunud veel Stackelbergidele, Dellingshausenitele ning Riesenkampffidele. Seal on elanud raehärrasid ja muid tähtsaid tegelasi. Neist esimene raehärra Brand (Brandenius) Stalbiter 1363. aastal.
Lõbusat tunnistust toonasest ametlikust kirjakeelest annab 1913. aasta avaldus, milles majaomanik Luther kirjutab, et „tal on au paluda oma kinnisvara ühendamist linna kanalisatsioonivõrguga ning ta nõustub tasuma poole tööde maksumusest“.
Aasta hilisemast ajast ehk 1914. aasta septembrist on kinnisturaamatus sissekanne „testamendiga pärimise“ kohta, kus on kirjas, et pärijad Lutherid ja nende hõimlased Ruterfordid omandasid kinnistu „järgides tsaari poolt 19.10.1912. a. kinnitatud viimaseid asjakohaseid eeskirju välismaa alamate poolt kinnisvara omandamisest täisomandiks või ajutiseks valdamiseks ja kasutamiseks Tallinna linnas ja selle ümbruskonnas“.
Lõbus küll, aga nalja pole: augustis oli süttinud ilmasõda ja näitena pöördub sama aasta septembris Tallinna linnavalitsus „kõrgeaususe“ poole, et määrataks kõrvalmajas, aadressil Vana-Posti 7 alanud ehitusele uus tehnik või insener, kuna eelmise tehniku O. Schotti kui Saksa keisririigi kodaniku oli tsaarivõim Tallinnast välja küüditanud. Tõlked on ligikaudsed.
Mis puutub aadressi Suur-Karja 12, millest Lutherite valdus alguse sai, siis enne sõda jõudis seal asuda Samuel Besprosvani kudumistööstus, aga pärast sõda 1950. aastast lühikest aega NSVL-i Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Leningradi tsooni Tallinna Seakasvatamise trusti kontor. Aasta hiljem läks hoone Sõjalaevastiku valdusse.
Vana-Posti tänava majanumbrid lähevad kuidagi nii: 1. – elumaja restoran Pegasuse tagaküljel; 3. – tühi krunt; 5. – tühi krunt; 7. – hoone, kus asub Parrot Mini-Bar ja Tai restoran Nok Nok; 9. – tühi krunt ja 11. – My City Hotel. Just vähemalt poolenisti hotelli ehk 11. maja alla jääbki koht, kus paiknes Alfred Rosenbergi sünnikodu.
