TÕKKEJOOKSJA JA KARATEKA MÄRKMEID: Muusik ja Eesti ühe šefima bändi – Seitsmes Meel – eestvedaja Henry Laks tegi noorena sporti edevusest, muusikat aga füüsilisest vajadusest. Lisaks hakkas ta viimases klassis joonistama ja sai kohe kunstiülikooli sisse. Karnevali pärast. Nüüd andis välja järjekordse plaadi. Nõutu majandusanalüütik Erik Aru ning spordiloo puhul pidulikes dressipükstes Ahto Muld puhusid diktofoni puhtaks ja lindistasid Henryga kübeke spordijuttu.
Linna peal räägitakse, et sa olla karates Nõukogude Liidus kolmas olnud. Peab see paika?
Ei pea, sest ma võistlesin ainult Eestis, ma pole Venemaale kordagi selles liinis sõitnud. Aga Eestis õnnestus korra meistriks tulla küll.
Kuidas karate juurde jõudsid? Kas sa tahtsid peksta inimesi?
Ei, meeldis lihtsalt see ala – kui puhas ballett. Läksin kümnevõistluse pealt karate peale ja väga kiiresti omandasin kõik.
Kümnevõistlus küll, aga tõkkejooks oli enne. Sa oled oma hingelt tõkkejooksja! Kui palju sa tõkkeid maha oled ajanud?
Massiliselt. Ja kõige hullem oli see, kui ma noorteklassist vanemate klassi läksin. Noorteklassis olid väga madalad tõkked ja ma omandasin täpselt tehnika nende peal. Isegi korra tulin Tallinna meistriks. Kui läksin kõrgete tõkete peale, hakkasin ennast rängalt vigastama.
Kas sul jalg ei tõuse?
Jalg tõuseb, aga mul on üpris lühikesed jalad, need tõkked on üpris kõrged ja ma pidin hüppama. See oli väga vastik.
Nii et tegid korraga kõrgushüpet ja jooksu?
Umbes nii ja kõige hullem oli see, et parem põlv oli nii sinine kui andis – see põlv, mis käib tagant üle tõkete. Ma lihtsalt jooksin täiskasvanute klassis praktiliselt kõik need tõkked maha. Siis ma mõtlesin, et jumala pärast, miks ma seda ometigi teen.
Kas sa võid tõkkeid maha joostes joosta kiiremini, olles tõkkejooksja, kui mõni teine inimene jookseb ilma tõketeta?
Kahtlemata, aga see on väga valus.
Muuseas, mis dopingut anti lastele? Kas mingit kosmosemarmelaadi? Mis doping oli, kui spordilaagris käisid?
Doping olid vitamiinid. Meile tehti B-vitamiini süsti, mis oli õudselt valus. Aga mulle meenub üks spordilaager Pärnus, kus sportlastel oli tõsine vitamiinipuudus. Nõukaajal polnud poest ju midagi saada. Kõik vitamiininäljased sportlased käisid õunaraksus. Nii minagi, paraku. Mina olin selline korrektne õunakorjaja, aga mõned sellid hakkasid suisa oksi alla tõmbama ja kutsuti miilits välja. See sidruniauto sõitis aia kõrvale ja hakati haarangut korraldama. Kedagi kätte ei saadud, kõik olid väga kiired sportlased. Tõkkejooksu oli siis vaja, üle aia. Ja teivashüpet ka.
Sport on sulle elus väga kasuks tulnud, ma saan aru…
Kahtlemata. Kasvõi see avariist taastumine oli väga valulik protsess. Praegugi teen tervisesporti.
Aga kui kõrgele sa praegu hüppad? Teisele korrusele hüppad?
Teibaga hüppan.
Aga ikkagi – tõkkejooks. Miks sa liblikaid ei kogunud?
Kusjuures, algul ei tahtnud ma astuda kunstiülikooli, vaid Tartu ülikooli bioloogiasse. Aga viimasel hetkel ikkagi otsustasin kunstiülikooli kasuks, sest ma käisin ühel karnevalil seal keskkooli päevil, viimases klassis. See jättis mulle nii vapustava mulje, et otsustasin: nii, nüüd hakkan joonistama.
Sa hakkasid viimases klassis joonistama ja said kunstiülikooli sisse?
Praktiliselt jah. Mul oli tahtmine nii suur. Aga ainult selle karnevali pärast.
Olid sa problemaatiline laps? Sa olid ju sportlane. Järelikult sind kirjandus ja muusika ei huvitanud…
Vaidlen vastu. Siis ma lugesin just kõige rohkem. Praegu…
Aga miks?
Ma olen kõik läbi lugenud. Alates Salingerist ja lõpetades Dostojevskiga. Hirmsasti sai loetud.
Kas sa kaklema oled pidanud?
Paraku mõned korrad, üldiselt püüan sõnadega hakkama saada. Ma olen põhiliselt piirdunud blokkimisega.
Kuna muutus sport sinu jaoks naljakaks? Või kas see muutus üldse naljakaks?
See võib olla pealtvaatajale naljakas, aga sportlasele see kuidagi naljakas ei ole. Kümnevõistluse lõpus pead 1500 meetrit jooksma. Üheksa ala oled higistanud ja siis pannakse sind kahte ja poolt ringi jooksma. See on täiesti kohutav.
Aga miks inimesed seda teevad?
Edevusest.
Nagu sa hiljem muusikat hakkasid tegema?
Ei, see oli füüsiline vajadus.
Sport oli edevusest ja muusika oli füüsiline vajadus?
Jah, täpselt.
Kas sa olid korralik noor? Sellal, kui sinuvanuseid arreteeriti, olid sina spordilaagris, said B-vitamiini süsti, sõid kuivikuid ja jooksid, nii et põlv oli sinine. Sul polnud mingit pistmist millegi muuga?
Oli ikka, aga oma puberteedipinged maandasin ma õnneks sporti. Jumal tänatud, muidu võib-olla oleksin pätiks läinud.
Nii et jooma hakkasid hiljem?
Esimese viinapudeli ostsin 14-aastaselt.
Nii et küllaltki hilja.
See oli sundkäik, sest mul olid juba vuntsid ees 14-aastaselt. Mitte küll täisvuntsid, aga mõningane ude oli, lisaks veel suur karvamüts, mis kõrgus kõrgele. Mind saadeti alati järele. Ma lihtsalt nägin vanem välja ja mulle alati müüdi. Poisid alati mangusid, et Laks, mine järele, Laks, mine järele. See oli kaunis tüütu tegevus ja asja käigus sai ka paraku manustatud.
Kui vana sa olid, kui esimest korda täis olid?
No seesama 14. Käisime kamraadidega korvpalli tagumas TTÜ platsil. Ükskord olime kolmekesi, kahe sõbraga. Siis saadeti mind jälle järele. Ühel sõbral oli diplomaatkohver, kus oli vorst, leib ja minu ostetud viin. Läksime siis sinna platsile, kus manustasime viina leiva ja vorstiga ning pildusime korvi. Esialgu läks hästi. Aga pall hakkas aina rohkem mööda minema. See oli hirmus annus 14-aastase kohta, sest polnud ju mingit praktikat.
Mina sain kõige valutumalt hakkama, maandusin koju ja läksin kohe magama. Hommikul ärgates oli paha olla küll, aga mingit jama sellest ei tulnud. Teisel sõbral tuli natuke jama, aga ka mitte hullu. Kolmas sõber paraku ei suutnud konspireeruda. Niipea kui koju jõudis, kukkus põmm esikupõrandale ja jäi totaalselt vahele. Tal tuli hädavale nagu varrukast: ma olin Henry juures, mulle kukkus raamaturiiul pähe ja sain peapõrutuse. Alkoholihais oli küll ka, aga vanemad jäid uskuma.
Kõige naljakam oli see, et mulle helistas hommikul selle sõbra isa ja küsis, kas vastab tõele, et meie pojale kukkusid raamatud pähe. Mina muidugi kohe reageerisin, ahaa, mingi jama, ütlesin, et jaa-jaa, mul tuli kronštein seinast välja ja Jürile kukkusid raamatud pähe. Nii jäigi.
Ma ise tunnen end väga imelikuna selles maailmas ja mulle tundub, et sina ehk oled veed imelikum, oskad seda kuidagi põhjendada, miks see nii on?
Kuna teist maailma ma ette ei kujuta, siis paraku peab selle maailmaga kuidagi hakkama saama. Aga jah, imelik olen ma tõesti. Arvan, et see on eelis, sest looja peabki imelik olema, sest siis ta on huvitav. Kui sa oled hall tüüp, siis sa ei huvita kedagi.
Kas sa oled mõelnud kunagi, et tahaks meelega erineda?
Bändiga Reval me reaalselt tegimegi seda. Toona oli ikka tõsine protest valitseva korra vastu. Tuumapunkris olid meie näol tõsised hipparid koos. Meil olid väga pikad juuksed, lõhkised teksad. Me olime Tallinna linna peal ainsad reaalsed hipparid ja korduvalt tülitas meid ka miilits.
Aga sind ei ole kunagi kinni viidud ebakorrektse riietuse pärast?
Napilt, aga ma oskasin perfektselt vene keelt, see päästis mind.
Muid kokkupuutepunkte miilitsaga sinu bändil praktiliselt polnud?
Ükskord oli. Saime nimelt lõpuks esinemiskeelu. Pidime tegema Nõmme kultuurimajas kontserti. Kaks päeva varem oli seal nähtud kettidega vendi ümber maja käimas ja üldse väga kahtlane seltskond oli seal Nõukogude võimu jaoks. Siis otsustati kultuuriministeeriumis igaks juhuks kiirelt, et see bänd ei tohi enam esineda. Selle peale anti meile atesteerimisel kõige madalam kategooria, mis tähendas seda, et meil on õigus proovi teha. Sellega lõppes ka meie bänd Reval.
Aga kokkupuude miilitsaga… Tegime proovi, kuna lavale ei lubatud enam. Muidugi me ei paljastanud, kus me tegime, aga tegime väga valjusti alati. Eks siis kostis tänavale välja ja tuli kaks ajateenijat miilitsat ukse taha. Me lasime nad sisse ja mõtlesime, et nüüd on basta. Aga ei olnud. Hoopis poisid võtsid furaškad maha, istusid pingi peale ja kuulasid.
Värske plaat ja muu
Henry Laksil on ilmunud värske plaat „Ma kuulen su häält“, millel teevad teiste seas kaasa ka Heini Vaikmaa ja Marten Kuningas. Aga vaatame hoopis algusaastaid: milliste bändide kaudu ta kuulsaks sai.
Pelikanid
Poolpunkansambel 37. keskkooli päevil, milles bassi mängis Elmo Nüganen. Tegid muu hulgas „Õllepruulija“ punkvarianti, mis pani ka õpetajad õiges kohas toolide otsa ronima.
Reval (1980-ndate algus)
Bänd, kus trumme mängis Raoul Kurvitz. Tegutses mõnda aega mahajäetud tuumavarjendis. Oma lugusid oli bändil vähe, peamiselt mängiti kavereid, näiteks AC/DC-d. Laks siis veel suuremat ei laulnud, pigem röökis, kuid takkajärgi leiab, et see aeg tuli väga kasuks, sest treenis hääleaparaati. Bändi proovi külastanud Helgi Erilaid ütles: jessas, mul oli selline tunne, nagu mu pea oleks selle trummi sees.
Zaltus Lumel (1984)
Eksisteeris paar aastat, mängis põhiliselt progerokki ja parim kontsert ilmselt oli kunstiülikooli võimlas. Liikmete hulgas oli näiteks Jüri Mazurtšak, pikaaegne 2 Quick Starti perkussionist, kelle trummarikarjäär sellest algas.
Kuues meel (1985)
Eelmistest juba laiemalt tuntud bänd. Arranžeerimise juhiks oli Mart Jürisalu, kes on Laksi meelest üks andekamaid muusikuid. Ka „Tule kui leebe tuul“ on tema arranžeeritud.
Seitsmes meel (1986)
Kui liikmeskond muutus, muutus ka järjekorranumber. See bänd juba pikemat tutvustust ei vaja. Kui keegi ei tea, siis otsigu Youtube’ist.
Laulukirjutaja Henry Laks
Kas mäletad esimest enda kirjutatud lugu?
Katsetusi oli koolipõlveski, kuid esimene päris lugu oli kahasse kitarristi Urmas Lauriga – põhiliselt minu meloodia ja sõnad. Temaga kirjutasime sellise loo nagu „Metshaldjas“, mis jõudis ka esimesena eetrisse, seda mängiti saates „Kesköömosaiik“, mis oli hirmus popp saade. Aasta oli siis umbes 1982.
Kust tuleb meloodia?
Seda olen ma ka mõelnud. Mul on kaks varianti. Kas hakkab mingi jupike peas kerima, vahel kummaliselt hea, ja ma ei tea, kust see tuleb. Olen mõelnud, et ehk jumal annab. Ja siis teine variant on see, et jämmin kitarriga, mingi rida akorde tunduvad huvitavad, sellele järgneb mingi rütmiseering ja siis tekib mingi meloodia. Mul on alati mingi meloodia, harmoonia ja siis teen sinna sõnad, mitte ei viisista luuletust.
