MONUMENT: Jaan Krossi on mitu korda esitatud Nobeli kirjanduspreemiale. Esitati teenitult, ei antud teenimatult. Ta ise, olnud nii stalinlikes kui ka fašistlikes laagrites, arvas, et tema elu on läinud äärmiselt edukalt. Ühes laagritest töötas ta söekaevanduses. „See-eest,“ ütles ta mulle peaaegu kiideldes, „lasti meil iga päev duši all pesta.“ Nüüd avati Krossi akna all tema monument. Jelena Skulskaja väike mõtisklus.

Silmapaistva kirjaniku Jaan Krossi ausamba avamine on suursündmus meie riigi elus, tähtsündmus maailmakirjanduse elus, aga ka rõõmus sündmus mulle isiklikult. Just tema, juba eluajal monumendiks saanud mees, võttis mind 42 aastat tagasi kirjanike liitu vastu.

*

Sellest ajast peale oleme korduvalt kohtunud, istunud ühe laua taga, rüübanud teed või kangemaid jooke ning enamik nõuandeid, järeldusi, maksiime, aforisme, millega vaimukas Jaan Kross oma igapäevakõnet täitis, jäid mulle mällu. Tänagi mäletan tema vastuseid olulistele küsimustele.

Mis on kodumaa?

Need on kaks kohvrit ja armastatud naine Ellen Niit; iga hetk olen valmis kodumaa endaga kaasa võtma.

Kuidas suhtute võimusse?

Ükski valitsus pole absoluutselt hea ega absoluutselt halb. Mida ma saan näiteks öelda nõukogude võimu kohta? Ta andis mulle elus kõige tähtsama asja – minu Elleni.

Teid on Nobeli preemia kandidaadiks nimetatud viis korda. Tõenäoliselt olete mures, mures, loete päevi, kas kuulutatakse välja või mitte…

Üldse mitte! Nobeli preemia ootus on ääretult köitev, võib unistada, auhinda ette kujutada, isegi Nobeli preemia kättesaamise kõnele mõelda. Aga kui sa tõesti auhinna saad, siis võid endale kirjanikuna kohe lõpu peale teha – hakkad oma staatuse eest hoolt kandma, proovid selle järgi elada…

Te keeldusite pakutud aust saada Eesti presidendiks…

Täpselt! Ma olen ennekõike kirjanik. Ronin oma katusealusesse kabinetti, hakkan komponeerima, tegelased ärkavad tasapisi ellu, lausuvad ridu, liiguvad. Ja siis äkki helistab mõni tähtis assistent ja ütleb: „Oodata on Belgia kuninganna visiiti, marss, minge kohe paleesse!“ Kas ma lähen? Kas ma jätan oma käsikirja, oma kangelased? Ma ei lähe. Tuleb rahvusvaheline skandaal. Ma ei saa olla president.

Ja kord küsisin:

Ja kui teile eluajal püstitataks monument, siis kus see olla võiks?

Esiteks ei tohiks ta kodust kaugel olla, ma ei tahaks tema juurde minekuks palju aega kulutada. No ja üldiselt oleks mul kuidagi piinlik oma monumendi läheduses ringi loksuda. Ei, kui eluajal, siis las panevad juba meie maja juurde, et ma läbi akna näeks, aga teised ei näe, et ma näen. Ärkaksin hommikul üles, vaataksin aknast välja, noogutaksin talle, ütleksin, et kõik on korras ja läheksin tööle. Ja veel: kui monument seisab akna all, siis olen alati täiesti rahulik, jättes Elleni üksi koju: kivikülaline vaatab ta järele!

*

Jaan Kross on silmapaistvate ajalooliste romaanide autor. Samas arvas ta, et päris ajaloosündmusi pole vaja liiga sügavalt tunda – ammendav teadmine pärsib kujutlusvõimet. Ta ütles, et ajalugu on sisuliselt sama mis kirjandus. Tema romaanides jõuavad tegelased alati valusate kompromissideni. Arvan, et Jaan Krossi raamatute aktuaalsus ja tähtsus seisneb just soovis rahulikult maailma vaadata, leida sellest vähemalt midagigi head ja teha kompromisse selle maailma säilimise nimel.

Talle püstitati monument täpselt sinna, kuhu ta soovis. Ta näeks seda oma aknast.

Jaan Kross: ajalugu on kirjandus

Katke Jelena Skulskaja vestlusest Jaan Krossiga KesKus’is, aprillis 2008.

Te olete kogu elu ajalooga tegelenud. Mis asi on Ajalugu? Kas ta õpetab?

Õpetab, muidugi. Ainult keegi ei õpi, ei võta õppust. Ajalugu, see… See on haarav lugemine. See on kirjandus.

Ainult kirjandus?

Aga kas teie lisaksite filosoofia?! Vaevalt. Filosoofiaga tegelemine oli nii raske ja ohtlik, et ma eelistan sellele selja pöörata.

Ning ikkagi, millised on ajaloo õppetunnid?

Esimene õppetund: peaaegu milleski ei saa olla kindel. Edasi: peaaegu kõik, milles me oleme kindlad, osutub lõppude lõpuks illusoorseks. Järgmine õppetund: pea end ülal kas väga ettevaatlikult või äärmiselt riskantselt. Noorena olin ma ettevaatlik inimene, vaoshoitud, vanas eas muutusin hoopis vapramaks. Muide, kõige järelemõtlematud sammud on mul veel ees. Ja… veel õpetab ajalugu, et vabadus pole piiritu, et tal on alati rangelt määratud territoorium.

Kas – võrreldes Eestit teiste maadega – tunnete sageli patriootilist uhkust?

Noh, patriotism ei vaja üldse reisimist. Jah, ma võrdlen oma kodumaa panoraami sellega, mis ma näen teistes maades, kuid alati mõtlen ma nendest saavutustest, neist edukaist algatustest või traditsioonidest, mida poleks paha ka meil üle võtta, mõtlen sellest, mida me võiksime õppida, mida võiksime omandada.

Kas Te ei arva, et maailm muutub mingil moel ühtseks, tsentraliseerituks ja kaob harjumuspärane jaotus rahvuslikeks kirjandusteks?

Täiesti tõenäoline, kuid ma ei muretse selle pärast eriti, kuna mind see juba kuidagi ei puuduta.

Teid ei eruta kasvavate kirjanduslike põlvkondade saatused?

Ei, ma hakkan taevaliku ükskõiksusega neid jälgima, istudes pilveserval.

Kuid Teie lastelaste saatus Teid ju huvitab? Omaksed külastavad Teid?

Külastavad… nagu külmikut. Või nagu raamatukogu. Või käivad jäätiseraha järel.

Kas lugejad järgnevad Teile, otsivad kontakti?

Ei. Eestlastel pole vajadust astuda vahetusse kontakti kirjanikega.