IGAÜKS LÄHEB LOLLIKS OMAMOODI: Kunstnik Raoul Kurvitz kirjeldab oma hobi – margikogumist. Ilmselt on filateeliaga kunagi kõik omal lohakal kombel tegelenud, ent mis teeb postmargikogu eriliseks? Eelkõige on margikogumine hea võimalus sooritada pikki geograafilisi reise ning sügavaid ajalooretki. Botaanilisi ja eluloolisi samuti. Raouli ja tema marke pildistas Mark Raidpere.
Mis on see, mis teeb need tillukesed ebemekesed – postmargid – nõnda ihaldusväärseks? Nende miniatuurne kaunidus, nende haruldus? Maailma kõige kallim postmark, „The British Guyana“, on poole tikutopsi suurune, erakordselt inetut ja ebamäärast lillakas-pruuni värvi paberitükk, millel nurgad on kääridega maha lõigatud ja millel küll on kujutatud kuninganna Victoria pea, kuid mis on niivõrd tuhmunud, et seda pole praktiliselt nähagi, ning kuhu on keegi kuberner käsitsi tindipliiatsiga peale kirjutanud „1 penny“. See on üpris levinud standardmark tegelikult, milline ka minul oma kollektsioonis olemas on, kuid eriti väärtuslikuks teeb ta just seesamune tindipliiatsiga visatud kritseldus. Tõepoolest, ainus selline maailmas maksab praegu 9,6 miljonit dollarit. Aga sama hästi võiks maailma kalleimaks margiks olla üks meie oma Eesti paberitükike, tsaariaegne rublane standardmark ületrükiga „Eesti Post“ – suurima nominaalväärtusega mark Eesti Wabariigi ühtedeks esimesteks markideks loetavast sarjast; selle margi tiraaž käiku ei läinud ning hävitati, tembeldatult ning ringlusse läinult on teadaolevalt olemas samuti vaid üksainus. Palju kaunim kui „The British Guyana“, muuseas, aga selle müügihind oksjonil paar aastat tagasi oli „kõigest“ 20 000 eurot. Kus on siin loogika?
Diktatuur diktatuuri otsa
Neid paberitükikesi on läbi aegade kogunud nii poisid kui ka tüdrukud, nii koolijuntsud, keskealised kui ka muldvanad onud-tädid. Nii konservatiivid, liberaalid kui ka kommunistid ja fašistid. Vaid Hiinas püüti markide kogumine Mao Zedongi ajal ära keelata, ent kuigi viljakaid tulemusi see ei kandnud ja tänaseks ongi just neil aegadel üllitatud Hiina margid maailma taganõutuimate seas. Ja just kõikvõimalike diktatuuririikide margid ongi ühtlasi ka kõige kaunimad: eriti filigraanse graafikaga, efektsete kujunditega ning igati ihaldusväärselt mõjuvad. Mitte ainult „hitlerid“ ja „stalinid“, millest ei pääse mööda pea ükski vähegi arvestatav margikogu, vaid ka terve ports Ladina-Ameerika riike: diktatuur diktatuuri otsa.
Filateelia ajalugu ongi suures osas ju propaganda ajalugu: kuidas üks või teine riik on tahtnud oma kuvandit luua ja seda maailmale esitleda. On ka täheldatud, et mida nirum ja mõttetum on riik, seda ägedamad ja uhkemad on tema postmargid. Minu kollektsioonis ilutsevad näiteks imekaunis Picasso plokk Tadžikistanist ja Taipei ülemaailmsel filateelianäitusel auhinna võitnud loodusteemaline plokk Kirgiisiast, kuid neist riikidest reaalselt kõige tavalisemategi markide leidmine ja nendega mujale maailma kirja saatmine on praktiliselt võimatu – mitmed minu sõbrad on seda üritanud, aga kohale jõudnud: en mitää.
Mis kummalised riigid!
Kust siis minul, küpses eas kunstnikul, sihuke obsessioon siis äkki pähe kargas? Ajastul, kui praktiliselt kogu kirjavahetus üldse näib olevat siirdunud elektronposti?
Eks ikka lapsepõlvest. Kõik meievanused ja väga paljud nooremadki mäletavad kahtlemata „Filateeliapoodi“ tolleaegsel J. Lauristini, tänasel Roosikrantsi tänaval. Ja kõiki neid „sõbralike sotsialismimaade“, aga ka Burundi Kuningriigi (Royaume du Burundi), Sharjah’, Umm Al Quwaini ja Ras Al Khaimah’ toretsevaid margi-iludusi, mida kui mitte ostmas, siis ihaldavalt piidlemas sai käidud.
Eks tekkis ju ka küsimusi, et mis kummalised riigid need sihukesed on: kolme viimatimainitut polnud ju märgitudki ühelgi kättesaadaval maailmakaardil, ja Burundis oli kuningriik viimati 19. sajandil, nagu terased koolijuntsud ruttu välja uurisid. Tänapäeval teame, et nende kolme ja veel mitme muu näol, mis tolles filateeliapoes kõik kenasti letis olid, on tegemist Araabia Ühendemiraatide erinevate „osariikidega“. Ent kuidas ja mis alusel just nende maade ning ühe Aafrika rojalistliku, pealegi veel olematu režiimi margid sügavalt ideologiseeritud soveti-süsteemis letti paisati, jääbki vist igavesti saladuseks – kommunistlikku Kuubat (ja muide ka Rumeeniat) seal vähemalt 1970ndatel mitte kunagi müügil ei olnud, ja eriti ei olnud Hiina Rahvavabariiki.
Igal juhul tekitas see kõik meis poisikestes ja tüdrukutirtsudes tohutut geograafiahuvi. Ja lahti läks võistlus: kelle margialbumis on rohkem „maid“. See tähendab erinevate riikide marke.
Võistlus maade nimel
Tänapäeval on maailmas 194 piisavaks loetava rahvusvahelise tunnustusega riiki, ja uhkusega võin kinnitada, et minu kollektsioonis on nad kõik viimseni esindatud. Muidugi olin see mina, kes ka eelmainitud „maavõistluse“ kolmandas klassis võitis – olin juba siis väga kirglik tüüp. Ja lõppskooriks kujunes lausa 205 riiki.
Nii palju neid ju polegi, eks!? Aga juurde tulevad ka „olematud“ maad – kunagi olnud, kuid ümberformeerunud või kadunud; ja siis veel piisava tunnustuseta riigid nagu tänapäeval Abhaasia ja Transnistria, mis kõik annavad või on välja andnud marke, ühed kaunimad kui teised. Jugoslaavia, Tripolitaania, Saarland, Danzig… ja Fiume Vaba Riik – kas keegi sihukesest üldse eales kuulnud on? Või Tuva Rahvavabariik. Budistlik-kommunistlik režiim, millel õnnestus Teine maailmasõda vaikuses ja rahus üle elada, enne kui Stalin nende olemasolu avastas – selle riigikese tungiva sooviavalduse peale astuda NSV Liidu koosseisu. Stalin uuris asja täpsemalt ja tuvastas, et kandidaadil puuduvad elementaarsedki geograafilised riigieeldused: seda kui merepiirideta territooriumi ümbritsevad vaid riigid, millel samuti puudub merepiir. Ainus taoline „riik“ maailmas on Liechtenstein, aga eks ta ju üks paras kurioosum olegi. ELi ei kuulu, rahana kasutusel Šveitsi ehk hoopis teise riigi frank – tegelikult vaid üks tilluke mäekuru ja enamasti mahamagatav bussipeatus Austria ja Šveitsi piiril. Täiesti mõttetu riik. Aga SKP on seal üks maailma kõrgemaid, rahvusvaheline täistunnustus on olemas ning margidki ilusad. Ja iseäranis ilusad margid olid muidugi sellelsamal Tuval. Kolmnurksed, rombikujulised, viis-, kuus- ja isegi seitsenurksed. Ma vist ei pea lisama, et minu kollektsioonis on nad oma silmatorkavalt originaalse kaunidusega vägagi et esindatud. Aga jah, Stalinilt ta tunnustust siiski ei saanud, see Tuva. NSV Liidu koosseisu nad küll võeti, kuid mitte liiduvabariigina, vaid eriti alandavalt, „autonoomse vabariigina Vene Föderatsiooni piires“.
Segane geograafia
Niimoodi saab veeretada erinevate maailma maade kohta kurioossemaidki lugusid, aga jätkan sealt, kus meie poiste-tüdrukute huvi tõsisemaks pöördus. Üks hetk sai avastatud, et hästivarjatud saladusena tegutseb Mündi tänaval, Raekoja platsile avanevate akendega maja teisel korrusel pühapäeviti kl 10–12 „Filateeliaühing“. Ja see oli juba hoopis karmim värk. Kuna tegemist oli turulaadse ostu-müügi tegevusega, niisiis „bisnisega“, tuli kõigepealt seal osalemiseks tekitada vanema käendus ja saavutada issi või emme ametlik luba, mis päris mitmel meist saavutamata jäigi. Ja niimoodi, õnnelikumad meist, seal igal pühapäeval siis ühe suure presiidiumilaua taolise kolaka ääres põlvede võdinal kügelesime, nädala jooksul piimapudelite taarapunkti viimise teel rubla või koguni kaks peenrahana korjatud ja peopesakestesse surutud.
Laua taga kõrgusid Kolm Tähtsat Onu. Ja eriti just üks neist, kelle ilmatuma paks ning salapärastest aaretest kubisev, iga kord erineva sisuga täidetud album meie poolt suurima keskendumisega alati kõigepealt läbi vaadati.
„Palju see maksab?“ küsib erutusest väriseva häälega Raimond. Tähtis Onu heidab pilgu üle prilliraamide, avab rõhutatud aeglusega oma Tähtsa Kataloogi nimega „Michelin“, sirvib seda ning teatab: „Kaks kopikat.“ Ja Surinam ehk Hollandi Guyana, mis kõigil meil kollektsioonist veel puudu on, rändab õnneliku poisikese „maadekogusse“. „Mis maa see on?“ pärib väike Raoul, oma sulepea-tindise sõrmega teatavale paberitükikesele osutades. Küsimus on üpris õigustatud: margile on kirjutatud vaid mittemidagiütlev „SHS“. „Sloveenia-Horvaatia-Serbia,“ ütleb Tähtis Onu. What the f…? – „Noh, Serbia-Horvaatia-Sloveenia, tegelikult, aga alguses pandi Sloveenia esimeseks, enne kui serbid selle jama avastasid ja likvideerisid. See mark siin on just Sloveenia-Horvaatia-Serbia, mitte vastupidi.“
Margile on aga kirjutatud lihtsalt „SHS“. Kumb „S“ on siis kumb? No mine võta kinni. Paistab olevat segane värk, ja see mark jääb küll ostmata, otsustab Raoul: „See mark on kallis, muide, see maksab neli rubla,“ mainib Tähtis Onu nüüd veel, sünkjalt üle prillide põrnitsedes. Ja ostmata see ka kõigil tõesti jääb. „Aga see mark, palun,“ ütleb äkki Urmas resoluutselt, ilma margi hindagi küsimata. Margile on kirjutatud täiesti tundmatu riigi nimi: Bahrain. Kõik turtsatavad: see on nüüd küll mingi nalja-maa, sihukest pole olemas. Aga Urmas teab: vaid kuu aega tagasi on riik nimega Bahrein ametlikult välja kuulutatud ning ühtlasi pälvinud rahvusvahelise tunnustuse. Aasta, muide, on 1971. „See on samuti kallis mark,“ ütleb Onu ähvardavalt. „Kümme kopikat. On sul nii palju?“ Urmasel on.
Kuidas maadekogu taastada
Mõni aasta hiljem, kui oli vaja hakata bändi tegema ja igasuguseid pille ostma, müüsin oma „maadekogu“ maha – päris suurte kasudega, mida saaks vist nimetada ka „kõrge tootlikkusega investeeringuks ja äriks“. Hiljem olen ma seda kibedasti kahetsenud. Ja nüüd, paar aastat tagasi, kui aega ja võimalust tekkis, otsustasin selle kogu taastada. Tänapäeval on ju internet ja eBay, ning kui on suutlikkust soetada endale toimiv ID-kaart, pangaarve ja PayPali konto, siis edasine on imelihtne. Nagu juba öeldud, „maade“ kollektsioon sai taas kenasti täis – aga ühel hetkel otsustasin ma minna ka rohkem süvitsi, ja lõpuks ometi saingi teada, mis asi siis õieti on see valdkond nimega „Filateelia“.
Maailma esimene postmark üllitati 1. mail 1840 (kehtima hakkas alates 06.05.1840).Tõenäoliselt on see kõige kuulsam mark üleüldse, selle nimi on „Black Penny“. Mark iseenesest ei ole kuigi haruldane ega kallis: olenevalt kvaliteedist ja konkreetsemast variatsioonist kõiguvad hinnad praakmarkide puhul mõnest eurost kuni „superb“-kategoorias ning kallimate variatsioonide juhtudel kuni tuhandeni, täiesti arvestatavaid eksemplare saab 200–300 eest. Põnevaks teevad asja aga jooksvad oksjonid, kus hoopis hinnalisemaidki marke on hea õnne korral võimalik saada vaid paarikümne eurtsiga. Nii on minu kollektsioonis see mark esindatud lausa kahe, kusjuures just hinnalisima versiooni näol: Deep Black ehk SG#1 ja Grey Black ehk SG#3.
G – see on Stanley Gibbons, Briti markide maailma juhtiv kataloog ja organisatsioon. Peensusteni väljatöötatud süsteemina on nad katalogiseerinud kõik olemasolevad Briti margid, sealhulgas kuninganna Victoria aegsed, mida mina olen otsustanud koguda: 205 marki vahemikus SG#1–SG#214. Kuidas siis nii, võib ju nüüd küsida – miks siis mitte 214 marki? Aga siit algavadki filateelia-maailma müsteeriumid. SG-süsteemis esinevad nimelt ka „tühjad positsioonid“: marke SG#50, SG#67, SG#100 ja mitmeid teisi näiteks pole olemas. Samal ajal on aga SG#36A ja SG#36B kaks täiesti erinevat marki: üks punane ühe-pennine, teine sinine kahene. See on kuidagi nagu majanumbritega tänavatel: teinekord võib ju ikka märgata, et on küll majad 8a, 8b ja 9, aga 10-t ja 11-t ei olegi, kohe tuleb hoopis maja number 12. Eks ole. Ja lisaks on igavene hulk alajaotusi neil markidel, nagu ka kortereid majades.
Kuninganna Victoria aegseid Briti marke on sestap just eriti tore koguda, kuna number 205, mis kummalise kokkusattumusena kattub minu omaaegse „maade“ lõpp-skooriga, ei ole ju kes teab mis hiiglasuur number. Pole üldsegi lootusetu, et sellise kollektsiooni saab varem või hiljem ka täis. Eneselegi jahmatuseks avastasin üks hetk, et tervelt 192 neist ongi mul juba olemas – wow! Aga siiski: pea iga mark neist puuduolevaist 13-st on hinnalt 10 000 euro kanti, kuigipalju odavamalt neid tõesti mitte kuidagi ei saa. Ühe neist, ühe 25-st maailmas teadaolevast ilma praakideta „abnormaalsest“ ja tõepoolest ka imekaunist, india-ookrilist tooni „kuuepennisest“ (6d pale buff, SG#145), on Stanley Gibbons hiljaaegu suuremeelselt müüki pannud 25 000 naelaga – kataloogihind on sellel margil muide 60 000. Nii et unistamisruumi jätkub… Tähelepanuväärse asjaoluna tuleks siinkohal veel ära mainida, et ühelgi neist 205 margist pole kujutatud ei midagi muud kui kuninganna Victoria pea.
Margihullu isiklikku
Omaenda kollektsiooni väärtuslikemaks osaks loen ma aga hoopis kõiki neid personaalselt minu nimele pakkide viisi üle kogu maailma saadetud kirju toredatelt sõpradelt, kes minu hobi käigus on mulle kõik tekkinud. Jah, just nimelt sõpradelt, sest peale filateelia arutame me ka paljusid muid asju. Iseäranis tihe seltskond toredaid vanaonusid ning ka tüdrukuid – noh, selliseid 50–60-aastasi – on miskipärast kogunenud just Derbyshire’i Inglismaal, kus ma kujutan neid elavalt ette oma ruudulistes vestides kroketit mängimas ja arutlemas kohalikus Põltsamaa-taolises linnakeses toimunud järjekordse mõrva üle, ja ükspäev lähen ma neile kindlasti sinna külla.
Ent on ka tore saada idamaistest viisakusavaldustest tulvil kirja koos pealekleebitud kaunite markidega kelleltki Härra Muhhamedilt. Sellestsamast Bahreinist, muide, mille klassivend Urmas 1970. aastal Lääne jaoks avastas ning maailmakaardile kandis. Ning pidage meeles, head sõbrad: kõigil teil on nüüd kohustus saata mulle pealekleebitud markidega kiri või postkaart, kui mõnele eksootilisemat sorti maale sattute. Muidu tuleb Kuri Kurvitz, ja pahandust kui palju. Juku-Kalle on sellest hästi aru saanud ja viimati saatis kirja Indoneesiast, ehkki küll margid tagurpidi peale kleepis (no on ikka mees). Eksootilisimate saadetiste hulka kuulub Mart Nuti kiri Montenegrost, kunstikollektsionäär Kaido Laaneti 3D-margiga (!) postkaart Costa Ricast, Raul Vaiksoo kiri täiesti omaette riigina Vaticani-taoliselt tegutsevast ja omaenda marke kasutavast ÜROst, ja palju muud. Niimoodi on ju lootust saada need 194 maad täis ka personaalsete postkaartide ja kirjadena! Aga ma pean ka hoiatama: kui keegi teist ükskord Lõuna-Sudaani sattub, maailma kõige nooremasse riiki, siis seal läheb raskeks ja tuleb varuda pikemalt kannatust. See maa on siiamaani ametlikult üllitanud vaid neli postmarki, millest üks mul küll tõesti olemas on, ent paraku mitte-personaliseerituna. Siiski, ka sellesinase taga on teatav lugu: kõik need neli marki trükiti tolle riigi sündimise hetkeil sealkandis usinalt toimetanud hiinlaste poolt; marke sai üpris limiteeritud arv, millest lõviosa hiinlased ise muidugi kohe koju kaasa kahmasid. Ja mis te arvate, kust mulle see mark siis saadeti? Hr Qian Wu oli saatja nimi, kaasnesid ka hiinakeelsed, küllap et igati meeldivad saatesõnad ja raskestitõlgitavad tervitused.
Haruldane Eesti
Aga nüüd lõpuks ka Eesti markide juurde. Kes on kogunud lilli, kes liblikaid, kes „maid“ – meie kandi filateeliahuviliste kahtlemata suurim obsessioon ja pühendumus on siiski alati olnud ikka meie oma Eesti. Täpsemalt öeldes: Eesti Wabariigi aegsed postmargid.
Jällegi ilmutab ennast rõõmustav asjaolu, et neid marke on üpriski piiratud arv: kõigest 156 minu andmetel, ja päris paljudel kollektsionääridel on see „täiskogu“ üsna käeulatuses. Ent teatud maalt läheb asi keeruliseks. Kollektsiooni täissaamise lootusele paneb põntsu kohe üks esimesi, juba selle jutu alguses mainitud tsaariaegsete markide ületrükkide sari, mida teadaolevalt on võimalik „täis“ saada vaid ühel kollektsionääril maailmas. Ja Eesti Wabariigi Viimased Päevad; okupatsiooni tingimustes siis juba, de jure. See nädalake või paar juulis,1941, kui venelased olid läinud ja sakslased sees, ent kui nende võim veel päris igasse kohta polnud jõudnud. Just siis said välja antud ilmselt kõige ihaldatumad ja kultuslikumad Eesti margid üldse – need Otepää omad, millist nähes igal Eesti filatelistil sõnulseletamatu ja Väga Suur erutus tekib. Mul isiklikult on neid kaks erinevat, aga kokku katalogiseeritakse neid kuni 48 – no ok, mõistlik on piirduda kaheksa margi eritlemisega, edasine on peendetailsus ja vigadega trükid. Aga seegi on päris raskesti saavutatav, erakordselt ihaldusväärne komplekt. Minu põlved igatahes tõsiselt värisesid, kui neist esimese omanikuks sain: tervelt kuu aega passisin internetioksjonil, näpp klaviatuuril, et otsemaid oma pakkumist tõsta, kui vaja; aga sain alghinnaga, mis on nii naeruväärne, et ei tihka seda nimetadagi.
Ent veel edasi: Elva, Mõisaküla ja Nõo ületrükid, sellessamas väga kitsas ajavahemikus. Need on Nõukogude Vene kõige standardsemad postmargid, Elva ületrükkide puhul ka sisuliselt kõik need NSVL margid, mis hetkel olid postijaoskonnas sees. See teeb Elva ületrükkide asja eriti komplitseerituks: katalogiseeritud on üle kuuekümne erineva. Ära tunda on neid aga lihtne ning nad ei ole ka kosmiliselt kallid: почта CCCP, ja kummitempliga on peale löödud „Eesti Post“. Mõisaküla ületrükkidega, kummitempliga „Vaba Eesti“ pealelöödud margitüüpe on õnneks kõigest kuus, mis teeb asja lihtsamaks, ent siiski mitte nende markide kättesaadavuse ning hinnaklassi asjus. Aga mul isiklikult on näiteks kollektsioonis ka selline, millist nende kuue hulgas polegi. Mis ma nüüd selle teadmisega peale hakkan? On kaks varianti: kas tegemist on eriti unikaalse ja seni avastamata haruldusega; või siiski pigem hilisema ja mitteautentse ületembeldusega, kui mitte öelda et võltsinguga.
Valede maailm
Nüüd võltsingutest. Neilgi on oma turg ja leidub ka huvilisi, kes võltsinguid just koguvadki. Heaks tooniks peetakse küll, kui sellisel juhul on kas esi- või tagaküljel tempel „replica“ või mõni muu margi mitteautentsust märkiv tähis. Hinnalisematel markidel kasutatakse tagaküljel eksperdi templit, kas originaali või siis võltsingut kinnitavat – aga olgu ka öeldud, et neid ekspert-templeidki võltsitakse. Keeruline ja komistuskivide rohke on see filateeliamaailm, kui juba peensusteni jõutakse, aga kindel on ka see, et iga võltsing filateelias on tänapäevaste meetoditega lõpuks tuvastatav.
Ka minu kogus on kaks konkreetset marki, millega ei maksa eksperti tülitama minnagi, ja tunnuslikuks on muidugi ka nende omandamise hind. Naiivne oleks arvata, et ostad internetist margi 15 euroga ja et ta siis ongi see, mille eest oksjonitel pakutakse 20 000, eks. Need kurikuulsad Nõo ületrükid, millistest minu albumis lausa kaks tükki ilutsevad, ja mis originaalidega äravahetamiseni sarnastena välja paistavad… ainult et selles see jama ongi, et neid on kaks. Kaks erinevat NSVL postmarki, millele absoluutselt identselt on käsitsi kirjutatud „Eesti Post“. Nagu see „1 penny“ tollele kuulsale „Briti Guyanale“, aga luubi all vaadates pisimate mikrodetailidenigi täpselt ühtemoodi. Järelikult: üks neist peab olema võltsing, ja väga naiivne oleks loota, et teine ei ole.
Mina aga olen rõõmus, et oma kollektsioonis ka sihukesi asju ette näidata on. Muide, mis veel võltsingutesse puutub, siis kooli ajal poisikesena, siis juba mingis 6.–7. klassis, kui ka juba neid Eesti Wabariigi marke sai kogutud, ei suutnud ma üks hetk kohe mitte kuidagi edasi elada, kui ei ole kuuesendilist Rohelist Pätsu. Kuuesendine Roheline Päts – see oli needus ja kiusatus, ainuke mark sellest Pätsude sarjast, mis kõigil krooniliselt puudu ja mida mitte kusagilt ei saanud – ja ma otsustasin selle… VÕLTSIDA. Katsetasin kartulitrükitehnikaid, kustutuskummipressi, ja jõudsin miniatuurformaadilise linoollõike juurde. Päris pika eksperimentide jada tulemusena saavutasin lõpuks lausa niisuguseid resultaate, et hakkas terenduma tagasihoidlik bisnis-plaan neid suisa tootma ja turustama hakata, aga õnneks tuli, jah, siis see bänditegemise asi peale…
Markide kogumine on hullus. Aga väga mõnus ning ka suhteliselt kahjutu hullus. Kui just ennast kogemata väljapääsmatusse pankrotti ei hulla. Markide kaudu saab lahti mõtestada ja ümber jutustada riikide ja rahvaste ajalugu ning personaalseid eluseiku, sooritada reise ajas ja ruumis; margid on palju rohkem kui margid. Võiks ka vist öelda et: „Margid – need ei ole üldse margid!“ Aga siinkohal ma parem lõpetan.