NALI TÕUKUB TÕSISEST: Kui teatrihimuline inimene pilgu Endla sügisestele uuslavastustele heidab, hakkab talle kindlasti silma üks ühine joon: peaaegu kõik välja kuulutatud uuslavastused on žanrimääratluselt komöödiad. Endla dramaturgid Anne-Ly Sova ja Ott Kilusk arvavad, et nõmedal ajal peab nalja saama.

Kaunis suvi ja koos sellega ka kirju ning mitmepalgeline suveteater on end selleks aastaks kokku pakkinud ja kuuma päikese paistel ning tuules ja vihmas karastunud teatripublik otsib taas teed teatrimajadesse. Ikka selleks, et hoolimata pealetikkuvast sügiskaamosest ning olme- ja ilmamuredest meel vabaks ja mõtted rändama lasta ning mõned tunnid kuskil täiesti teises maailmas täiesti teistele teemadele keskenduda.

Komöödias on kõike

Nii on ka Endla sügiseks valmistunud, repertuaariplaani üles pannud ja uuslavastused välja kuulutanud. Proovisaalides käib usin töö, töökodades valmivad dekoratsioonid ja kostüümid, teatrimaja on fassaadile värske krohvikihi tekitanud ning piletihinnadki on suvistest soodsamad, tuldagu ainult ja nauditagu neid loomevilju.

Kui teatrihimuline inimene aga pilgu Endla sügisestele uuslavastustele heidab, hakkab talle kindlasti silma üks ühine joon: peaaegu kõik välja kuulutatud uuslavastused on žanrimääratluselt komöödiad. Ega me ometi nii meeleheitel ole, et lihtlabase rahvanaerutamise ja üheülbalise meelelahutamisega loodame läbi saada? Kus on tõsine, täisväärtuslik dramaturgia, klassikalised tähtsad ja suured teemad, süvenemine ning südamemured?

Muretsemiseks pole põhjust, meeleheitest on asi kaugel ja kõik need eelnimetatud osised on me uutes lavastustes olemas, ehkki tegeleme nendega peamiselt tõesti materjalide kaudu, mille autorid on enamal või vähemal määral komöödiateks kirjutanud.

„Parim komöödia tõukub ülimalt tõsisest,“ on öelnud Alan Ayckbourn, kaasaegse inglise näitekirjanduse viljakaim autor ja elav klassik, kes mõnikümmend aastat tagasi oma teatrinägemust „ilmselgeteks reegliteks“ sõnastades asetas esikohale lihtsa tõe: „Ärge põlastage komöödiat ega suhtuge sellesse kui draama vaesesse sugulasse, koomika on iga näidendi hädavajalik osa, ilma valguseta ei saa luua varje ning mida tumedam on draama, seda rohkem tuleb selles otsida koomikat.“ Kui vaadata pelga žanrimääratluse taha, siis näeme, et komöödia võib olla väga eriilmeline.

Norman Vallutaja

Just Alan Ayckbourni vast et kõige kuulsama näitemänguga alustabki Endla Teater oktoobris oma saja kolmeteistkümnendat aastaringi, kui teatri sünnipäevanädalal esietendub suures saalis tema „Norman Vallutaja“, mille žanrimääratluseks on inglise komöödia.

See on lugu esmapilgul tagasihoidliku raamatukoguhoidja Norman Dewersi (keda kehastab Jan Uuspõld) ühe nädalalõpu armu- ja eluseiklustest. Siiski pole „Norman Vallutaja“ vaid pelk situatsioonikomöödia, kus kõik tegelased on pidevalt valel ajal vales kohas – seda niikuinii –, vaid ka groteskne galerii erinevatest inimtüüpidest, pahedest ja kibestumusest. Nõnda on autor nalja sisse peitnud üsnagi tõsise uurimuse inimkäitumise toimemehhanismidest ja sarkastilise ühiskonnakriitika.

Ayckbourn kirjeldab oma näidendis maailma, kus inimesed, oskamata oma eludega midagi peale hakata, leiavad end tühjade asendustegevuste surnud ringist. Armuseiklusi võetakse ette peamiselt igavusest. Hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid on muutunud kohustuslikeks koosviibimisteks, milles seltskondlik vestlus on asendunud üksteise solvamisega. Ayckbourn keskendub inimesele, kes pole nõus varjuma kombelisuse variserliku maski taha, vaid teeb ja ütleb alati just seda, mis talle antud hetkel õigena näib. Teadagi on sellise inimese elutee okkaline ja ettearvamatu. Nõnda on peategelane Norman kannataja, kes paneb tahes-tahtmata kannatama ka kõiki teisi, kes teda ümbritsevad. Ja arvata võib, et kõik see on oma ülimas tõsiduses ka pööraselt naljakas, sest nagu Ayckbourn ütleb: „Üks inimkonna vastupandamatumaid omadusi on see, et üldiselt ei suuda me väga kaua tõsiseks jääda. Olgem selle eest tänulikud, sest kui suudaksime, siis küllap oleksime juba ammu välja surnud.“

Linda Vista

Keskealiste meeste elupundarde harutamisega tegeleb ka novembris Endla Küünis (just sellist, Pärnu teatriloost inspireeritud nime kannab meie teatri väike saal, kuhu piletit ostes ei pea kartma, et tegu on kõleda ja külma saraga keset looduse meelevalda) ilmavalgust nägev komöödia ühe mehe ümbersünnist „Linda Vista“. Sellegi näidendi autor on elav klassik – Pulitzeri ja Tony auhindu võitnud ameerika näitekirjanik ja näitleja Tracy Letts, kelle tragikomöödia „Augustikuu“ kümmekond aastat tagasi Eesti Draamateatri saale täitis, ning must komöödia „Killer Joe“ üheksakümnendate lõpu Vanemuise lava vallutas.

„Viiekümneaastasel mehel on kõige rohkem öelda, aga mitte keegi ei taha teda kuulata. Tema hirmud tunduvad ebausutavad, sest need on tekkinud nii äkitselt – võib-olla on ta need välja mõelnud. Ta oma keha tekitab temas kõhedust; see hakkab talle vempe viskama, hambad hoiatavad, kõht riidleb, pealagi hakkab viimaks kiila tõmbuma; vistrik võib osutuda vähiks, seedehäire infarktiks. Ta kogeb mingit tabamatut kurnatust. Ta tahab olla noor, aga teab, et peaks olema vana. Tegelikult pole ta kumbagi ja tunneb kabuhirmu. Kõik ta sõbrad on samasugused, niisiis pole tal mingit lootust pääseda,“ tsiteerib Letts oma komöödia sissejuhatuses Paul Theroux’d.

Tundub üsna tõsine kraam isegi komöödia kohta ja tõepoolest – „Linda Vista“ peategelaseks ongi üks viiekümneaastane mees, kes läheb oma elus hoogsalt teisele ringile ja satub maailmaga halastamatusse laupkokkupõrkesse. Ka näidendi lavastaja Andres Noormets ei hoia end selle paradoksaalsest tõsidusest rääkides tagasi ja ütleb, et „see on komöödia, mis võib panna suure häälega nutma ja seejärel hüpata pikema ettevalmistuseta naeru sisse tagasi ja nii mitu korda järjest.“

Õnneks kehastab „Linda Vista“ peategelast Ratast Endla enda täpselt viiekümneaastane keskealine esinäitleja Ago Anderson, nii võib loota, et lisaks pisaratevalamisele saab vaataja tõesti ka paraja portsu naerda.

Üksik

„Olgu nende keskealiste meeste sekeldustega inglise maamajades ja San Diego äärelinna korterites ning baarides lood nii naljakad või kurvad, nagu nad on, kas Endla siis sel sügisel naistele ei mõtlegi? Kas naiste probleemid ei olegi siis tõsisemat käsitlust või naljaheitmist väärt,“ võib nüüd küsida. On ikka, mõtleme ikka, ütleb teater selle peale.

Juba septembris esietendus Endla Küünis Soome ühe enimmängituma ja rahvusvaheliselt tuntuima näitekirjaniku Laura Ruohose draamakomöödia „Üksik“, mille keskmes on kahe nii vanuselt kui ka vaadetelt vastandliku naise (keda kehastavad Lii Tedre ja Kati Ong) ellujäämisvõitlus Läänemeres asuval saarel. „Selles esmapilgul lihtsas, kuid poeetilises ning vaimuka ja lööva dialoogiga näidendis on palju erinevaid tahke alates hingelisest kurbusest ja lõpetades räige huumoriga, kuid selle peamine teema – meie kõigi vajadus inimliku empaatia mõjulepääsemise järele – tundub mulle tänases päevas eriti olulisena,“ ütleb lavastaja Enn Keerd näidendit tutvustades ning lisab: „On juba iseenesest naljakas, kui inimesed ei käitu adekvaatselt ega ratsionaalselt, kuigi võiksid nii teha oma olukorra tunduvalt lihtsamaks.“

Ka lastele ja lapsemeelset rõõmu nautivaile täiskasvanuile pakub Endla sügistalv päris oma igihalja kommi: detsembris jõuab meie suurele lavale mänguline ja fantaasiarohke „Tipp ja Täpp“, mis põhineb Uno Leiese legendaarsetel lastelugudel. Lavastaja Kaili Viidase ning dramaturg Ott Kiluski sõnul on sellegi lavaloo eesmärgiks teha maailmast üks rõõmsam ja parem paik, kus üksteise aitamine ja armastamine on enesestmõistetav.