TÕI TÄNAVALE LAULVA TALDRIKU JA KOTO: Ivar Karm on tänavamuusik, keda teavad kõik Tallinna vanalinnas hängida armastavad linnakodanikud – juba aastaid tagasi handpan’i ja südametemurdjast koera Mokoga silma jäänud esineja on olnud vaieldamatult linnarahva ja -külaliste lemmikmuusik. Muusikast ja mässumeelsusest rääkis Ivariga Õnne Puhk. Fotod: Minna Ihalmo-Isojunno.
Ivar on pärit Viljandist, aga suur osa tema lapsepõlvest möödus Sillamäel. “Mu ema oli seal üks väheseid eesti keeles kõnelevatest inimestest, ta töötas ajalehes toimetajana, lasteaias ja koolis õpetajana, käis kahe kohaga tööl ja oli üksikvanem. See oli 90-ndatel tavaline – uus vabariik, katkine pere ning kõik üritasid kuidagi ellu jääda,” meenutab ta aastaid, mil eostus nii muusikaarmastus kui ka vastuvoolu ujumise tung. “Olin sunnitud lapsena elama ühiskonnas, kus ma olin vähemus, olin eestlane Eesti Venemaal ja see ei olnud üldse vahva kogemus. Ma ei soovinud tolles ühiskonnas osaleda – olin tagasihoidlik eesti poiss, kes pidi ennast selle pärast kogu aeg kaitsma. Ema tuletab siiamaani meelde, kuidas poisid käisid meil ukse taga ja küsisid, kas Ivar võib mängima tulla (naerab) – see tähendas, et kutsuti välja kaklema…”
Kas olid hea kakleja?
Ei, üldse mitte. Mulle on jäänud meelde need korrad, kui ma vastu ka panin ja siis tuli sellest mingi ülelinnaline jama. Pigem oli nii, et võta oma hoobid vastu, tõuse püsti ja kõnni minema.
Sellest siis ka see vastuvoolu ujumine?
Nojah, ühiskond oli minu jaoks lapsena päris õudne koht. Ma mäletan, et olin väike poiss ja meie maja hoovis ütlesid minust natuke vanemad vene poisid, et mine ära – see siin ei ole Eesti. Täiesti jabur!
Sul on eesti ja vene keel võrdselt hästi suus.
Ma ei teagi, kumba keelt ma enne rääkisin, kas eesti või vene keelt. Mul oli üks naabripoiss, minust 10–12 aastat vanem, tema askeldas minuga seal hoovis ja nii see vene keel külge jäi. Ega venelased väga aru ei saa, et ma venelane ei ole. Aga rahvuslik identiteet pole minu jaoks kunagi oluline olnud. See osa, kes mind kiusas, esindab vähemust sellest rahvusest, sest oma reisimiste peal maailmas olen kohanud kõige toredamaid ja soojemaid venelasi – igas rahvuses on omad idioodid.
Millise muusika saatel su lapsepõlv möödus?
Ma kuulasin lapsepõlves hästi palju raadiot, meil olid kodus ka kassettmakk ja plaadimängija, ma mäletan Scorpionsi ja Metallica plaate, tollal kirjutati ka arvutis ise plaate. Kooli ajal tuli Linkin Park, rokk- ja punkmuusika. Lemmikuid mul otseselt ei olnud, pigem valisin muusikat žanri järgi, peale läksid rohkem sellised vastukultuuri asjad, raskem ja sõnumiga muusika. Kuulasin palju räppmuusikat, sest mina nägin seda nagu luulet – et mingi tüüp on vaeva näinud, ehitanud üles struktuuri ja selle peale veel mõtte, inglise keel jäi juba algklassides tänu muusika kuulamisele iseenesest külge. (Rõõmsalt) Kui tänapäeval on narkoräpp, siis mina olin räpinarkar! Punk ja räpp vastanduvad poliitikale, punk ei ole ülemõeldud, ta on lihtne ja siiras, ta on aus, mulle meeldivad ausad asjad!
Kas sa viisi ka pead?
Pean küll, aga ma olen nagu papagoi, kui keegi mu kõrval peab viisi, siis teen järele. Ma ehmun oma hääle peale – siis kui laulma hakkan, tuleb see väga emotsionaalselt välja ja sa ju ei taha ennast avalikult niimoodi alasti kiskuda. Kodus kitarri näppides laulan küll.
Sa siis mängid kitarri ka.
Kitarridega on mul selline naljakas lugu, et ma pole kunagi ühtegi ise ostnud, aga nad lihtsalt tulevad mu juurde. Ühe annad ära ja saad teise kohe asemele – mul on alati kodus kitarr olnud ja on praegu ka, aga ma ei seo ennast kitarriga, ma ei pea ennast kitarristiks ning ei esine sellega kellegi eest avalikult, sest ma ei valda seda nii hästi.
Mis su esimene pill oli?
Aafrika trumm, tšembe – selle sain Viljandi folgilt. Siis olid mul juba rastapatsid ja ma olin hipi. Kodus oli meil veel vanaisa 7-keeleline kitarr, mille ma proovisin ümber teha 6-keeleliseks, aga see mul ei õnnestunud. Kitarriõpetaja ohkis, et oi, sul on 7-keeleline, (muigab) ma käisin kahes tunnis ja ta seletas, et “sa oled vasakukäeline ja sind on raske õpetada” ning sinna see jäigi.
Kas oled tahtnud saada ka “elukutseliseks” muusikuks?
Ma olen teinud muusikat elukutselisena – see on väga vastik elukutse! Ma tunnen ennast lava peal halvatult, kogu see asi tundub pettus, kõik need vastuvõtud ja uhked õhtusöögid. Samas on ka esinemisi, kus on vahva käia, näiteks kui satud mõnda väiksesse külla ja esined rahvamaja ees kohalikele ning sulle öeldakse, et näe, eelmisel aastal käis Meisterjaan – see oli päris lahe ja sina oled ka päris lahe…
Nii et sulle meeldib inimestega suhelda?
Mulle meeldib rahvaga suhelda, aga mulle ei meeldi üritused, kus tuleb selga panna valge särk ja ette lips, ja siis tuleb keegi, kes paneb mu ette mikrofoni, mis on kallim kui kõik mu muusikainstrumendid kokku. Aga muuseas (elavneb), ma olen esinenud Merkelile ja Macronile – Lennusadamas! (29. septembril 2017 toimus seoses Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisega Tallinnas digitaalvaldkonna tippkohtumine, kus teiste hulgas olid ka Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel – toim.) Kultuuriminister ise kutsus! (Itsitades) Lubati tänukiri anda, mida ootan tänaseni. See oli omamoodi vinge kogemus – istud seal Lembitu ninaotsas ja mängid tipp-poliitikutele pilli, kuigi oled tänavamuusik, ja sa oled täiesti ära eksinud mingisse võõrasse keskkonda. Ma vaatasin, kuidas nad seal uhkete laudade taga istusid – ja siis tulid need kelnerid…
Nagu vanasti õukonnas…
Kelnerina töötades olen tihti mõelnud, et ma olen nagu õukonna ori, kes koristab taldrikuid, aga muusikuna olen klassi võrra üles liikunud. (Muutub irooniliseks) See on nagu karjääriredelil liikumine: ori, kes koristab toidujäänuseid, ja siis – aste edasi – ori, kes mängib muusikat.
Aga nemad on ju sunnitud sind kuulama.
Jah, ma olen oma heliga seal kohal, kuigi sellistel vastuvõttudel on mulle alati jäänud mulje, et ma olen tapeet. Tänaval esinedes on muusika mängimine ja ka kuulajad poole siiramad, ausamad ja südamlikumad. Tänaval ei ole keegi sunnitud mind kuulama, kõigil on vabadus edasi minna.
Kui sa tänaval pilli mängid, kas siis paned tähele ka, mis su ümber toimub?
Ei, ma ei pane siis midagi tähele. See on nii võimas side muusikaga, et pühib kõik muu peast minema. See on nagu mõtte või hinge puhastus.
Räägi palun handpan’ist, sellest ufo-pillist.
Mina kutsun teda hangiks ja eesti keeles laulvaks taldrikuks – sest ta on taldrik ja ta laulab! Kui ma nägin esimest hangi internetis, siis teadsin, et just seda pilli hakkan tulevikus mängima. Ma olin siis umbes 16. Eestis on tuntuimad hangi-mängijad Ian Mikael Kirss ja Johannes Ahun. Kui nemad siin mängima hakkasid, olin mina juba Saksamaal ära. Aga sellega on seotud selline mälestus, et ühel Viljandi folgil mängisin ma künka otsas Laidoneri kuju juures, aga Johannes ja teised – folgi ametlike esinejatena – mängisid sama pilli seal muusikaaidas. Ehk siis eliit oli toas ja meie väljas, minuga olid veel üks kitarrist, üks viiuldaja, üks tšemba ja üks joodik taga tantsimas.
Kust sa oma esimese laulva taldriku said?
Berliinis olin iga päev trumme mänginud, kolme trummiga, ma panin sinna kõrvale veel igasuguseid asju – mulle meeldis see, kui oli palju pille, sest see meelitas ligi veel muusikuid, niimoodi sai teiste mängijatega tuttavaks. Eestisse tagasi tulles sattusin jälle taldrikute koristamise rutiini peale (tööle restorani – toim.) ning hakkasin koguma raha, et osta endale hang.
Kuidas hangi mängitakse?
Ta on häälestatud pentatooniliselt, nii et ta on üsna kergelt mängitav, noodiliselt üles ehitatud intuitiivne instrument. Mängides sa voolad läbi muusika, see on nagu loomine, tõusud ja mõõnad – tõusude ajal proovin uusi asju ja mõõnade ajal mängin vanu. On neid hangi-mängijaid, kes võtavad ette klassikalised palad – sa võid temaga kasvõi Mozartit mängida –, aga mulle ei meeldi kellegi teise lugusid teha. Kuna hang on ühes häälestuses, siis hakkab ühe pilliga igav, helistik ammendab ennast. Aga teisalt on seal väga palju tehnikaid, mida saab proovida.
Alles hangi mängides oli mul tunne, et inimesed tänaval näevad mind, muidu tänavamuusikutele ei pöörata kuigi palju tähelepanu. Sinust läheb sada inimest mööda, kellest võib-olla kümmet huvitab see, mis sa teed. Hangi-muusika on meditatiivne, ta viib minu teisele tasandile, ja ka need, kes kuulavad, lähevad teisele tasandile. Ma tahan uskuda, et just tänu minule on paljudel see pill kodus.
Sa oled omajagu välismaal seigelnud. Kuhu ja kuidas oled sattunud?
Ma sain Tallinnas Vismari tänaval elades elektrilöögi ja olin kaks nädalat koomas. Haiglas üles ärgates logisin esimese asjana oma Facebooki kontole, et vaadata, kas ma olen üldse elus (naerab). Vaatasin, et aa, ma olen elus, ja läksin tagasi magama. Siis elasin oma elu natuke vanamoodi edasi. Olin 19. Olin ära elanud, surma saanud ja elasin uuesti. Aga tundsin, et see on mu teine elu ja ma ei saa seda enam taldrikute koristamise peale raisata. Üks mu tuttav hakkas Prantsusmaale minema ühtede Berliinist pärit punkaritega. Ütlesin, et tulen ka. Tahtsin tööle minna. Aga oli väga naiivne loota, et punkarid lähevad Prantsusmaale tööd tegema… Nii et sinna see asi jäigi, too sõber, kellega ma läksin, sõitis hoopis Londonisse ja tegi taldrikute koristamise tööd edasi.
Mina töötasin seal siis mustalt ja ühel hetkel ei saanud oma palka kätte ning võtsin esimese lennu Barcelonasse. Oskasin öelda hola ja okupa (skvottima) ning okupa karjudes jõudsingi ühte eestlaste skvotti.
Ma läksin Barcelonasse roosa triiksärgiga omast arust tööd otsima – seda majanduskriisi ajal, kui kogu majandus oli kokku kukkunud. Muidugi ei leidnud ma tööd, aga leidsin ühe rumeenlase ja ühe bulgaarlase, kellega trippisin pool Euroopat läbi.
Valencias nägin esimest korda tõelist meeleavaldust, kus skvotiti korrumpeerunud omavalitsuse vastu linna keskväljakul – nägin, kuidas panga aknad visati kividega sisse – see oli silmiavav kogemus, et rahvas tuleb kokku ja võitleb oma õiguste eest. See tuli mulle meelde nüüd, kui meil Vabaduse väljakul Eesti hümni mängivat tšellomängijat ahistati, ja tüüp, kes piimamannergut tagus, tiriti politseiautosse. Asi, mis on mujal igas riigis elementaarne – mannergu tagumine – siin pannakse sind politseiautosse selle eest.
Kas sa Berliinis mängisid tänaval?
Tänavamuusika otsa sattusin Berliinis niimoodi, et leidsin prügikastist ühe Aafrika trummi. Tänavaturul oli keegi ühe savist kitsenahkse Maroko trummi ära visanud ja ma olin selle üle väga õnnelik. Käisin selle katkise suveniir-trummiga ringi ja kohtasin kahte lätlast, kes mängisid natuke tervematel pillidel, ning meist sai trio. Oma esimese päristrummi aga sain niimoodi, et vahetasin ühest heategevuskohast antud Adidase tossud ühe diileriga 30 euro vastu ning selle raha eest ostsin endale Aafrika trummi – see on mul ema juures siiani alles.
Kas muusikul peab pilliga tekkima lähedane suhe? Oled oma pillidele nimesid ka pannud?
Muidugi peab! Mu esimese hangi nimi oli Lucy, mulle meeldib pillidele naisenimesid panna. Teine oli Sofia – tema on see Hollandist tulnud hang. Aga kõigil pillidel nime ei ole, kohe ei saa panna, suhtlema peab natuke. Kaks pilli varastati mul paar aastat tagasi Raekoja platsilt kinnisest trepikojast ära, neil ei olnud nimesid.
Võib-olla nad varastatigi sellepärast ära, et sa ei pannud neile nime?
Võimalik, aga kokkuvõttes läks hästi, sest ma tegin kogumisfondi sotsmeedias ja kuna ma olin siis juba üsna tuntud hangi-skeenes, kirjutas mulle pillimeister, kellega ma olin saanud tuttavaks Haagis, ning saatis mulle kingitusena Sofia, kes on mul siiamaani kodus.
Praegu harjutad sa Jaapani pilli koto mängimist.
Koto sain eelmise aasta augusti lõpus ühelt tuttavalt, kes oli selle saanud Jaapanist kingituseks, aga ta ise ei mänginud seda. Ta kaalus asja tükk aega, enne kui soostus koto ära müüma. Ma unistasin, et kui ma hangi mängides sain esineda Merkelile ja Macronile, siis võib-olla kotoga kutsutakse mind Jaapani saatkonda. (Naerab) Oi, kuidas ma eksisin! (Saatkonna-kutsete asemel kutsus mupo Ivarit tänaval pidevalt korrale, sest tal polnud vajalikku luba – toim.)
Aga võib-olla see koto-vaib on alles teel su juurde? Tänavamuusikute suhtes on läbi aegade üsna karmid reeglid kehtinud.
Jah, esimesed tänavamuusikuid puudutavad seadused olid juba Vana-Roomas u 400 eKr – siis ei tohtinud esitada riigivastaseid laule – karistuseks oli surm! Nii et mupo on mu vastu üsna leebe olnud. (Naerame)
Ma tean ka, et keskajal oli selline asi nagu häbiflööt, mis pandi muusikule kaela ja tema näpud suruti sinna vahele kinni, kui ta oli mänginud halba muusikat. Igasugused ametkonnad on üritanud sajandeid tänavamuusikuid raamidesse suruda, aga me ei kao kuskile!
Rohkem vabadust Tallinna tänavamuusikutele!
Tänavamuusikuna on Ivar mupoga jagelenud ennegi, aga tänavu veebruaris läksid tal suusad pealinna munitsipaalpolitseiga lõplikult risti sõbrapäeval – ikka ilma loata tänaval pillimängimise eest. See ajendas teda koostama petitsiooni “Toetada Tallinna tänavamuusikute vabadust”. Mis peaks muutuma?
Tallinnas kehtiva korra järgi tuleb tänavamuusikul kesklinna valitsuselt esinemiseks luba taotleda. Luba on tasuta ja kehtib 30 päeva. Järjestikku võib ühes kohas esineda kaks tundi päevas, maksimaalselt väljastatakse luba kahte kohta. Viru tänaval ja Raekoja platsil mängida ei tohi.
Ivari sõnutsi on selline lubade taotlemise kord jabur ja see süsteem tuleks ümber teha. “See pole normaalne, et sa pead iga kuu käima seda luba kerjamas. Mina muudaks seda korda nii, et sa saaksid luba taotleda kauemaks – ja mida pikemaks ajaks, seda rohkem selle eest maksad. Ma olen nõus linnakassat täitma, aga ma pole nõus rumalate asjadega kaasa minema,” ütleb ta.
Paraku on Ivar tembeldatud agressiivseks ja nii ohtlikuks, et ilma politseita mupo temaga suhtlema enam ei tule. “Kui mupo-ametnikul on vaja abi, et ühe tänavamuusikuga tegeleda, siis mis kasu neist üldse on? Minu arust peaks nad tegelema muude probleemidega, pigem inimestega, kes satuvad tänaval konflikti, purjus inimestega,” leiab Ivar.
Ta toob esile hoopis teistmoodi kogemuse Tartust: “Seal oli jõuluturg ja ma mängisin selle lähedal pilli, näen, et tuleb mingi asjapulk ja ootasin, et ta käsib mul asjad kokku panna, aga ta küsis: kas ma panen jõuluturu muusika kinni, et sind kuulda oleks? Nii et kaks täiesti erinevat linna ja kaks täiesti erinevat suhtumist kultuuri!”
**
Ivari algatatud petitsioon kogus veidi rohkem kui kuu ajaga 172 häält (1000-st; 17%) ja seega muutusi pole loota. Alates aprillist tallinlaste üht lemmik-tänavamuusikut enam vanalinnas ei näe, sest Ivar reisis koos Lucy, Sofia, koto ning kutsa Kõssiga Samosele – esimese idealistliku kreeka filosoofi Pythagorase sünnisaarele tööd ja muusikat tegema.
