Kaupo Liiv räägib maa globaalsest soojenemisest ja kliimaprobleemidest Makoto Shinkai filmi „Tüdruk, kes muutis ilma“ põhjal.
Maailma kliima soojenemine on fakt. Praegune aastakümme on soojem kui eelmine, eelmine soojem kui üle-eelmine jne. Seda jada võib pikalt jätkata. Kui suur osa selles on inimkonna tegevusel, seda on üritatud juba pikemat aega hinnata ning kuigi on ka selle teema eitajaid, näitab 2015. aastal Pariisis 195 riigi poolt vastu võetud kokkulepe, et kogu asi on faktidega tõestatud ja nüüd oleks vaja hakata inimkonna tegevust piirama – tulevaste põlvede nimel.
Liiga kauge?
Ometi tundub see teema inimese jaoks kauge. Kuigi ka Eestis on lähiajal olnud pea ilma lumeta talvi, ei tundugi see meile olevat just suur kaotus ja mis see paar kraadi ikka ära ei ole. Soojemad talved ja päikesepaistelisemad suved, aga…
…see ei ole nii lihtne. Soojenemine mõjutab kogu meie ökokeskkonda. Juba on meile kolinud šaakalid ja varsti jõuavad siia ka Leedus kanda kinnitanud pesukarud. Uued loomad söövad välja meie enda loomastikku ja sama kehtib ka taimestiku kohta. Maailmas on palju riike, kus need muutused on mitu korda drastilisemad kui meie väikeses Eestis. Tegelikult piisab ju vaid ühest kiiresti levivast viirusest, et inimkond maamunalt minema pühkida ning kliima muutumine võib põhjustada ka just selliste uute haiguste tekkimise ja olemasolevate uute tüvede vohamise. Me ei oska kõiki ohte hinnata, aga see on kindel, et kõnnime õhukesel jääl, mis ainult sulab.
Üks põhjus, miks täiskasvanud vaatavad seda kõike väga pealispindselt, on see, et selleks ajaks, kui need probleemid nähtavaks muutuvad, on nende elutee juba lõpule jõudnud. Eelkõige hakkavad muutuste mõju tundma praegused lapsed ja nende lapsed ja lapselapsed. Meenutagem maailma praeguse aja kõige tuntuma noore, Greta Thunbergi südantlõhestavat karjet: „Kuidas te julgete?“ Selleks, et praeguse aja noored saaksid teema tõsidusest aru, on vaja, et neist ei kasvaks kliimaprobleeme lihtsasti kõrvale heitvad täiskasvanud. Probleemi kajastamine noortele mõeldud filmide kaudu on hädavajalik. On lausa imekspandav, kui vähesed filmid on seni kliima soojenemise teemat käsitlenud.
Jaapanlaste asjad
Makoto Shinkai on Jaapani filmilavastaja, kelle eelmine film „Sinu nimi“ purustas sealsed kassarekordid, just nagu meil tegi seda sel aastal „Tõde ja õigus“. Tema uus animeeritud film „Tüdruk, kes muutis ilma“ on saanud sama hea kui mitte parema vastuvõtu.
Animatsioon on olnud alati hea viis rääkida keskkonnaprobleemidest. Jaapani läbi aegade kõige kuulsam animatsioonimeister, Hayao Miyazaki, on neid probleeme maailmale näidanud oma filmide „Tuulte oru Nausikaa“, „Printsess Mononoke“ ning ka tema stuudio valmistatud filmi „Pom Poko: Pesukarude sõda“ kaudu. Kõik need filmid on ka meil DVD peal välja antud ning nii laste kui ka täiskasvanute poolt armastatud.
Hollywoodis valminud filmidest meenutagem filmi nimega „Wall-E“. See ebatüüpiline Disney animatsioon sai parima animafilmi Oscari ja oli nomineeritud veel viies teises kategoorias.
Makoto Shinkai ongi kõikides aspektides Hayao Miyazaki mantlipärija. Tema filmid ei ole lihtsalt niisama lastele mõeldud, vaid sügavamate teemadega ning kõikidele vaatamiseks. „Tüdruk, kes muutis ilma“ on Jaapani selle aasta valik esindama riiki Oscarite jagamisel parima rahvusvahelise filmi kategoorias. See on suur au, mis on saanud osaks väga vähestele animatsioonidele. Viimane animatsioon enne kõnealust, mille Jaapan oma valikuks esitas, oli just Miyazaki „Printsess Mononoke“ 22 aastat tagasi.
Nagu „Kuristik rukkis“
„Tüdruk, kes muutis ilma“ on lugu noorest poisist nimega Hodoka, kes põgeneb kodust ning reisib Tokyosse, et oma iseseisvat elu alustada. Suurlinn Tokyo on aga pidevate vihmasadude küüsis ning ilus ja päikesepaisteline ilm on peaaegu vaid ilus mälestus. Tokyos kohtab ta noort neidu Hinat, kellel on võime ilma muuta. Hina suudab vihma peatada ning tuua lühikeseks ajaks tagasi ilusa ilma. Ajapikku saab aga selgeks, et ilma muutmisel on tagajärjed.
Film ei ole loomulikult ainult kliimamuutuste allegooria, vaid tegemist on ka noore poisi täiskasvanuks saamise looga. Hodoka põgeneb kodust, kandes endaga kaasas mässumeelsusest rääkivat raamatut „Kuristik rukkis“. Esimesed ponnistused iseseisva elu nimel, armastus ning eluraskustega toime tulemine on samuti teemad, mis on selles filmis esindatud.
Mulle oli väga sümpaatne, et film näitab tänapäevaseid noori väga ausalt. Noored on päris tänapäeva noored, kes elavad mobiiltelefonides ja veedavad aega kiirsöögikohtades. Filmi peategelased on just sellised nagu praeguse aja noored ning see võimaldab ka noorematel vaatajatel samastuda.
Tõetruu visuaal
Kindlasti ei saa jätta mainimata filmi ülimalt detailset ja tõetruud visuaalset poolt. Animatsioonidel on võimalus teha asju, mida tavafilm ilma efektideta ei suuda, aga samas ei suuda animatsioon ka päriselu sada protsenti järele aimata. Seda filmi vaadates oli mitu korda tunne, et ma ei ole ühegi teise animatsiooni puhul näinud nii tõetruid stseene. Eraldi tasuks ära mainida ka filmis väga prominentsel kohal olevat vihma. Vihma kujutamine on olnud alati raske ülesanne, kuid selles filmis on saadud hakkama justkui mängleva kergusega.
Ilmselt on tegemist selle aasta kõige aktuaalsema filmiga ning samuti ka ühe parima filmiga, millest annab tunnustust nii Oscarile esitamine, osalemine Toronto filmifestivalil kui ka tuntud filmiportaalis Rotten Tomatoes olev 100% hinnang filmile.
Tegemist on filmiga, mis peaks olema kohustuslik vaatamine noortele, aga millest ei tohiks mööda minna ka ükski täiskasvanu. Film jõuab Eesti kinodesse 20. detsembrist.