MÜTOLOOGIA JA MUUSIKA: Novembri lõpus ilmus Põhja Konna teine album nimega „Hetk. InSpereeritud Tüürist“. Eufonist Kristjan Järvan tabas Põhja Konna eestvedaja Valter Soosalu, mänedžeri Henri Roosipõllu ning löökpillimängija Lauri Metsvahi lokaalist Kärbes, et interpreete uue kauamängiva osas veidi usutleda ning avada perspektiive ka loomingu taga.
Kust tuli idee Erkki-Sven Tüürist inspireeritud albumiks ning kuidas sattusid kokku nii erinevad artistid?
Valter: Möödunud suvel esitas Estonian Cello Ensemble Leigo Järvemuusikal In Spe lugusid. Õnneliku juhuse tahtel kutsuti mind sinna laulma ning ühtlasi sai tehtud seal tšellodele seatuna paar Põhja Konna lugu meie eelmiselt albumilt. Mõned kuud pärast kontserti tekkis tunne, et tahaks selle materjali ja seltskonnaga veel muusikat teha ning nii toimus Tartus koosolek, kus otsustati, et peaksime hoopis albumi salvestama. Tekkis kahtlus, et võib-olla ainult tšellod ja üks laulja ei kanna üksi tervet albumit välja – sealt koorus mõte, et vanade lugude arranžeerimise asemel võiks kirjutada hoopiski uut materjali. Lisasime Põhja Konna koosseisu ning kutsusime sõpru veel juurdegi. Kuigi see ei alanud nii, siis lõpptulemusena on põhimõtteliselt tegu Põhja Konna teise albumiga, kus enamikus lugudes löövad kaasa Põhja Konna muusikud. Rääkisin ka Tüüriga, et kas on mingeid asju, millest tuleks tema teoste käsitlemisel hoiduda. Heliloojalt kõlas vaid julgustav „Andke tuld“ ning ta lisas, et just oleks äge kuulda enda teoseid täiesti uues võtmes.Tüür alustas muusika kirjutamist omal ajal just In Spe jaoks. Tema sõnul oli kõige suurem vedamine just see, et hommikul paned oma mõtted kirja ja juba samal õhtul kuuled, kuidas teos reaalselt kokku kõlab. Samas jätab ta ka interpreetidele võrdlemisi vabad käed. Mida nõuab, on noodis kirjas, mida noodis ei ole, jääb muusikutele tõlgendamiseks.
Lauri: Lisaksin siia, et Tüüri on alati paelunud see, kuidas erinevad artistid tema teoseid oma tõlgendustes esitavad. Olen seda palju kohanud ka tema klassikaliste teoste puhul, kus ta näiteks oma klarnetikontserti suure huviga kuulas erinevate muusikute esituses, et kogeda erinevaid nägemusi samast teosest.
Kui kaua läks ideest trükini? Kui kaua salvestati ja kui palju inimesi kaasatud oli?
Valter: Idee tekkis aasta tagasi ja sellel hetkel olid olemas vaid seaded tšellode jaoks. Aasta hiljem on album ilmunud – seega toimus kogu protsess rekordtempos. Kuna ajafaktor oli väga kompresseeritud, siis paraku sain kaasata teisi bändiliikmeid loometöösse alles viimases faasis. Eks igaüks sai nii-öelda sisekujunduse ise teha, kuid teoste arhitektuur oli paigas. Ainsa erandina tuleks välja tuua Lauri, kes sai kõik oma partiid ise kirjutada. Ühe looga üllatasime Laurit lausa stuudios. Enamasti mängis Lauri oma partiid esimese korraga sisse, kuid isegi täiesti uue loo puhul, kus väljakirjutatud partiid polnud, läks tal kõigest paar korda. ERSO muusikule omast professionaalsust on kuulda kõigi lugude löökpilli osades. Tihti ongi nii, et teosed kõlavad paremini, kui heliloojad jätavad löökpillide osad interpreetidele endile lahendada, andes vaid stilistilisi suuniseid – seda eriti biitmuusika juures.
Esitajaid on albumil neljakümne ringis ning koos tõlkijate ja arranžeerijatega umbes kuuskümmend. Lasime tekstid tõlkida, sest Põhja Konna fännid välismaalt on teinud varem isegi videoid, kus kurdavad, et Google ei anna häid tõlkeid ja palunud meid ka nende peale mõelda.
Materjalil on väga suur varieeruvus – progerokist kuni laulupeo koorilugude ja nüüdisklassikani. Kuidas sattusid ühele kauamängivale nii erinevad asjad?
Valter: Näen vaimusilmas Venni diagrammi, kuhu saab kõiki albumi esitajaid sisse joonistada. Võtame näiteks kahe kaupa: In Spe ja Põhja Konn on väga sarnased – rokkbändid ja samas omavad seost ka klassikalise muusikaga. Estonian Cello Ensemble’i ja Vox Clamantise puhul on kerge näha seoseid läbi klassika ja vanamuusika. Vox Clamantist ja Tüüri ühendab hoopis laulupeo koorimuusika. Risti-rästi on seoseid väga palju. Genka teeb põhimõtteliselt sama, mida Juhan Liiv omal ajal – loob ajakohaseid eestikeelseid riimtekste. Võib väita, et Henry Kõrvitsa looming on Eesti klassikute tekstidega võrreldes sama sisukas ja virtuoosne. See on asi, mida ehk ei oska märgata, kui oled ainult Toe Tagi kuulanud, kus tekstid on samuti head, kuid veidi plakatlikumad.
Kas tundsite Tüüri muusikas ennast ära? Mis on kõige olulisem õpikoht Tüüri juures tänapäeva muusikutele?
Valter: Minu teadvuses on Tüür olnud kauem kui mäletan. Huvitav oli see, et mida rohkem ma materjaliga tööd tegin, seda rohkem hakkasin märkama erinevusi. Näiteks laulupeo lood „Taandujad“ ja „Väike eestimaine laul“ – selleks, et ehitada sildu, mis laseksid lugudel ka Põhja Konna esituses naturaalselt kõlada, oli üksjagu tööd vaja teha. Seal oli ka palju žanri erinevusest tingitut – kui koorilaulu sead ümber, siis tulevad välja elemendid, mille peale alguses ei tulegi. Näiteks koorilaulu puhul mõjus üllatuslikult, et kogu aeg peab laulma – bändi muusikas seda ei pea. Stuudios avastad ootamatult, et see lugu võtab väga võhmale.
Üks oluline asi, mida Tüürilt õppida, on see, et ta ei teeskle oma muusikaga. Mulle on jäänud mulje, et ta on noorest peale olnud ikkagi rokimees. Isegi kui ta kirjutab klassikalisele koosseisule, on rokki alati tunda. Ta lasebki mängida poogenpillidel selliseid sünkoope, mida võiks eeldada trummikomplektilt. See on omaette väljakutse paljudele klassikalistele koosseisudele.
Lauri: Sekundeerin Valterile – seda rokihinge on ka Tüüri sümfoonilises muusikas palju kuulda. Need rütmid on juba iseenesest komplitseeritud ja teiseks kasutab ta selliseid võtteid kompositsioonis, et kui panna need teiste pillide peale, siis võiks vabalt samu käike kuulda ka King Crimsoni lugudes. Tema loominguline filter on väga rokilik – olenemata koosseisust on tema rütmilist lähenemist tunda.
Valter: …ja seda on palju ka siin albumil kuulda, sest me oleme klassikalist muusikat tõstnud ümber rokkkoosseisule ja rokkmuusikat tõstnud ümber klassikalisele koosseisule. Lõpuks mõjub see kõik väga orgaaniliselt. Sümfooniliselt on Tüüri rokilik hing ka tunda, aga paratamatult on suurematele koosseisudele võimalik kirjutada värvikamaid arranžeeringuid. Rokkkooseisuga on pille vähem ja dünaamika reeglina vali – seal luua võrdselt mitmekihilisi maastikke on oluliselt keerukam – selle pärast ongi hea meel kutsuda appi sõpru, kes rikastavad klassikalist rokk-kooseisu.“
Valter on öelnud uue teose kohta: „See ei ole kannatamine ristil või ärevuse käes higistamine, vaid protsess.“ Paljudel lugudel sellel albumil on pessimistlik alatoon, need räägivad näiteks üksindusest, valuvaigistitest, taandumisest, surmast või on hoopiski patriotismi-tõsised. Kas kvaliteetne kunst (vähemalt Eestis) peab olema alati tõsine ja kurb või leidub ka alternatiive?
Valter: „Taandumine“ on tegelikult positiivne tekst. Tooksin välja ka selle, et näiteks avamängu tekst ei ole kriitiline, vaid pigem kavaluse taotlusega – see ei ole näpuga näitamine, kuid kes soovib, leiab sealt alati vahendeid kriitika tegemiseks. Samuti on meil lugu „Pillimees on alati tragi“, mis sai pealkirjastatud just nimme selliste küsimuste vältimiseks. Kui bändi liikmeid veidi teada, siis ega me ei võta ennast liiga tõsiselt, aga samal ajal ei ole me ka leidnud albumitäit Alliksaare lõbusaid-lõbusaid tekste. Millegipärast on ka Tüüri teostusse sattunud pigem mõtlikud ja sissepoole vaatavad tekstid. Eks plaadil ole tunnetuslikke äärmusi, kuid samas käsitleb ta ka äärmuste vahepealset – ma arvan, et albumile sai hea balanss.
Lugude „Üksi olemise hurmav õõv“ ja „Hetk“ tekstid kirjutas Genka – kas Eesti uuema generatsiooni poeetide tekste on keerulisem või hoopis lihtsam muusikasse sobitada, võrreldes Eesti klassikaga? Kas tekstide resoneerumine muusikute hingedega sõltub nende kirjutamise aastast?
Valter: Nende kahe teksti näitel oli hämmastav, kui lähedale nad mulle sisuliselt jõudsid. Kas see tuleneb praegusest hetkest või on üleüldine – ei oska öelda, aga neid oli kuidagi väga tuttav lugeda. Mitte sellepärast, et ma oleks midagi sarnast lugenud, vaid sellepärast, mis minu hinnangul toimub tänapäeva inimesega. Sellepärast tekib teksti lugedes atmosfäär orgaaniliselt ehk ma tean juba teksti lugedes, mis värvi see lugu olema saab. Omaette küsimus on teksti viisistamine – sellisel juhul on oluline värsimõõt, see, kas read on ühepikkused ja kuidas kõik tehniliselt lahendada, see kõik sõltub puhtalt materjalist ja pole tähtis, millal see on kirjutatud. Genka loomingu näitel on uuele tekstile kergem lähedale pääseda, aga kas seda on ka lihtsam muusikasse seada, see sõltub hoopis teistest asjadest.“
Olete öelnud, et uue albumiga soovite progeroki bändi kuvandit minetada ja viljeleda võimalikult erinevaid žanreid – kas te ei karda sellega sootuks oma nägu kaotada?
Valter: Kui see hirm on, siis selle hirmu tundjatele võib öelda, et me ei ole oma algsest stiilist kaugele läinud – peaaegu ei olegi sellest eemaldunud. Me ise ei pööra sellele väga tähelepanu, et me peame tegema just progressiivset rokki ja seni on pigem olnud nii, et me oleme andnud välja singleid mitmetes stiilides, kuid seda nimetatakse ikka progressiivseks rokiks – nimetatagu. Hiljuti oli ka vastupidine näide, kus meie ühes singlis pettuti, sest progressiivse rokibändi uus lugu ei olnud üldse progressiivne. Kui luua endale mingid eeldused, siis on pettumus kerge tulema. Enda lahterdamine on üks küsimus, millega me enam ei tegelegi. See muidugi ei tähenda, et me avastame kohe midagi tohutult uut ja hakkame midagi väga teistmoodi tegema.
Kristjan: Siim Aimla tegi teie albumi avaloo orkestratsiooni. Mulle tuleb alati meelde tema üks tsitaat seoses nüüdisklassikaga, et „Kui midagi pole varem tehtud, siis väga tihti on ka põhjus, miks seda varem tehtud pole.“
Valter: Täpselt! Kuigi Eesti rahvaarv on väike, siis ikkagi on kõiki erinevaid valdkondi vaja – nii inimesi, kes tegelevad progerokiga, teknoga või vanamuusikaga – nad kõik on meil olemas. Iseasi, kas igas valdkonnas ollakse just maailmatasemel, kuid võib väita, et iga kuulaja võib Eestist leida muusikud, kes just tema maitsele muusikat teevad. Eesti rokikultuur on äärmiselt eriline oma mitmekesisuse poolest ja on suurepärane, et igale alaliigile leidub oma publik.
Henri: Võiksin siinkohal rääkida oma Genialistide Klubi kogemusest, kus oli ligikaudu nelikümmend üritust kuus. Tavaliselt oli nende seas ligikaudu kaks rokk-kontserti ja nendel üritustel oli alati kõige rohkem külastajaid. Põhihooajal kümme kuni viisteist kohalikku rokkbändi, kes alati tõid publiku kohale. Rokk on minu arust üks elujõulisemaid elusmuusika žanre Eestis.
Rääkige palun üks ilus hetk Põhja Konna kontserdilt.
Valter: Otseselt üksikut hetke ei ole, pigem on Põhja Konnaga nii, et iga kord laval olles on tunne, et oleme õiges kohas. Oleme otsustanud, et liiga tihti kontserte ei anna ning osalt seetõttu on iga kord tunne, nagu tuleks koju korraks. Kuna muusika on keeruline, siis võiksid tekkida riskid, et kas asi ikka püsib koos, aga vähemalt esimese plaadi materjal on nüüdseks meile küll juba nagu jalgrattasõit. Kui mõni konkreetsem näide tuua, siis esinesime lavakas Panso peol, kus minu eakaaslased lavakunstikoolist kuulasid päris põhjalikult Põhja Konna – isegi nii põhjalikult, et nad teadsid pika noodi lõpus oleva konsonandi keerukat ajastust peast. Eks neid väga huvitab luule, eesti keele kõla ja sellega mängimine. Selle pärast oligi väga huvitav, et kuigi arvasin ainult end mõtlevat sellistele asjadele, siis oli hoopis seltskond, kes võttis neid nüansse ehk hoopiski suurema tähelepanuga.
Kas fänniposti võib saata nii Põhja Konna Facebooki lehele kui ka Valter Soosalu Instagrami kontole?
Valter: Fännide kirju on alati tore lugeda – võite saata need pohjakonnband@gmail.com Samas, meie loomingu suunamisega on lood pigem kasinad. Meil oli baaris Kivi Paber Käärid kontsert, kus oli ka üks soomlaste seltskond, kes olid meie muusikast tohutus vaimustuses. Nende hulgas oli ka Soome ainsa Beatlesi festivali korraldaja, kus käivad erinevad bändid biitlite muusikat mängimas. Ta kutsus ka meid biitlite lugusid tegema. Tema oli üks fänn, kes pidi kohe pettuma, et Põhja Konn mängib ainult enda muusikat ja nii, nagu bänd seda ise soovib.
Kuhu viib Põhja Konna tulevik ning mis eesmärke endale püstitate?
Valter: Teeks selle kontserdi ära ja võtaks järgmise albumiga veidi rohkem aega ja mõtteid koguda. Ka Põhja Konna jaoks oleks huvitav kaasata erinevaid muusikuid – nii Lauri kui ka Mikk Dede uuesti. Samas tahaks kindlasti teha koostööd Juhaniga ja bändiga Elephants from Neptune.
Millal ja kus uut teost kuulda saab?
Henri: Plaat ilmus novembri lõpus ning on saadaval kõigis suuremates plaadipoodides. Detsembri alguses ilmub album ka voogedastuse platvormidele. Ühtlasi tahame kõiki kutsuda 27. detsembril albumi esitluskontserdile Alexela Kontserdimajas – kindlasti tuleb väga ainulaadne kontsert, sest juba praegu on teada, et vähemalt aastal 2020 sama kavaga kontserti uuesti ei tule.
Mida soovite lõpetuseks öelda?
Valter: Kindlasti täname kõiki, tänu kellele see album ilmus – nende hulgas on Estonian Cello Ensemble, Jaan-Eik Tulve, Vox Clamantis, Vanemuise orkestrandid, Lauri, Mikk, arranžeerijad, tekstide autorid, tõlkijad – ja loomulikult Erkki-Sven Tüüri tema muusika eest. Head nautimist!
