MITTE TEATER, VAID PÕNEVUSTEATER: Tallinna vanalinna veerel paikneb üks hall kivimaja, mille seinal ilutseb valgustatud reklaam – see mõjub teejuhina muidu pilkases sügiseses pimeduses. Aleksander Urke astub uksest sisse, otse Kellerteatri lavale.
Juttu tuleb Eesti esimesest ja praegu ainukesest põnevusteatrist nimega Kellerteater, mis avas oma uksed 2019. aasta alguses. Ebahariliku koha autoriks on varem Nukuteatris tegutsenud Vahur Keller, kelle elus oli ühel hetkel äkitselt pöördepunkt ja laual kaks valikut: käia end ise teatritele pakkumas või jääda häid asju ootama. „Ootamisega on aga nii, et sa võidki ootama jääda. Ma olen tegutseja ja seepärast tuli hoopis mõte teha midagi täiesti ise. Panna alus uuele teatrile,“ sõnab Keller.
Isemoodi asi
Midagi täiesti nullist käima tõmmata pole aga nii lihtne ning nõuab loomulikult suurt tööd ja pühendumist. Eelneva 15-aastase kogemuse pinnalt oli uuele teatrile aluse panemine samas kergem, kuid enne käis Keller siiski ka ettevõtlusega alustamise kursustel. Plaan rajada oma teater oli kindel, kuid nüüd oli küsimus konkreetne: teha sama asja nagu teised pole pointi ning tuleb leida oma asi. Miski, mis oleks huvitav endale ja tõmbaks ka potentsiaalse publiku tähelepanu.
„Põnevuse motiiv tuli tegelikult mõttetöö käigus. Tänapäeval peab millegi uuega alustades olema originaalne ja erinev, sest juba olemasoleva asjaga pole suurt mõtet välja tulla, see lihtsalt ei ärataks enam tähelepanu. Nii tekkiski idee teha hoopis esimene põnevusteater,“ ütleb Keller.
Rajaja järgi nime saanud teatri saamislugu on tegelikult veelgi pikem, sest põnevuslood ja müsteeriumid on asutajat saatnud juba lapsepõlvest saadik. Alates ajast, mil tema vanaema jutustas talle (õudus)lugusid ja süngeid legende kurjadest silmadest; naistest, kes nägid ettekuulutusi, ja lugusid hulluksminemisest. Lisaks mängib siin rolli ka Kelleri varajane lugemishuvi, tema üheks lemmikkirjanikuks oli ei keegi muu kui legendaarne õuduslugudele nurgakivi panija Edgar Allan Poe. Iga külastajat võtavad nii hoones kui selle välisküljel vastu skulptuurid, mille autoriks on Vahur Kelleri isa ja vanaisa. Nii võib julgelt öelda, et Kellerteater on omalaadne kooskõla lapsepõlvest, perekonnast, huvist müsteeriumite vastu ja muidugi tahtest teha asju meie teatrimaastikul teistmoodi. Luua omamoodi murrang.
Teatrinauding oma märjukesega
Krimilugudega on aga teatris üldiselt lugu natuke raskem, sest tihti vaadatakse sellele žanrile, nagu oleks tegu mingi n-ö haltuuraga ja mitte päris eheda kunstiga. Kellerteater lükkab sellise arusaama mõnuga ümber nii oma etenduste kvaliteedi kui ka töökorralduse mõttes. Nagu igas teatris, nii on ka siin iga lavale toodud etenduse aluseks meeletu eeltöö: paika tuleb panna konkreetse etenduse lavakujundus (siin annab suure panuse ka Vahuri abikaasa ja kunstnik Britt Urbla Keller), teha näitlejatega hulgaliselt proove ja lihvida iga pisiasi peensusteni paika. Kogu kontseptsioon on aja jooksul orgaaniliselt kasvanud, näitlejad on tulnud ise ja säravad nüüd köitvate mõrvalugude ja põnevike keskmes. Vägeva loovuse kõrval leiab tihti koha ka ratsionaalne matemaatika, sest muidu kukuks paika pandud lavastuse loogika lihtsalt kokku.
Kuid müstika ja põnevus pole ainuke, mis teeb selle paiga võrreldes teiste teatritega omalaadseks. Kellerteatris puudub klassikaline rangus või pinge ja see peegeldub juba lubaduses, et igaüks saab etendusele tulla eelnevalt teatribaarist ostetud joogiga. Mitte keegi, alates näitlejatest laval kuni kaasaelajateni saalis ei vaata sellele aktile viltu. Ja mis saakski olla parem kui nautida meisterlikku teatritükki koos hea märjukesega?
See on osa Kellerteatri stiilist ja lähenemisest, mille võib paljuski kokku võtta sõnaga „nauding“. Vaadates põnevaid näidendeid hüva joogiga uskumatus atmosfääris, toob tõepoolest mõttesse eelneva lause viimase sõna. Ja selle poole Kellerteater ka püüdleb. Liigselt kaugenemata traditsioonilise teatri pühalikust filosoofiast, keerab ta siiski juurde omamoodi vunki, et mõjuda ehk isiklikumalt. Nagu loo alguses välja sai toodud, astuvad külalised etendusele tulles tõepoolest juba lavale, sest Kellerteatris piiri publiku ja näitlejate vahel selle klassikalises mõttes tegelikult ei eksisteeri. Nii võib vabalt juhtuda, et mõnikord lõhutakse ka neljas sein ja vajadusel küsitakse just teatripublikult, kes võis vaese ohvri eluküünla kustutada. Siin mängib rolli saali iseloom, kus etendused luuakse vastavalt saalile enesele, mitte vastupidi. „Iga kord, kui mõni välislavastaja meil etendust teeb, on tema ülesandeks esmalt saali enesega sõbraks saada. Tänu hoone karakterile paigutatakse etendus esmalt saali sisse. See annab asjale omajagu lisavõlu ja väikese katsumuse,“ sõnab Keller.
Müsteerium WC-s
Kellerteatri saal asub vanalinnas aadressil Uus tänav 37, kohas, kus kunagi hoiti reaalselt püssirohtu ja miine ning milles 19. sajandi lõpus asus ka sünagoog. Hoone tugev ja osalt omalaadne ajalugu süstib salapära veel omakorda juurde kõigisse ja kõigesse, mis seal sünnib. Näiteks saab tuua loo, kui Kellerteatri perenaine ühel hommikul avastas, et tualeti uks on lukus. Väljast ei saanud seda mitte mingil juhul sulgeda ning varahommikul polnud ka võimalik, et keegi oleks juba kabiinis sees. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui kutsuda tuttav meistrimees, kes ukse lihtsalt lahti lõhkus. Teisel pool avanenud vaatepilt oli ootamatu: WC seinas olnud etenduse plakat oli maha kukkunud ning kogu põrand kubises kildudest. Nagu juba arvata võib, oli kabiin ise täiesti tühi. Kes lukustas ukse ja miks leidis too plakat säärase kurva lõpu, on jäänud tänaseni müsteeriumiks. Loomulikult on alati tore ja südant rahustav leida asjadele ratsionaalne seletus, aga kui seda siiski kuskilt võtta pole, tuleb avada silmad ja lükata „süü“ müstikale.
Ja mõnikord on ehk lihtsam asjadele mitte mingit seletust andagi, vaid olles juba väikese teatri nii-öelda laval, tervitada omalt poolt uksel seisvat teatrirajajat, panna ära oma ülariided ning valida endale meelepärane koht. Ning miks mitte kostitada end teatrikohvikust ka ühe hea veini või kokteiliga.
Koha leidmisega probleemi pole, kuid mida lähemale kellaosuti etenduse algusajale liigub, seda rohkem istekohti näljaste põnevushuviliste poolt ära võetakse. See näitab selgelt, et publikuhuvi uudse kontseptsiooniga Kellerteatrile jagub ning tihti on ka etenduste piletid välja müüdud. Seega, kellele pakuvad närvikõdi salapärased lood, ajalooline interjöör ja täiesti ainulaadne teatrikogemus, võib seada julgelt sammud Kellerteatrisse. Teid on hoiatatud!
