PAAR TUNDMATUT KÜLGE KULTUURILOOST: Simmo Priks Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist tutvustab põnevat kirjavahetust Draamateatri lavastaja Voldemar Mettuse ning seltskonnategelase ja ajakirjaniku Johannes Järve ning Estonia ooperilavastaja Hanno Kompuse vahel. Johannes Järv soovis parasjagu luua miniatuurteatrit. Siit kandub tänasesse 1930ndate alguse üks ebatüüpiline teatrielu tahk.
Lavastaja ja kriitik Voldemar Mettus (1894–1975) alustas teatritööd Draamateatri dramaturgi ja lavastajana, oli seejärel ühe hooaja Endla direktor ning 1925–31 Vanemuise direktor, 1931–32 samas veel dramaturg.
Veebruaris 1932 kirjutas talle vähetuntud ajakirjanik ja seltskonnategelane Johannes Järv, ettepanekuga, et Mettus võiks tulla loodava miniatuurteatri kunstiliseks juhiks. Mettuse palvel valgustas Estonia ooperilavastaja Hanno Kompus (1890–1974) põhjalikumalt Järve tausta ja tutvustas seniseid tegemisi, millest tuntumad on ajakirja Ilo väljaandmine ja 1930 Miss Estonia iludusvõistluse korraldamine.
Nähtavasti vastas Mettus selle peale Järvele eitavalt, tõenäoliselt jäi katki ka miniatuurteatri asutamise plaan, igatahes ei tea teatrilugu sellest midagi rääkida.
Mettus jätkas 1932–34 Postimehe kriitikuna, oli seejärel Estonia dramaturg ja Näitekunsti Sihtkapitali Valitsuse esimees ning Päevalehe kriitik, 1942–44 ühtlasi Draamateatri saksakeelsete etenduste lavastaja. 1944 ta emigreerus, aastast 1949 elas Argentinas.
J. Järv
Tallinn
Tatari 28 Tallinn, 17. II. 32
Väga austatud härra Mettus!
Lubage Teid lahkesti tülitada järgmise küsimuse suhtes:
Allakirjutanud algatusel on Tallinnas käimas revüü, resp. Miniatüür-teatri, asutamise eeltööd. Eeldusi sellise teatritüübi läbilöömaks näib olevat küllaldasti. Ka ruume on võimalik saada. Kuid suurimat muret teeb lavajuhi puudus. Samuti on raske leida asjatundlikku dramaturgi.
Palun Teid, kui kogemustega teatritegevuse juhti ja dramaturgi, mulle teatada otsekohe, kas huvitab Teid töötada Tallinnas miniatüür-teatrijuhina, kas usute sellesse algatusse ja millistel tingimustel tuleks.
Teatrimajanduslikku külge korraldan mina ja annan ettevõttele tarviliku ainelise aluse. Repertuaar koosneks lühioperettidest, revüü-tantsudest, päevakohastest revüüdest, igasuguseist kirevaist lavapildeist, soolonumbreist, naljadeist j.n.e.
Tunnen Teid kui draama-lavastajat, kuid usun, et Teie saate eeskujulikult hakkama ka mainitud asjade lavastamisega. On mulle soovitatud ja olen läbirääkimisi pidanud mitmesuguste inimestega – Alf. Sällik,[1] D. Poska[2] j.n.e., kuid ma ei usu ühessegi neisse. W. Tago[3] oleks ettenähtud orkestrijuhina. Kõik nad suhtuvad algatusse vaimustuse ja huviga, kuid ma siiski kardan nende puhul.
Olen huvitatud Teie vastusest. A propos – Teie tulite mulle kavva, kui kõrge intelligentsiga ja tugevate kirjandusliste kalduvustega inimene, keda pean kõige sobivamaks.
Teie peatset vastust ootama jäädes
Suurima lugupidamisega
Joh. Järv
- Teie vist mäletate mind. Olen praegu ajakirjanik. Olen Teid tülitanud kord ka ühe draama käsikirjaga Tallinnas.
JJ.
***
Tallinnas, 23.II. 1932
Armas härra Mettus!
Mu esimene impuls oli Teile kohe vastata ainult selle põhjal, mis ta tollest härra Joh. Järvest ise juhuslikult tean või olen näinud. Aga siis arvasin paremaks küsida siit sealt ka teiste arvamist ja nimelt ühelt ärimehelt, ühelt ajakirjanikult ja ühelt muidu kultuuritegelaselt, mis neil tollest härrast teada. Raha tal endal ei teadnud keegi olevat, nii et terve teatri, olgugi miniatüürteatri ülalpidamiseks ta seda kusagilt peaks hankima.[4] Ta võtted näivad aga veidrad ja teed imelikud nagu õpetavad siiamaalsed kogemused. Too härra asutas nimelt omal ajal ajakirja „Ilo“[5], korraldas selle kaudu iludusvõistluse[6], mille varal pidaski lehte ülal; iludusvõistlus sai õige äbarik – selle üle heideti nalja[7] Tallinnas kõikjal – ning niipea kui see oli läbi lõpetas „Ilo’gi“ ilmumise. Läinud sügisel, kui ma ei eksi, asutas ta uue lehe „Tempo“, umbes seda sorti kui oli „Nool“[8], kuid märksa kesisem, väga mõne „Uudislehe“ või „Rahvalehe“ sarnane – ja sellel peab hinge sees kõiksugu isevärki võistlustega ärimeeste vahel jms. Pikalt selle iga vist ka ei taha kesta. Samuti tahab olla mu arvamine asutatavast miniatüürteatrist, millest, muide Tallinnas pole olnud kuulda vähimatki. See võib olla plussiks – oskab pidada suud oma plaanide kohta, võib aga ka olla miinuseks – sellest üldse ei kõnelda, s.t. ei peeta kõnevääriliseks.
Nagu näete ise, on Teil tegu küll ettevõtliku inimesega; kuid ta ettevõtted rajanevad võtteile, mis suudavad kindlustada püsi vaid lühikeseks ajaks, haihtub esimene sensatsioon on hävind ka asi.
Lõppeks minu puhtprivaatne suhtumine: kui too härra teeks mulle tolle ettepaneku, mis ta teinud Teile, siis ma küll keelduksin, nagu keeldusin osa võtmast jury liikmena tollest iludusvõistlusest ja kaastöölisena „Ilost“ kui „Tempost“ – lihtsalt ei meeldinud too härra ja ta esinemine.
Parimaid tervitusi Teile ja
Teie perele!
Teie Hanno Kompus
[1] Alfred Sällik (1890–1943), oli 1910–1940 (vaheajaga) Estonia näitleja, laulja ja lavastaja, 1918–28 operetijuht. 1928–35 esines külalisena mitmes trupis.
[2] Taavet Poska (1896–1998), mängis a-st 1925 Paul Pinna Rahvateatris ning 1928–40 Draamateatri nuku- ja noorsoolavastustes, asutas 1936 koos Samuel Siirakuga eranukuteatri. Töötas 1921–40 Vabadussõja muuseumis, 1945–63 oli represseeritud.
[3] Voldemar Taggo (1887–1960), õppis Peterburis ja mängis sealseis orkestreis, 1909–10 mängis ja 1918–20 juhatas Vanemuise orkestrit, 1920–36 oli mitmel pool orkestrijuht, 1937–40 Riigi Ringhäälingu orkestri ja 1940–50 Endla operetidirigent.
[4] „Muidugi ma pole kellelegi kõnelnud miniatüürteatri asutamise kavatsusest.“ (H.K.)
[5] Ilo, 1929–1930 ilmunud „elu, kunsti ja kultuuri“ ajakiri, väljaandja ja toimetaja Johannes Järv.
[6] 1930 Miss Estonia Amy (Amalie) Smager (vt Ilo nr 8/1930, Eesti iluduskuninganna erinumber).
[7] Vt „Blameeritud iludused“ (Rahvaleht 22. jaan 1931, lk 4) ja „Eesti naisele tehtakse häbi“ (Rahvaleht 24. jaan 1931, lk 1).
[8] Nool, 1929–1932 ilmunud ajakiri, tegevtoimetaja Ernst Raudsepp (1899–1947).
